Draakoni galeriis näeb praegu justnagu stseeni ulmefilmist, kus tegutseb teatud perverssete kalduvustega tegelane, kelle obsessiivsest tegutsemisest on ruumis näha vaid jälgi. Miski, mis näeb välja nagu loomakeha või nahajäänused, ripub kolmel peenel, kuid täpselt mõõdetud trossil laest alla. Selle all on omakorda mingist vanast töökojast üle jäänud ja nüüd tuppa toodud jäätmevann, kuhu nõrgub loomajäänusest välja arusaamatu, kuid jälk jäänukvedelik. See haiseb ja näeb välja nagu kasutatud õli. Vastasseinal ripub ootel koormarihmadest võrk, valmis järgmist jäänuste laadungit kandma. Järgmisel seinal on kuivamas veel kaks suurt nahajäänust ning nende vastas on seesama nahajäänus tõmmatud sirmiks, mis on kuivades nõnda krimpsu tõmbunud, et ei täida enam oma funktsiooni, sest selle sisse on tekkinud augud. Läbi nende rõvedate aukude vaadates võib näha jäänuste käitleja kostüümi ja töövahendeid. Need on väga spetsiifilised: kummist, tugevalt läikivad, laitmatult puhtad ja korras, ootavad uhkusega kandmist ja kasutamist.

„Mu raskus ripub su kätel“ ütleb näituse pealkiri, viidates mingit laadi intiimsusele. Enda raskuse kellegi teise kätte usaldamine eeldab emotsionaalset haavatavust. See võib olla ka kehaline – nõrgem keha vajab toimetulekuks abi. Mõlemal puhul on tegu sellega, et inimestena vajame eri eluhetkedel ühel või teisel moel, et meie eest hoolitsetaks.

Näituse pealkiri on inimliku hooletöö ilus metafoor, aga sel näitusel pole tegemist ainult kujundlike tasanditega. Mara Kirchberg on mitmes oma viimases töös kõrvutanud inimese organismi ja selle sees toimivaid süsteeme autode ja muude masinate siseeluga, tõmmates paralleele inimliku hoole ja mehaanilise maailma hooldusrutiinide vahel. Näiteks kaks aastat tagasi tegeles Kirchberg näitusel Uue raja galeriis hoone küttesüsteemide lähivaatluse ja hooldamisega. Seekordse näituse keskseks objektiks on orgaaniline, kunstsooltest ja õlisest emulsioonist lihas, mida kunstnik käib mitmel korral performance’i käigus hooldamas. Selleks, et see oma elastsust ei kaotaks ega puruneks, tuleb rasket kaadervärki aeg-ajalt käsitsi õli-määrdeaine vanni kasta.

Hoolega kaasneb mäng võimuvahekordade ümber, aga ka afekt – millegi või kellegi eest hoolitsemine loob emotsionaalse sideme. Olgugi et näiteks hooldekodude või autotöökodade töörutiinid on sarnased ja võivad paista oma mehhaniseerituses elutud ja lineaarsed, on neis siiski afektiivseid elemente. Rutiini olemasolu ja teadmine, et selle katkemisel võivad olla karmid tagajärjed, mõjutab suuresti hooldaja psüühikat. Võib ette kujutada ärevust, mis valdab inimest, kui ta mõtleb sellele, mis saab maailmast, kui nafta on otsa saanud ja kõik naftat tarbivad masinad on lakanud töötamast.

Hooletöö Kirchbergi teostes läheb seega inimese kehalisest ja emotsionaalsest kandevõimest kaugemale. See puudutab ka kõiki modernse mehhaniseeritud maailma süsteeme, mille najal ühiskond püsib: elame ajas, kus ühes meiega vajavad hoolt ka lõputud tööstuslikud süsteemid. Hooldustegevuse ja järelevalve lakkamine ähvardab süsteemi toimimise nurjata, see tooks aga inimkonnale parimal juhul kaasa äärmise ebamugavuse, halvimal juhul täieliku hävingu. Inimese ja masina vahel valitseb vähemalt sama tugev vajaduspõhine side nagu inimeste endi vahel.

Afektiivsusest tuleneb Kirchbergi loomingu fetišistlik pool. Ka fetišit võib siinkohal mõista üldisemas tähenduses, viitena liialdatud austusele ja müstifitseerimisele, aga ka kitsamalt seksuaalkultuurilise osutusena. Definitsiooni järgi võib fetiš olla mis tahes objekt. Õlised kunstlikud lambasooled, metallist tootmiskonstruktsioon, kummikud, mürkrohelisest PVCst keebid ja koorma­rihmad ei ole iseenesest kuigi fetišlikud objektid, ent kui need omavahel kokku klapitada, võib näha erotiseeritud ansamblit. Läikivad kummi- ja lateksilaadsed pinnad, määrded ja õlid käivad nii kehalise hooletöö kui ka masinliku tootmisprotsessi juurde, kuid on sagedased ka seksuaalpraktikates. Niisamuti on kehade tõstmine, liigutamine ja riputamine hooletöö, tootmisprotsessi ja ka seksuaalpraktikate osa. Kehalist kandevõimet ja lihasmassi kasvatatakse jõusaalides mehaanilise funktsionaalsuse nimel, ent sellega kaasneb ka kehaline autonoomsus (ja sellega ka võim) ning inimkeha erotiseerimise juurde käiv estetiseerimine. Kunstniku performance, mis toimub näituse ajal kahel korral, hägustab ilmselt eeltoodud seoseid veelgi.

Kuraator Rebeka Põldsam toob näitusetekstis välja, et mitmed objektid on ses ruumis omavahel seotud nafta kasutamise ja selle tootmisprotsesside kaudu ning viitab lausa „naftaseksuaalsusele“. Naftaerootika on Kirchbergi töödes kindlasti kohal, kuid kunstniku näitus ei piirdu vaid sellega. Näitusel välja pandud koosluse teeb nilbeks Kirchbergi oskus estetiseerida kõik ruumis olevad objektid ja liita eri sfääridest pärit osad uueks reaalsuseks. Inimlik afekt suhestub siinpuhul loomseid jäänuseid meenutava biomaterjaliga ning steriilse ja samaaegselt räpase tööstusliku protsessiga. Kui näitust vaadates võib oma peas veel inimliku, loomaliku ja masinliku narratiivi eristada, siis viimase tõuke nende sulandumiseks annab koormarihmade siltidele väikeses kirjas trükitud kunstniku essee, kus arutlused tööstusliku, kehalise ja emotsionaalse kandevõime ümber vahelduvad nii poeetiliselt ja märkamatult, et lõpuks pole nende eristamisel mõtet.

Inimlik, looduslik ja masinlik maailm on lääne inimese mõistuses siiani rangelt lahus, vaatamata viimase sajandi teaduse üha süvenevale tendentsile nendevahelisi piire hägustada. Kui ratsionaalsel tasandil tegelevad kaasaegsed mõttevoolud aina enam selle erisuse lahustamisega, on uskumustel ja kultuurilistel veendumustel tunnetusele siiski tugev mõju, mistõttu mõjub inimliku, loomaliku ja masinliku niivõrd intiimne ristamine ikka veel rüvetusena.

Nõnda on Mara Kirchberg edasi andnud tõeliselt donnaharawayliku küborgimaailma. Kui looduse, kultuuri ja tehnoloogia eraldusjoon on ületatud ja need osised on kokku sulanud üheks ambivalentseks kompleksseks olendiks või süsteemiks, muutub ka iha olemus. Küborgi iha ei ole reproduktiivne, see ei pürgi algupära poole. Kirchbergi loodud maailmad on täielikult performatiivsed, need eksisteerivad vaid kunstilise teesina. Need ei tooda midagi ega suhestu kapitaliga – need ei allu valitsevatele süsteemidele, pelgalt teesklevad allumist.

„Mu raskus ripub su kätel“ on ühteaegu poeetiline ja poliitiline. Jääb lahtiseks, kelle raskusele ja kelle kätele on viidatud. Kunstniku loodud ruumides on objekte vähe, kuid need on stsenograafilise täpsusega läbi mõeldud ning käivituvad korraga mitmel tõlgendustasandil. Draakoni galerii näitusel leiavad leevendust nii hooletöö raskusest väsinud käed kui ka inimlik vaimse vastupanu lihas, ent ka naftaseksuaali põlev ärevus. Ilmselt leidub Kirchbergi küborgi­maailmas veel teisigi ihasid.