Maailmas, kus Youtube karistab mind, kui ma reklaame ei vaata, juhtub küll nii, et mõtlen, mis toimub. Miks ma niisama unusual funny videoid vaadata ei saa? Mul ei ole seda raha, et järjekordset premium’i osta. Pealegi, ma ei ole premium, ma olen basic. Alla basic’u, ausalt öeldes. „Nobody’s perfect,“ lõõritab püsielanik kui Madonna. Kujundlikult.

Võib-olla ongi nii, et praegu ei lükata enam laitmatuse sülle: uus aeg kougib inimeses sedasamust premium’it, milleni joonistub tee kui nool. Raha. Heal juhul reklaamivaba. Ja kui raha ei maksa, teed tasuta tööd. Youtube’ile, ChatGPT-le või Instagramile, millest viimases on nüüdseks samuti kohustuslikud reklaami­pausid. Ja see tundub nii harilik. Aga see selleks.

Kuigi see valdkondadeülene, piire nihutav, määratlusi murdev majanduslik vägivald on kui meie rohelise kera ühe lõpu algus, aitab tervet mõistust ehk hoida see, kui otsida mulku, kust see maadligi litsuv premium end sisse murdis. Või kuhu? Kui teaks, ei küsiks. Ja kui teaks, ei ütleks.

Püsielanik, kel silmad kinni, kuigi väljast paistab, et ratastena avali, tuterdab. Seal, kus elab. Mingisuguses koetises. Tead, mis? Väljast paistab üldse igasuguseid asju. Paistab, et kõik on selge kui klaas: mis asja, maailm on ju mul pihus. Minu pihus! Minu-minu-minu. See on minu, too on minu, sina oled minu oma, hahaaa. Nii mingid inimesed arvavad ja teised kuulavad: äkki ongi nii. See ongi see premium-kogemus? Ei vaesusele, selle hapule haisule! Öäk.

Saab vaadata ka teisest otsast. See hapu hais ongi püsielanik! Meis. Sest kes on keskmisest rohkem enesega tõtt vahtinud, teab, et tee mis tahad, hapust haisust lahti ei saa. Ka oma kannatustest reel’e postitades, oma „mina“ püüdes. Jää iseendaks.

Üks on küll mulle selge, seesuguse premium’i jaoks ma küll raha ei kogu. Et taas kellegi läbipõlemisest, depressioonist või ärevusest videot vaadata. Reklaamivaba. Sinine linnuke minu kasutajanime kõrval. Kannatused on kui omamoodi premium-valuuta, millega end põnevaks muuta. Kisuvad tähelepanu üksikisiku isedusele, mitte sellele, kust nad tulevad või miks me nii palju oma traumadest räägime.

Kannatuskultuur peab üksikisiku kannatusi poliitilise võitluse peamiseks võitlusväljakuks, tuginedes 1960. aastatest pärit lööklausele, et isiklik on poliitiline. Oma kogemusest kõnelemine aitab ja on vajalik, kuid samaaegu on muudetud meie rahakeskses ilmas individuaalne valu normitud massikaubaks. Seda tehakse sotsioloog Eva Illouzi kirjeldatud „terapeutilise jutustuse“ kaudu: „[—] kuigi terapeutilise kultuuri peamine eesmärk on tervendada, peab see looma süžee, kus inimese olemuse määravad just kannatus ja ohvriroll. Terapeutiline narratiiv saab toimida vaid siis, kui elusündmusi nähakse luhtunud või pärsitud enesearengu märgina. Seega püsib eneseabiõpetus püsti tänu kannatusloole – kannatus on jutustuse keskne sõlm, mis lükkab loo käima, hoiab seda töös ja paneb selle n-ö toimima. Terapeutiline eneseväljendus on seega olemuselt ringliikumine: oma loo rääkimine tähendab loo rääkimist oma „haigest minast“.“¹

Isiklik ja poliitiline lähevad omavahel segi, takistades seeläbi nägemast, et poliitilise rassimise tegelik kese on see, et meil kõigil oleks piisavalt raha, et ära elada. Iga inimene väärib seda. Keskendudes kõikvõimalikele traumadele, ent jättes rääkimata majanduslikust ära­kasutamisest, looritab kannatuskultuur neoliberalistliku majanduspoliitika südamikuks olevat majanduslikku vägivalda. Kui saaks ära elada, siis me võib-olla ei põleks sedavõrd sageli läbi kah. Võib-olla siis mõni ei jooks nii palju ja teine ei peksaks.

Püsielanik higistab räbalais edasi, tööriistavöö paljal persel. Oma koetises. Levinud on arusaam, et ise ta seda koetist koob. Küll ühes teiste abiga. Ja pimesi, nagu sai mainitud. Sellele vaatamata tunneb miskit ära küll. Midagi, mille me kõik ära tunneme. Lapsepõlv, millest vähemasti osa seest hõtraks tõmbab. Kirkus. Siis see jõgi, väike rannaäär, sinine taevas ja isegi üks puu, mille otsas turnida sai. Või saab. Kui muru oli veel roheline … oh, seda kannatustetagust aega … Minecraft. Nagu tivolis läikivad ja värvilised teetassid jm loomakujud. Hea, kui neil karkasski sees on. Muidu täitsa tühi.

Mis sa seal nende õõnsate meenutustega pihta hakkad? Tuterdad ringi. Kui sedagi teha ei ole mahti, on ju lugu kole nigel. #cringe. Passid niisama w? Irw. Mingi fassaad võiks ju ikka ees olla, muidu imelik. Selleks, et vähemasti paistaks, et saad aru, mida teed. Liigud, kuigi ei tea, kuhu. Kas kunagi? Teed, et teha. Tööd! Nii kiire on! Kogu aeg. Sest midagi võiks ju ikka pihku jääda, mida suhu panna. Mina arvan. Tuigerdamine aina hoogustub: nagu ütles pangapoiss, kõrgema hinnatasemega tuleb ära harjuda.² Tuigerdamisest saab tõmblemine.

„Mein Kamf“ … see on endale uue kuju saanud. Nii selles mõttes, et meil on uus (või uued) Hitler(id), kui ka selles mõttes, et minu kannatus. Elu on üks kannatus. Tõde ja õigus. See portselanist koetis kõrgub ja kõrgub, minu abiga või abita. Suud ka paotada ei malda, sest kogu see vaesejutt on läinud moest. Halb stiil, nagu öeldakse. Harju ära, ongi raske. Kõigil on! Vihu aga tööd edasi, pude fassaad maskina ees, lõikav hais sees.

Ja hais lõikabki. Kui nuga. Ikka silmist pime. Tuigerdad nugade vahel, pihus moonaks lootus, et jalg õigesse kohta astuks. Sentimeetrimäng! Aim pole hallgi: kus kurat see õige koht olla võiks? Tunde järgi. Küll ma hakkama saan, kordan, et mask eest ei kukuks. Higiga näkku liimunud.

Häbi on ka: kui ehk rohkem töötaks, jõuaks ehk ka lõpuks nende sekka, kelle peale ei sülitata. Rahaga saab elada. Kui tina tuhka kaovad maksuküürud, toetused sõuavad ise koduõuele. Ah et haldus­koormus on liiga suur? Pole muret, ütlesimegi juba võrdsele palgale ei.³ Naine on ju inimese parim sõber, või mis, hõhõ.

Noatera on pihus. Ei teagi, kas seepärast, et mõtteid mujale saada? Samas, ka enesevigastamine on ju #cringe :s. Või seepärast, et see tera tundus kuhugi juhatavat? Või oli see punane pall, mis ees ära läheb. Jälle. Ei olnud nii, nagu paistis. Üldse ei olnud. Vist täiesti teistmoodi. Uuele ringile, verise pihuga. Ja noh, hea, et vaid pihkki verine! :DDD

„Üks asi on see, kui maailm su unustab, hoopis midagi muud on aga olla vangistatud struktuuri. Müürid, mida ehitan, ei tea mu nime,“⁴ kritseldab püsielanik caps lock’is, ta ongi juba uuel ringil. Pall näitab teed kui nool. Üks samm edasi, kaks tagasi, suus tühja lusika mekk. Alumiinium. Selles koetises või ehitises või milles tahes, kus ta elanik on. Või elanikud oleme. Kes teab.

Kauaks, on vist see küsimus. Selles vormis, ma mõtlen. Tuterdame. Püsielanik käib küll pimesi, kuid ta on piisavalt kaua neid ringe käinud, et oma valust rääkida. Miski tema öeldust või tehtust ei paista kuigi isiklik. Kui võrk, millel pole ämblikku. Kaart? Ta vist teab, et ta tuigerdab, ja ta teab, et ega see uus ring uude kohta vii. Sees on küll veel jääk kuulust, et igaüks on oma õnne sepp. No on ju. Et see koetis on minu õnne vili! Ja kannatus. (Aga ei ole ju nii.)

Ehk ositi, kuid suuresti seisneb selle struktuuri edu selles, et püsielanik arvab, et tema koob võrku, mis osutus püüniseks. Rahandusminister vaatab ülalt alla ja viibutab näppu, kui lolli juttu sa suust välja ajad. Suu ka veel haiseb. Kultuuriminister laiutab käsi kui neitsi Maarja ja poetab ehk ime nimel pisaragi. Nii raske, ma mõistan! Välisminister saab parimaks sõbraks riigiga, mis paneb toime genotsiidi.⁵ Ja peaminister lehvitab käsi, naeratab, ja lisab, et kõik on ju tegelikult hästi. Kuigi meite juures kasvab rahaline ebavõrdsus viimasel ajal kui paju.⁶ Et mask ikka ees püsiks.

Püsielanik justkui teab seda, aga ikka ta kodib edasi, sest muss on hea ja reklaame ju pole. Nagu olekski premium. Minu väike premium. Miks, ei hakka ma küsima: seda saab igaüks ise küsida. Endalt või siis kelleltki teiselt.