Mõnikord ei jää kontserdist meelde mitte teosed ise, vaid nende füüsiline kohalolu: miski jääb kehasse edasi võnkuma ka siis, kui helid on ammu vaibunud. Ansambel U: oli seekord teejuhiks helide füüsilisuse maailma – mitte et muusika seda alati poleks, kuid seekordne rõhuasetus pani kuulama ja tajuma teisiti. Helid materialiseerusid aegruumis. Soovinuks neid käega katsuda. Õhtu jooksul kõlanud helid ei paigutunud abstraktsetesse struktuuridesse, vaid moodustasid pidevalt muutuva hõõrdumiste ja pindade välja, mis kord kriipis, siis peaaegu haihtus, paiskus hetkeks laiali ning sulas seejärel uuesti ootamatuks tervikuks.

Olen harjunud kuulma ansamblit suuremates saalides – see on loonud teatava turvatunde ja tervisliku distantsi kõigi kontsertrituaalis osalejate vahel. Eesti Nüüdismuusika Keskuse saal mõjus sellele peaaegu vastupidiselt. Oma kummalise võlvlae tõttu on ruum akustiliselt salakaval: helid põrkuvad pindadelt tagasi, kaotavad kohati sideme oma allikaga ning toovad esile detaile, mis jääksid suuremas saalis märkamatuks. Rohkem kui üheski teises saalis, kus olen ansamblit kuulanud, määras siin asukoht selle, milliseks kogemus kujuneb. Olen kindel, et see oli igal kuulajal natuke omamoodi. Harva avaneb nüüdismuusika kontserdil võimalus sattuda helidele nii lähedale. Mõnel hapramal hetkel näis, et muusika levib mööda pindu ja kehi, mitte läbi õhu. Kuulamisest sai vaata et taktiilne tegevus.

Johannes Maria Staudi „Lagrein“ klarnetile, viiulile, tšellole ja klaverile avas õhtu tiheda ja aeglaselt pulseeriva kõlamaailmaga. Juba pealkiri – viide tumedale veiniviinamarjale – lõi assotsiatsiooni millegi sügava ja aeglaselt avanevaga. Staud on kirjeldanud teose loomist maitsete, valgusreflekside ja teks­tuuride tõlkimisena heliks. Ka publikut kutsuti maitsma „Lagreini“ viinamarjast valmistatud veini. Hetkeks tundus, et enam ei kuulatagi ainult kõrvade kaudu: maitse, ruum ja heli hakkasid aeglaselt üksteise sisse imbuma. Muusika ei liikunud selgete kontrastide või dramaatiliste murrangute kaudu, vaid pigem hõõrdumiste, tiheduste ja sisemiste nihete kaudu. Kõlad mõjusid kohati kuivalt ja mullaselt, siis jälle pehmelt voolavana – nagu miski, mis jätab keelele pika järelmaitse. Klarneti, keelpillide ja klaveri resonants sulas aeg-ajalt üheks aeglaselt hingavaks massiks, mille sees leidsid aset pidevad mikroskoopilised muutused. Mõned ühiskõlad mõjusid peaaegu füüsiliselt: nagu samet, nahk või kare kivine pind, millelt valgus tagasi peegeldub.

Kui Staud oli tegelenud maitsemeelega, siis Kitty Xiao „in flesh“ avab teistsuguse, näiliselt tühjema ruumi. Kõlapilt kandis kuulaja otsekui mahajäetud betoonhoonesse, kus Levi-Danel Mägila tšello pidi oma kohalolu jõuliselt kehtestama. Paistis, nagu võitleks ta keset kajavat välja mingi nähtamatu jõuga, mis kõneles läbi ragiseva elektroonika. Xiao on nimetanud teost Frankensteiniks, mis on voolitud tšellosämplitest, efektidest ja välisalvestistest. Ometi mõjus kuuldav pigem sidusa keskkonna kui lapitud monstrumina. Elektrooniline partii oli läbivalt aktiivne: teravad sähvatused ja masinlikud kajad lõid helimassiivi, millest tšello pidi end sõna otseses mõttes läbi murdma. Alles viimases kolmandikus hakkas heliväli taanduma: teravikud sulasid sumisevateks tremolo-pilvedeks ning elektroonika ei mõjunud enam vastasjõuna, vaid kandva keskkonnana. Selles aeglaselt avanevas lüürilisemas ruumis tõusis tšello lõpuks selgelt esile. „in flesh“ ei loonud lähedust õrnuse kaudu, vaid survena, kusjuures kuulaja leidis end selle olelusvõitluse keskel.

Kontserdi keskel kutsuti lavale disainer ja tekstiilikunstnik Kärt Ojavee, kes avas lühiettekandes puutetundlikkuse temaatikat isiklikust ja professionaalsest vaatenurgast, sissevaatena materjalide ja tajude maailma. Ojavee sõnul kujuneb eri materjalidega kokku puutudes välja omamoodi taktiilne leksikon – pindade, tekstuuride ja tundmuste arhiiv, mis elu jooksul pidevalt täieneb ja ümber kirjutatakse. Nii muutub ajas ka inimese suhe füüsilise maailmaga. Eriti jäi kõlama Ojavee meenutus vestlusest antropoloog Tim Ingoldiga, kes kirjeldas sidet põlvkondade vahel köiena, mis on punutud lühikestest kiududest. Üksik kiud võib olla habras ja piiratud pikkusega, kuid põimituna teistega võib köis kesta peaaegu igavesti. Tagantjärele leidsin, et oleksin tahtnud seda lühiloengut kuulda enne kontserdi algust.

Justina Repečkaitė „Transduced“ löökpillidele ja live-elektroonikale paiskas lavale kõige otsesema füüsilise energia. Juba pealkiri osutab muundumisele – protsessile, kus üks energialiik teisendub teiseks. Üksikud löökpillide impulsid kandusid elektroonilisse töötlusahelasse, arenesid seal paralleelselt mängitavaga ning naasid trumminahkadele kinnitatud miniatuurkõlarite kaudu tagasi akustilisse ruumi. Löökpillide ja elektroonika sulam lõi keskkonna, kus kuulaja näis olevat paigutatud justkui (trummi)heli sisse. Tihenev elektroakustiline väli hakkas meenutama lähenevat keeristormi. Sulgesin silmad ja tajusin üllatuslikult, et olen hoitud. Muusikas on mingi eriline kvaliteet, mis võib olla jõuline, ent ei sunni kaitsepositsioonile – isegi suletud silmadega ei teki tunnet, et miski võiks ohustada. Ka Vambola Krigul oli keset seda keerist, loovutades vahepeal ohjad iseresoneeruvale süsteemile. See oli hetk, kus esineja kohalolu justkui hajus, kuid ei kadunud – pigem nihkus tagaplaanile. Tegelikult oli ta kogu teose vältel elava elektroonika vahendusel heliloojaga pidevas dialoogis, kuid siin sai see suhe nähtavaks. Teose lõpus naasis Krigul aktiivsesse mängu, poogendades metalltaldrikut trumminahal, mille heli elektroonilised peegeldused omakorda võimendasid ja moonutasid. „Transduced“ ei tegele üksnes ühe energialiigi teisendamisega, vaid ka helilooja ja interpreedi vahelise piiri aeglase lahustamisega.

Kontsert lõppes, nagu oli alanud – peaaegu täiskoosseisus ja akustiliselt. Püüdsin leida ühisosa avateosega, kuid üsna kiiresti sai selgeks, et jõutud oli sootuks teise maailma. Brigitta Muntendorf on teoses „Shivers on Speed“ pööranud senise hapra lähivaatluse plahvatuslikuks dekonstruktsiooniks, paisates kõlalised elemendid kildudena ruumi laiali ja jättes mulje mosaiigist, mis taas kokku panduna ei meenuta enam oma algset kuju. Huvitav oli jälgida, milliseid fragmente neist kildudest kokku laotakse ja kui palju energiat see protsess nõuab. Teost läbivad mikroplahvatused ja rebenemised, mis otsivad vahel ka väljapääsu inimhääle kaudu. Pealkirjas peituv värin viitab millelegi kontrollimatule – reaktsioonile, mis jõuab kehani enne, kui mõistus selle registreerib. Teravad žestid sähvatasid ja kadusid kiiremini, kui kõrv jõudis need fikseerida. Tähelepanu ei saanud kordagi päriselt stabiliseeruda. Muusika meenutas seisundit, kus on liiga palju elemente korraga õhus, nagu töötaks liiga paljude avatud akendega ekraanil – inimene kohaneb, kuid ainult hetkeks. Ometi ei mõjunud teos kaootilisena. Selle pidevas killustumises ja katkestatud ülesehitamiskatsetes oli midagi väga tänapäevast.

Tänapäevane helikeskkond ei õpeta publikut sageli mitte kuulama, vaid filtreerima. Helid tihendatakse, surutakse taustaks või lahustatakse mürasse. Ansambel U: kontsert mõjus sellele peaaegu vastupidise kogemusena. Midagi ei olnud pehmendatud ega distantseeritud. Helid kriipisid, resoneerisid, vajusid naha alla ja jäid sinna pidama. Võib-olla ei olnudki selle kontserdi keskmes puutetundlikkus, vaid meeldetuletus, et kuulamine on füüsiline tegevus. Asi pole ainult kõrvades, vaid kogu kehas – ja see ei lõpe päriselt ka siis, kui heli on juba vaibunud.

Avasin silmad ja tundsin end puhanuna.