Eesti Sinfonietta alustas maikuu teist poolt sarja „Concerto grosso“ teise kontserdiga. Õigupoolest sai kontserdisari tõuke eesti muusikaloo märgilisest sündmusest 1977. aasta septembris, kui esiettekandena kõlas Arvo Pärdi „Tabula rasa“ ja Eesti esiettekandena Alfred Schnittke concerto grosso nr 1. Sarja kulminatiivse lõppkontserdini tuleva aasta septembris on veel küllalt aega, aga sel korral tõmmati lõpumärgid jooksvale hooajale, seda valdavalt kaaluka nostalgia ja mureliku heakõla võtmes. Kava seisis koos kolmest üksteist täiendavast helitööst ja ühest tähenduslikust võõrkehast.
Õhtu algaski ainsa teosega, mis kuidagi ei tahtnud tervikliku kava raamidesse passida. See oli Meredith Monki (snd 1942) napp klaveriminiatuur „Ellis Island“, mis oma helikoe poolest sobiks kõrvuti ükskõik millise Ludovico Einaudi muusikaliselt väheütleva palaga. Tähendusküllase pealkirja taga pole samas kaalus muusikalist sisu. Õieti võinuks sama klaveripala ehtida hoopis pealkirjaga „Rododendron“ või „Rooma väravad“ või „Raugev roos“ – mingitki sisulist seost muusika ja pealkirjaga tähistatava vahel polnud lootustki leida. Teose suurim voorus on selle lühidus. Pianist Maila Laidna esitus oli siiski kiiduväärselt maitsekas ja ladus, selge artikulatsiooni ja meeldiva kõlaga.
Järgnenud Arvo Pärdi teose „These Words …“ muusika on välja kasvanud sõnast: helilooja on aluseks võtnud õigeusu pühateksti fragmendi, mis sisult on palve hoidmaks inimesi kurjade tegude ja inimlike nõrkuste eest. Need pahelised nähtused on Pärt asetanud püsitute ja pisut kriipivate intervallidega kooskõladesse, mille vahele on salvimiseks pikitud hella kõlaga ja lihtne vahelaul „Jumala ingel, mu püha kaitsja, palu Jumalat minu eest“. See iga salmi järel korduv vahelaul läbib kogu teost omalaadse refräänina, valdavalt trioolidest koosneva pizzicato-motiivina, teose haripunktis aga täiskõlaga poognaga mängitult. Kuuldu pani hiljem tagasi mõtlema: avanguna mängitud klaveripalal oli siiski see dramaturgiline väärtus, et Pärdi mõtisklevale pinevusele ei saanukski ette sobitada orkestraalset avamängu.
Sündmuse haripunktis oli esiettekandena kõlav concerto grosso „Jaanuar 2022“, mille autor on helilooja Jüri Lepp (snd 1964). Aastaarv ja kuu pealkirjas annavad küllaldast aimu, millest teos võis tõukuda – Ukraina pinnal toimunud ebaõigluse puhang tõi heliloojas esile sellise tundetulva, millega suhestumiseks või toime tulemiseks vormuski neljaosaline suurteos. Jüri Lepp on heliloojana veel paljudele muusikasõpradele üpris võõras nimi, esmajoones teatakse teda endise teeneka kontrabassimängijana Tallinna Kammerorkestris (TKO), kus ta töötas orkestri loomisest saati ühtekokku 27 aastat. Ent Lepp on õppinud Eino Tambergi juures aastail 1987-1988 ka kompositsiooni. Sealt saadud loomingutuhin aktiveerus taas hiljaaegu, 2022. aasta hakul. Heliloojate liidu liikmekski sai ta alles mullu, niisiis on paradoksaalsel moel tegemist kaunis küpses eas noore heliloojaga.
Avaosa pealkirjaga „Vastandumine“ stardib kaugusest kostva sireeni fooniga, millesse lõikub ikka ja jälle beethovenliku vahedusega oktavikäik, ootamatult teises tundetoonis asub tempot üles võtma klaver. Kärmete käikude jadana astuvad sisse keelpillirühmade solistid ja vaheldumisi solistidega pakuvad oma materjali ülejäänud orkestrijõud, hoog suundub hetkesse, kus viiulitest saavad mõneks taktiks hoopis balalaikad. Toredaid ideid mängitatakse mõningase nostalgiaga, kuni taas sekkub juba algusest tuttav lõikav-raiuv oktavikäikude vääramatu jõud, mis paneb osale punkti.
Teine jagu „Ähvardused“ avaneb madalas registris ja kurjalt kumiseva meloodiajoonega, korda kaks lõikavad sellegi läbi oktavikäikude kärgatused. Pisut rahu sisendab madalate keelpillide stoilisele orelipunktile asetuv kurblik-nostalgiline horisont, mille taas elavdab helivaljuses kasvav trioolide punutis, see aga suubub tõsimeelsesse lõpulausesse. Katkestuseta järgnev kolmas osa „Tulevankrid“ eristub jaanräätsaliku hoo ja sünkopeeritud nurgelisuse poolest, mis kasvab fanfaarse ostinaatorütmi ning löökpillide tõhusal õhutusel tõeliselt sõjakaks mürgliks.
Teosele paneb punkti aegumatu sõnumiga epiloog „Dona nobis pacem“ („Anna meile rahu“), mille lakooniline ja harmooniliselt vaoshoitud nappus sobib tekstis väljendatuga igati hästi. Partituuri kirja pandud teksti laulmine on jäetud orkestrantide valikuks, sel korral kõlas puhas pillimäng. Aga siin on selge hingesugulus Arvo Pärdi tekstist tõukuva teosega, olgugi vormistus sootuks isemoodi. Hingamise aeglustunud rütm ja merekohina õrn imitatsioon andsid mõista, et ärevuse aeg on viimaks läbi, võimegi rahuneda. Kestva rahu asemel täitis saali aga soe aplaus, mis kinnitas kuulajate tugevat poolehoidu ja tõika, et helilooja sõnum oli kohale jõudnud.
Ideede väljapanek sai tõesti rikkalik. Mida kõike siin ei olnud: mõned taktid Vivaldi stilisatsiooni, reakene Räätsa rühikat hoogu, mööduv heiastus Mozarti muusikast, törtsuke Tambergi, sideaineks pudemeid filmimuusika tüüpvõtetest. Kui tahta asetada üldmulje Jüri Lepa loomingust mingile väljamõeldud skaalale, kus ühes otsas asuks tinglikult helenatulvelik ja teises otsas reinrannapilik muusikaline eetos, siis kindlasti on Lepp seni kuuldud teoste põhjal kaldu Rannapi poole – pigem säärane rahvalik, otsib muhedat heakõla ja supleb postmodernses paljususes. Seda aga siiski Rannapist kaunis teistmoodi, sest Lepp ei satu materjali korjates kuigi sageli popi ega roki väljale, vaid ammutab mänglevat loomerõõmu kunstmuusika vanematest kihtidest, valdavalt barokist ja klassitsismist. Just seda laadi muusika peale võiks käredam kriitik karjatada „see ju polegi nüüdismuusika!“. Vaidluses selguks ehk tõde, aga kahjuks ei silmanud siinkirjutaja publikus veendunumaid uusima muusika fänne, kellega saanuks sõjaka teose asjus natukenegi verbaalselt madistada …
Eri karakteritest puhevil teos andis küllaldaselt ülesandeid ka dirigendile. Väga sümpaatse ja võimeka koorijuhina teada-tuntud Ingrid Mänd tegi Eesti Sinfonietta ees kõigiti veenva ja meisterliku debüüdi. Ootan põnevusega, milliselt avalduks ta dirigendipale romantismiajastu muusikat või näiteks veelgi käredamat nüüdismuusikat tõlgendades. Loodetavasti pakub saatus selleks avaraid võimalusi.
Valentõn Sõlvestrovi (snd 1937) tuntud käekiri oli tuttavlikult kohal ka teoses „Der Bote“ ehk „Sõnumitooja“ (1996), kus hakkasid kõrva talle nii omased meloodiakäänakud, mille helikõrgused sageli „jäävad peale“, s.t mõtisklevatest viisikäikudest saavad hellade klastritena liikuvad harmoonilised kogumid. Need pilvjad kogumid tekitavad üksteisega kohtudes kõlalt kirkaid sisemisi liikumisi, pealegi loob Sõlvestrov osava orkestreerijana tihti pineva faktuuri, mis paistab esmapilgul lihtsamast lihtsam, aga partituuri avades saab selgeks tema peene fantaasia kogu ulatus.
Heakõla näiliselt kitsastesse piiridesse mahubki väga mitmekesist väljendusrikkust, mis sel Eesti Sinfonietta kontserdil esildus laia valikuna tormakast rühkimisest kuni sulni avaruseni. Kõlanud neljast teosest ei saa küll kokku võrdkülgset nelinurka, aga selle eri tahkudest koosneva kava siduvaks elemendiks võib pidada inimlikult ühendavat nostalgiat ning murelikku nooti tegelikkuse ja meie kaasaja karmuse pärast. Seal sisaldus soov salvida ja lohutada, võib-olla kohati ka põgeneda turvalisse minevikku. Ja mis siis? Vahel võiks ehk sedagi!
