Richard Rorty, Filosoofia ja looduse peegel. Tõlkinud Taavi Laanpere. Tartu Ülikooli Kirjastus Kirjastus, 2025. 440 lk.

Uuspragmatismi rajaja Richard Rortyga sai eesti lugeja tutvuda juba üleminekuajal. 1992. aastal ilmus tema kesksetest seisukohtadest pikem artikkel, millele järgnesid 1990ndatel ja nullindate algul veel mõned lühitekstid.¹ Kuid tõsisem tutvus süvenes 1999. aastal, mil Märt Väljataga tõlkes ilmus Rorty raamat „Sattumuslikkus, iroonia ja solidaarsus“², teos, mis kinnitab säravalt tõlkija pakutud Rorty laheda iroonia piiritlust. Kentsakal moel järgnes paljulubavale avangule veerand sajandit vaikust, mis on katkenud suure pauguga: äsja eestindatud „Filosoofia ja looduse peegel“ (FLP) on kas nüüd just Rorty peateos, kuid igatahes läbimurdeteos, tänu millele sai autor maailmakuulsaks – tõsimeelsete analüütiliste filosoofide seas ka kurikuulsaks.

Kaugetel 1990ndatel oli iga teose ilmumine „Avatud Eesti raamatu“ sarjas tõeline pidupäev: vaimuvara oli vähe, keelteoskus napp, digitaalsed infokanalid tekste eriti veel ei vahendanud, tasuta ammugi mitte. Tõlkeid ilmus parasjagu vähe, et filosoofiahuviline jõuaks kõik läbi töötada (mainitud 1999. aastal näiteks 5 algupärandit ja 2 kordustrükki). Nüüd on olukord vastupidine: raamatuid tuleb nagu küllusesarvest (2025. aastal 22 nimetust), riiulid täituvad ka hoolikalt valides ja lugemisjärg on ammu käest läinud. Üks tendents, mille üle olen virisenud varasemaltki, paistab olevat jäänud samaks: lõviosa üllitistest on kergekaaluline esseistika, tuntud mõtlejate kõrvalised teosed või koguni marginaalia (vaadake kas või, kui palju on tõlgitud töid XIX-XX sajandi vene filosoofiast). Seega võib fookust pisut ümber sättides öelda, et kaaluka mõtleja põhiteose ilmumine on endiselt pidupäev, mis võiks ja peaks filosoofiahuvilisi lugejaid mobiliseerima.

Selle kultuuriloolise aspektiga pean paraku oodi laulmise lõpetama. Asusin raamatu kallale varasema Rorty-lugemise eelootusega, lootes nauditavat stiili, pööraseid ideid, näidete tulevärki kultuurivälja eri sfääridest. Midagi sellist FLP endast ei kujuta. Raamat on kirjutatud tavapärases analüütilise filosoofia stiilis, sisaldades peamiselt pikki nüansseeritud analüüse ühe ja teise kriitika alla võetud autori mõttekäikude kohta – analüüs on tähenärijalik, nagu autor isegi tunnistab (lk 243). Heakene küll, tuleb ka pedantlikust stiilist läbi närida, kui probleemi keerukus seda nõuab. Kuid pettumuse teine tahk seisnebki selles, et Rorty väga sümpaatse põhiidee mõistmiseks pole vähemalt täna, siin ja praegu säärane mõttepingutus enam õigustatud. Teatud mõttes on raamatus leiduv programm settinud juba humanitaarharidusega kaasnevaks üldiseks kultuuritaustaks, uuspragmatismist huvitatule piisab täiesti juba viidatud artikli „Pragmatism ja filosoofia“ lugemisest, see suhestub FLPga justkui Kanti „Prolegomena“ „Puhta mõistuse kriitikaga“.

Kuid pidurdagem veel kord kriitikahoogu. Küllap võib asja vaadelda nii, et FLP ongi suunatud erialaekspertidele, ennekõike filosoofidele. Kuna võib eeldada, et professionaalne analüütiline filosoof on kõnealuse menuki juba originaalis läbi töötanud, siis on teos ehk pedagoogiliseks maiuspalaks filosoofiatudengitele? Tükati ehk on, kuid julgen selleski kahelda. Raamatu mõistmine saab aset leida üksnes teatavas herme­neutilises ringis, mille vältimatust Rorty Gadameri tuules kuulutab: kuna teos sisaldab väga detailseid kriitilisi mõttekäike analüütilise filosoofia suurkujude teoste ja programmide kohta laiemalt (nt Wittgenstein, Sellars, Quine, Putnam, Kuhn), siis tuleb Rorty kriitika erialasel tasemel mõtestamiseks tunda ka mainitud mõtlejaid ja teoseid. Väike kaasnev rõõmusõnum: enamik pikemalt analüüsitavaid tuumtekste on ka juba eesti keeles olemas. Ent kui kogu see allikmaterjal läbi mõtestatud saab, siis ilmneb minu hinnangul vältimatult – siin ja praegu, aastal 2026 –, et Rorty sünteesides ja üldistustes puudub uudsus, välja selgineb programm, mis on saanud vahepeal, 1990ndate postmodernismi tuules ja sealt edasi, mis tahes antifundatsionistliku mõtlemise raames triviaalseks. Teose tõlge on umbes 30 aastat hilinenud.

1990ndate keskel, esimese väikese Rorty-buumi käigus, mil analüütiline filosoofia Eestis alles välja arenes, pidades aeg-ajalt tuliseid umbvaidlusi heideggeriaanlusega, olnuks FLP tõlge äärmiselt omal kohal, pakkunuks muu hulgas piisava mõtlemistehnilise rangusega üles ehitatud keskpõranda, millel võinuks aset leida analüütikute ja kontinentaalide dialoog. Sest jah, FLP sisaldab sedagi sünteetilist pretensiooni, omaenda programmi sõnastades laenab Rorty palju Gadamerilt ning üht-teist kobamisi juba Heideggeriltki. Ajaloolise märkuse korras kordab oma järelsõnas teose toimetaja, meie juhtiv pragmatist Henrik Sova, üle Eesti analüütilise filosoofia seltsi algataja Madis Kõivu negatiivse hinnangu Rorty renegaadistaatuse kohta (lk 430). Seltsi kroonikat sirvides panin tähele, et 35 aasta jooksul on peetud üksnes kaks Rorty FLPd puudutavat ettekannet, ka ei valitud teost nii-öelda esimese laine käigus tõlgitud klassika korpusse. Võib oletada, et traditsiooni avastav vennaskond polnud valmis ühe hooga analüütilise alusepaneku programmi hülgavasse lõppu hüppama, vaid eelistas leida hingepidet mõttesuuna konstruktiivsete lubadusete läbimõtestamisest.

Triviaalne põhitees

Milles seisneb siis FLP minu poolt triviaalseks hinnatud põhisõnum? Taganemisteedeta antifundatsionismis, ettepanekus loobuda mis tahes pretensioonist leida filosoofiale alust panev, süstemaatiline funktsioon ning kuulutada see harivaks-kujundavaks vestluseks. Sellise programmi eelduseks on loobumine objektiivse tõe leidmise pretensioonist: sõnad saavad kõikjal – sealhulgas loodusteadustes – oma tähenduse teistelt sõnadelt, mis sõltub holistlikult keelemängudest, keele kasutamise mitmekesisest sotsiaalsest praktikast. Nagu Rorty isegi tunnistab, olid sellesarnasel positsioonil juba esimese põlvkonna pragmatistid (James, Dewey, Peirce) ning nii mõnedki teised mõjukaks kujunenud filosoofid (Nietzsche, Kierkegaard). Aastaks 1979 oli juba ilmunud enamik Foucaultʼ seesugust paatost kandvatest genealoogilistest uurimustest, terve rida Heideggeri ratsionaalsuse müüti õõnestavaid teoseid, teadusfilosoofias Kuhni ja Feyerabendi kaalukad raamatud jpm. Julgen väita, et igakülgselt haritud humanitaari jaoks oli ka FLP originaali ilmumise ajal raamatus vähe uudist. Raamatu kompilatiivsus, ebaoriginaalsus üllatas mind tõsiselt.

Ent nagu Rorty rõhutab, oli analüütiline filosoofia käivitunud Russelli ja loogiliste positivistide tuules jällegi ühe objektiivset tõde ja alusepanekuid otsiva filosoofiaprogrammina. Rorty peamine sõnum ongi suunatud relvavendadele: fundatsionistliku filosoofia hülgamise käigus tuleb loobuda ka analüütilise filosoofia unelmatest, sh loodusteaduslikust realismist. Õigupoolest oli seda samm-sammult juba tehtudki, nagu näitavad Rorty käsitused Wittgensteini, Quine’i ja Sellarsi teoste kohta, ent alati ebalevalt, reservatsioonidega. Põhiline aur kulubki raamatus paljude reservatsioonide kriitikale näitamaks, kuidas kõik need osutuvad nostalgiliseks-positivistlikuks, sobitumata koherentselt kritiseeritava mõtleja peamiste vaadete kogumisse.

Ainsaks läbini positiivseks kaasteeliseks analüütikute leerist on Rortyle Donald Davidson, kelle tuules püütakse raamatus isoleerida keelefilosoofia programm, mis oleks puhas, s.t semantiline, ega sisaldaks salakaubana epistemoloogilisi pretensioone. Informeeritud võhikuna julgen arvata, et Rorty kriitika tabab hästi märki, ent, nagu öeldud, on vastavad arutlused äärmiselt kuivad ja tehnilised, lugemisel on pidevalt tunne, nagu näriks saepuru. Autori järjekindlus väärib imetlust, aga kogu see töö – jõuda hermeneutilise hoiakuni analüütilise filosoofia varal – meenutab tuntud ütlust kurgumandlite eemaldamisest alt otsast lähenedes. Reservatsiooni korras tuleb muidugi lisada, et eks ole ka huvitavaid mõtteid kompaktses vormis pilduvatel stiilimeistritel olnud oma Wilhelm Meisteri õpiaastad (ei olnud näiteks Foucault’ varane „Hullus ja arutuski“ eriti kerge ega selge lugemine).

Kas Rorty kriitika on avanud analüütiliste filosoofide silmad, tõrjunud fundatsionismi kõrvale samal moel, nagu tegi omal ajal Kanti filosoofia vana kooli dogmaatilise metafüüsikaga? Informeeritud vastus sellele küsimusele nõuab kui mitte teadussotsioloogilist mega­uuringut, siis vähemalt väga erudeeritud analüütilise filosoofia alase eksperdi positsiooni. Niipalju on teada, et vahetult teose ilmumise järel hoopis solvuti massiliselt ning tõrjuti Rorty analüütiliste filosoofide tsunftist välja. Samavõrd ilmne on, et Rorty teos tekitas akadeemilises filosoofias uue pragmatismi laine (kuigi autor seob ennast FLPs pragmatismiga veel kaunis servapidi), ühe aktsepteeritud koolkondliku positsiooni, mille juhtfiguuriks Eestis on teose toimetaja Henrik Sova. Kuid mulle tundub, et suurt pööret pole Rorty kriitika kaasa toonud. Nagu Rorty isegi rõhutab, ei esita ta oma raamatus lõplikku teooriat, mis fundatsionismi põrmustaks, vaid avab ruumi lõputu hariva vestluse jaoks (lk 393) – vastasel korral langeks tema programm lihtlabasesse relativismi paradoksi. Ning eks saab ja ongi saadud ka tema mõtteid tehniliselt nokitsedes mitut moodi kritiseerida. Analüütilised vaimufilosoofid, epistemoloogid, teadusfilosoofid tegutsevad usinasti edasi ning sugugi mitte in coprore rortylike vestlejatena, välja on ilmunud igasugu uusrealismi vormid jne.

Peale sisuliste kaalutluste tasub esile tõsta ka institutsionaalset pragmaatikat. Kui ülejäänud filosoofia piirduks hermeneutilise vestlusega (või millegi sellega hoiakult sarnasega, nt dekonstruktsioon jne), hoidudes avalikult mis tahes epistemoloogilistest pretensioonidest, kas säärasel parasiidil saaks olla meie rehkendaval ajal akadeemilises maailmas eluõigust? See, mida on tähele pannud erinevad Popperi-järgsed teadusfilosoofid, tundub samavõrd kehtivat ka filosoofiliste uurimisprogrammide kohta: neil on paks nahk ja mitmekesine heuristiline aparatuur enda kaitsmiseks, mitte ükski programm ei asu iseend falsifitseerima, oma tulemuste õigustamiseks kõlbab kõik jne.

Ajaloo ilu ja vestlus masinaga

Tasakaalukuse huvides toogem esile mõned raamatus esinevad kiiduväärt kvaliteedid. Kogu teos ei piirdu analüütilise kooreüraski kombel argumendi­närimisega, siin avaldub siiski juba Rorty lai haare ja sünteesimisjulgus, mis lööb päriselt õitsele FLP-le järgnenud teostes. Leidsin raamatust nii mõndagi õppimis- ja õpetamisväärset varasema filosoofia ajaloo kohta. Kui nimelt väita, nagu Rorty laias laastus teeb, et argikogemuse suhtes kõrgemat järku tõsikindlust taotlevad vaimufilosoofia ning epistemoloogia kujutavad endast hülgamisväärset eksitust, siis kerkib päevakorda küsimus, miks säärast rumalust on sajandeid tõsiselt võetud ja arendatud. Siinkohal pakuvadki huvitava käsituse peatükid 1 ja 3, näidates, kuidas antud uurimisalad varauusajal välja arenesid, mille poolest see lähenemine antiikaegsest erines jms. Miks ei olnud antiikfilosoofias keha-vaimu probleemi? Kuidas erines aristotellik teadmiskäsitus kaasaegsest? Mulle kui kaugema filosoofia ajaloo alal pigem võhikule tundusid selliste probleemide rekonstruktsioonid usutavad ja põnevad.

Teine FLP huvitav kvaliteet tundub olevat sealsete positsioonide kaasamise tuumakus AI-alastesse aruteludesse. Mulle paistab nimelt, et Rorty antidualistlik, keha-vaimu probleemi lahustav filosoofia ning teadmise rangeid kriteeriume välistav antiepistemoloogia võimaldavad sujuvalt juturobotile agentsuse omistamist, mis on kinni pelgalt sotsiaalses praktikas. Rorty arutleb: „Öelda, et mõni [—] seadeldis, mis lausub „Punane!“ siis ja ainult siis, kui me näitame selle peale punast valgust, ei tea, milline punane on, tähendab öelda, et me ei suuda kergesti kujutleda selle seadeldisega vestluse jätkamist“ (lk 203-204). Meest sõnast võttes tuleb tõdeda, et terved inimhulgad jätkavad juturobotitega vestlust hommikust õhtuni, hea, kui on meeles vahepeal einet võtta. Kas statistilised algoritmid on mõtteka jutu tekitamiseks a priori halvemad kui ajuprotsessid? Tundub olevat maitse asi, mina paadunud esteedina eelistaksin algoritmide huvitavat ja tarka juttu ajudest tulevatele lollustele. Probleem on pigem selles, et robotid õpivad vist enamasti vestlema kogu interneti peldikuseintelt ega suuda ei huvitavuselt ega stiililt konkureerida heade raamatutega.

Postfilosoofilise kultuuri pankrot

Küsimus, kuivõrd suudab tema filosoofia kõigutada akadeemilisi vandlitorne, ei tundu Rortyle olevat sugugi esmatähtis. Autori pretensioon on hoopis oma filosoofia massidesse viimine, hermeneutilise elutunde laiem propageerimine, mis tähendab pidevat harivat-kujundavat vestlust, kus ükski positsioon ei naudi kriitikavaba eelduse staatust. Loosung „tõe kriteerium on praktika“ ei ole sugugi Marxi ainuomandis, vaid sobib samavõrd pragmatistliku hoiaku iseloomustamiseks. Küsigem: kui sügavale on Rorty programm nüüdseks kas või lääne tsivilisatsioonis juurdunud? Oletan, et lugeja hoomab vastust pikemalt kaalumata, olukorra pikem analüüs tagantjärele tarkust vallates saaks Rorty suhtes isegi liiga õel. Käsitlesin seda probleemi aasta algul Rorty hermeneutikust vande­seltslase Gianni Vattimo näitel³ ega hakka end siinkohal kordama.

Tegelikult vilksatab oht postfilosoofilise kultuuri levikule FLPst põgusalt läbi. Arutledes, miks ei ole Kuhni ja Feyerabendi teaduslikku objektiivsust põrmustavat kriitikat piisavalt tõsiselt võetud, oletab Rorty järgnevat: „Ühismõõdustamise vajaduse kahtluse alla seadmine näib olevat esimene samm naasmaks kõigi sõtta kõigi vastu. Nõnda on näiteks üks levinud reaktsioon Kuhnile ja Feyerabendile see, et nad kaitsevad pigem jõu kui veenmise kasutamist“ (lk 333). Antud süüdistus ei taba küll päris täpselt märki, kuid on siiski väga tähtis, kui jätta kõrvale ad hominem stiilis rünnaku aspekt. Pole isegi oluline, mida antifundatsionistlikud mõtlejad kaitsevad, kuid tähtis on tähele panna, kuidas nad inimhulkade käitumist üldistavalt kirjeldavad ja seletavad.

Kuhni-Feyerabendi stiilis teadusloolased, Foucault’ stiilis diskursuseanalüüs, moodne käitumisökonoomika jpt programmid räägivad laias laastus sedasama lugu: otsustamine ja veenmine toimub teaduste akadeemiates turuplatsidena kõikvõimalikel viisidel ning mitte kusagil pelgalt loogiliselt rangete argumentide varal. Puhta argumendi ja puhta jõukasutuse vahel on mustmiljon retoorilist halli varjundit. Kuid elu on näidanud, et inimloom ei suuda püsida kogu aeg viisakas kujundavas vestluses, vahepeal tahaks kakelda ka.

Rorty oli täiesti teadlik, et FLP järeldused taandavad kõik lood retoorilisele lavale, objektiivse teooria taevas jääb tühjaks. Millisest intuitsioonist lähtub leebe iroonik, kes soovib ainult vestelda, mitte kakelda, seda demonstreerib hiilgavalt tema teine eestikeelne raamat. See on sümpaatne pilt, kuid on osutunud massidele liiga vähe ahvatlevaks. Ma ei räägi üksnes sellest, et pööbel Rortyt ei loe – nagu näeme, pritsivad ühismeedia kaklusklubides pidevalt tatti ka doktorikraadiga humanitaarid. Ajaloo õppetunnid paistavad näitavat, et vaba vestlusruum ei ole osutunud piisavalt tugevaks liimiks, mis gruppe kokku seoks, võimaldaks kogeda-nautida kollektiivseid emotsioone. Viimase vajaduse rahuldamiseks paistab sobivat kõik: kui antifundatsionistlik kriitika ei lase arutlemise kõrgliigas Habermasi-taolistel jutuvestjatel veenvana mõjuda, võtavad nende koha üle karismaatilised makjavellistidest oraatorid ja hõiguvad veenvaks ükskõik millise absurdsuse.

Asi ei ole vaid pööbli barbaarsuses. Objektiivse teadmise ideaalist vabanenud mõõdukas, kainemõistuslik vestlus on midagi sellist, mis ei rahulda tänini paljusid mandrifilosoofia suundumusi (nt heidegeriaane, dekonstruktiviste, deleuze’iaane). Säärased mõtlejad vajavad draamat, paatost, saladusi, Rorty meetodis on selliste jaoks liiga vähe hullust. Gadameri hermeneutika on siinkohal väga hästi valitud eeskuju: sündis too programm ju delikaatse kõrvalekaldumisena Heideggeri müstit­sismist.⁴

Väike tähenärimine tõlke kallal

Kuna nii tõlkija kui ka toimetaja on filosoofiaharidusega asjatundjad, siis võib üldise lugemismulje põhjal, originaaliga täpsemalt võrdlemata, pidada tõlget õnnestunuks. Tuntakse eesti keeles välja kujunenud filosoofilise sõnavara traditsiooni, kiiduväärt on ka julgus eestindada Rorty üks keskseid mõisteid edify. Kuigi kujundamine ei anna kindlasti edasi tähenduse kõiki nüansse (lansseerib Rorty ju termini enam-vähem Bildung’itõlkena), ei tundu mulle parema lahendusena ka Väljataga omaaegne otsene ülevõtt edifitseerima.⁵

Üks diskuteerimist vääriv tõlkevalik jäi siiski silma, asi puudutab epistemoloogia südamikku, teadmise-tunnetamise mõistete kasutamist. Teatavasti on inglise keeles kõik üks knowledge puha, sageli ka oskused (know-how), epistemoloogia ise Theory of Knowledge. Viimane on eesti keeles mõistena juurdunud saksa keele kaudu tunnetusteooriana (Erkenntnistheorie). Viimasel ajal on mõnedki filosoofid soovitanud tunnetuse mõistest loobuda, kuna see on eesti tavakeeles juurdunud pigem intuitiivses või juurdunud oskuste tähenduses (nt korvpalluri pallitunnetus), kuid saksa keeles tähendab erkennen äratundmist, haaramist, kõrgel määral kognitiivset protsessi. Esmapilgul paistab, et vaatlusaluseski tõlkes on mindud loobumise teed: epistemoloogia on tõlgitud teadmisteooriaks isegi kohtades, kus Rorty kasutab tekstis saksakeelset võõrsõna Erkenntnistheorie. Kuid panin tähele, et protsessi tähistavalt leidub raamatus ka sageli mõiste tunnetama. Originaali sirvides selgus, et nii on tõlgitud antud kohtades sedasama know’d, võinuks siis ju puiselt teadasaamiseks tõlkida, kuigi ma ise pooldan vastupidist, tunnetuse säilitamist katusterminina. Teadmisteooria hädaks kipub kujunema see, et ei uuri ju epistemoloogia mitte üksnes epistēmē’t, propositsiooniliste sisudega teadmist, vaid kogu meie tunnetuse skaalat, mille kohta leidus juba vanadel kreeklastel kümneid eri sõnu. Üks terminivalik on tegelikult veel, kuigi miskipärast filosoofid seda taunivad: laiema katusmõistena on välja mõeldud teadmus, mis sobiks oma võõruse poolest väga hästi ka teooria nimetusse.