Vahetevahel, kui tõesti veab, on tervik midagi muud kui pelgalt oma osade summa.¹ Tegelikult loodan ka ise selle tõdemuse järgi kulgeda, nii et elu viimsel hingetõmbel oleks võimalik sellele logisevale tervikule tagasi vaadates enam-vähem rahul olla. Iga objekti või nähtuse, sealhulgas ka elu (või kunsti), mõistmiseks on tarvis see mõnikord koost lahti võtta ning selle elemente, osi, kilde, tahke, külgi, etappe, jooniseid, kavandeid, mõõtmeid, kaardistusi, mudeleid jms läbi mõtestada. Ehk kajastub siin peaaegu et universaalne paratamatus, mida on täheldanud nii mõnedki mõtlejad Sokratesest Proustini, Freudist Oliver Sacksini – nimelt et inimese elu polegi elu, seni kuni seda pole läbi uuritud. Too protsess aga pole midagi passiivset, vaid aktiivne loominguline ehitustegevus – omaenda elukäigu tõelise loo leidmine ning jutustamine.² Kuimeti ja Nordahli „Lahtivõetud vaade“ paljastab, uurib ja mõtestab samamoodi kunsti ja selle objekte, lubades Kai kunsti­keskusesse saabujal vaadelda loomeprotsessi sisemisi konstruktsioone.

Labürint jalge ees

Näitus on üsna suuremahuline, kahe kunstniku paralleelselt tähenduslike teoste hulga tõttu veidi eklektiline ning seetõttu ka raskemini hõlmatav. Näitusesaali struktureerivad seinad, mille esteetiliselt meeldiva geomeetriaga puitkarkass on jäetud avatuks ning mille külge on kinnitatud Kuimeti analoogfotod seeriast „Suite“ kalkadele tõmmatud arhitektuurilistest joonistest. Omal ajal käsitsi teostatud jooniste tekstuur annab aimu kohast, kus inimene ja pind on omavahel kohtunud. Fotode tähendusväli laveerib virtuaalse ja reaalse, tasapinna ja sügavuse vahel. Jooniste-kavandite kaudu avaneb vahendatuse problemaatika: mitu kihti vaataja ja tegelikkuse vahel on? Ühel seinal on foto, kus on kujutatud vaid väikest osa suuremast tehnilisest joonisest, mille taga asub abstraktne kujutelm mingist ehitusobjektist. Hoone on ehk kunagi isegi valmis ehitatud, praeguseks võib-olla juba maha võetud, ent sellel paberi ja kujutelma vahealal ta siiski veel tinglikult eksisteerib. Kaardi ja territooriumi vahekorra üle mõtiskledes tekib samasugune küsimuste ahelik. Kaart teadupärast ei saa kunagi territooriumi täie täpsusega hõlmata. Kaart on eos abstraktne, mittetäielik kujutelm mõnest alast, mis võib, sõltuvalt kaardi loomise ajast, olla juba ka mitu korda muutunud. Paralleelselt reaalse territooriumiga kaardil nähtu siiski veel tinglikult eksisteerib.

Mitmetel fotodel varjutab kujutatu tekstuuri ja detaile gradientne värviplokk. Kuigi vaatajat viiakse suurenduse kaudu pinnale väga lähedale, üritatakse samal ajal midagi ka tema eest varjata. Aga kui lähedale on võimalik (kunstile) pääseda, kui hõlmavalt saab seda protsessi tabada, kui intiimseks on võimalik igavikku kadunud minevikuga saada? Mõistete „projekteerimine“ ja „projektsioon“ kummastavat tähenduslikku seost tõdetakse saali keskel pimendatud kuubikus näidatavas autofiktsiooni lühifilmis „Technique“, mis on loodud kokku kõlama seeria „Suite“ analoogfotodega. Seinale või paberile projitseeritu on reaalsuse imitatsioon, ühtaegu illusioon. Kasutades tavapäraseks saanud fotouurijate tõdemust, siis ei foto ega filmilint ole päriselt võimelised reaalsust tabama (jättes siinsel juhul üldse kõrvale võimaluse nähtu lavastatusest). Üksik staatiline kaader on aatomistki väiksem kild. Tegelikkus ilmub fotodes ikka vaid ülekantud tähenduses.

Uitaja kunstimetsas

Nurgatagusele seinale on projitseeritud Kuimeti videoinstallatsioon „Brooklyni köögi vaikelu“ loop’iva filmilindiga, mille valguse- ja varjumängud rõhutavad aja pidevat möödumist. Too korduse tõttu igavesti kestev teisenemine on ühtaegu paradoksaalselt staatiline, misläbi seegi teos – üksiku kaadri asemel suurema hulga kaadrite jada – õõnestab filmi suutlikkust tegelikkust tabada.

Saali seintel leidub fotosid seeriast „Tellingute lühiajalugu“, kus on kujutatud erinevate tellingute tugijalgu ja neid ümbritsevat keskkonda. Selline korduvus rõhutas mulle naljakal kombel mingit üldist fundamentaalsust. Alustalasid, mille najal kõik püsib. Ühes otsaseinas on Nordahli CNC-masinate toomisjääkidest loodud seeria mitmesuguste geomeetriliste reljeefimustritega seinaskulptuure, mis meenutavad justkui mõne mitte­eksisteeriva suurlinna kaarte (ja nende irreaalseid territooriume). Saali keskosa lähedal ripuvad Nordahli skulptuurid „Salajase toe“ seeriast, need on algoritmiliselt loodud 3D-prinditud plastkarkassid, mille vormitud tehislikkus on tugevas kontrastis lähedal asuvate puidust karkassidega. Külgseina ääres põrandal leidub nihestatud proportsioonides jesmoniidist objekte seeriast „Käepärast olevad esemed“, mille skaalade kõikuvus tekitab viivuks õõva. Kuigi näituse kavalehel rõhutatakse esemete 3D-skaneerimise ja taasmaterialiseerimise käigus toimuvaid geograafilisi, kultuurilisi ja kontekstuaalseid tähendusnihkeid, paigutub objektide ilmnemine n-ö vales suuruses need minu silmis hoopis uncanny valley’sse.

Seevastu saali tagumises otsas asuvates Nordahli interaktiivsetes puidust-teibist-metallist skulptuurides on midagi hubast. Seeria „Hoidja“ teoseid tohib katsuda, osi ümber tõsta, neist omaenda kompositsioone luua tervikut lõhkumata, sest tervik ilmnebki dünaamilise ümberkujundamise kaudu. Teibirullide valik kannab endas ajaloolisust – rullid olla üle ilma eri näituste tarvis kokku ostetud, osaliselt kasutatud, nüüd puit­alusele mitmevärviliseks mustriks asetatud.

Tagaseina ekraanidel mängivad kolm videoklippi, milles veebi kaudu leitud DIY-valdkonna sisuloojad õpetavad nende­samade kolme skulptuuri digitaalset disaini ja valmistamist. Kunstnik nimelt näitas valmis teoseid sisuloojatest meisterdajatele, kes tuletasid nähtu põhjal omaenda skulptuuriversiooni vormimise protsessi. Skulptuurivormimise moodsaid digitaalseid tagamaid paljastades ühtaegu demonstreeritakse, kuidas igaüks võib teostada kunstilist objekti. Loomingu pidev võimalikkus ainult ilmestab, kuivõrd kellelgi pole vaja nn tehisintellekti poolt sadade tuhandete varastatud teoste põhjal genereeritud sisutühja pläusti. Eesmärgi­pärase inimliku kommunikatsioonita kunsti ei sünni, sestap ei saa mõttelage masin kellegi eest seda luua.

Kuratooritöö on õnnestunud sedavõrd, kuidas üsnagi suurde saali asetatud erinäolised teosed hakkavad üksteisega produktiivseid paralleele ja tähendusi looma. Kuivõrd osa ja terviku vahelise suhte näitlikustamine on „Lahtivõetud vaate“ üheks läbivaks teemaniidiks, muutub ka näituse enda terviklikkus (selle mulje, või hoopis puudumine?) paeluvaks küsimuseks. Saalis jalutades tekkis kartus, et ma ei pruugigi olla võimeline näituse kõikidest elementidest moodustuvat tervikut tabama, aga ka see „puudujääk“ aitab välja tuua kunsti sees (ja taga) peituvaid struktuure.

Paabeli raamatukogu

Saali kaugeimas nurgaruumis leidub teoreetilis-filosoofiliste tekstide väljapanek, mis annab sissevaate kunstnike mõttemaailma, samal ajal tehes küsitavaks näituseterviku vastuvõtu. Minusugusele kirjandus- ja kultuuriteaduse taustaga vaatajale kajastusid näitusel muidugi otsekohe fenomenoloogia, ruumipoeetika, Deleuze’i sarnasuse ja erinevuse küsimus, ruumi ja mälu suhe. Kuskohast jookseb privaatse ja avaliku piir, missugune on kaardi ja territooriumi vahekord, miks on oluline abstraktse kunsti jms temaatika? Neis küsimustes oli ehk lausa midagi ilmset. Kuid nähes lugemistoa laual väljapanekut Maurice Merleau-Ponty, Michel Houellebecqi, Alvar Aalto, Gaston Bachelardi raamatutest, abstraktse kunsti kogumikke jms, tabas mind (õnneks küll kriitilise potentsiaaliga) häire. Nani gigantum humeris insidentes, nende filosoofiate ja koolkondade näitlikustamisega, millest kunstnikud on inspiratsiooni ammutanud, justkui kinnitatakse ja konkretiseeritakse seda, mida ringi liikudes oli võimalik teadmistest-kogemustest lähtuvalt ehk ainult tunnetada. Tähendus ja tõlgendus seeläbi otsekui „tehakse selgeks“ ja „pannakse paika“, ehk üleliiagi. See iseenesest õõnestab omajagu kunsti funktsiooni olla efemeerselt mitmeti tõlgendatav, jääda vasturääkivatele lugemis­viisidele avatuks. Hetkeks haihtub kunsti autonoomia, tema puhas puutumatuse illusioon. Tajude-mõtete äraliteraliseerimine kummastab kogemust, andes siiski edasi näituse peamisi teemasid: kunsti osade ja terviku suhet, kunsti sisemisi struktuure ja loogikaid. Olgugi et tervik jääb igavesti tabamatuks, kajastub igas teoses osa, kild, mudel, mille järele subjekt haarab, et laiendada oma arusaama maailmast.

Kunst on ootamatult tõhus (eksistentsi) mudeldaja, ehkki nagu iga mudel, on seegi kadudega, mistõttu tasub meeles pidada statistikamaailma aforismi: kõik mudelid on valed, aga mõned mudelid on kasulikud.

Nende inspireerivate raamatute väljapanek on samasugune lahtivõetud vaade kunstnike loomeprotsessi telgitagustesse ning paljastab sedasi nende loomingulisi mõttestruktuure ja -karkasse. Nõnda näidatakse inimest kui loojat tegutsemas teda ümbritsevas laiaulatuslikus võrgustikus, mis hargneb omakorda kõikvõimalikes suundades kõikvõimalikesse valdkondadesse. Lahtivõtmise ja kokkupaneku käigus tõepoolest midagi muundub, nii looja kui vaatleja vaates, kuid tõenäoliselt ka kunstiobjektide enda sisemises loogikas (või lausa nende olemuses, kui juba metafüüsikasse minna). Näiteks Theseuse laeva puhul tekkis juba Plutarchosel küsimus, kas laev on ikka sama, kui selle osad aegamisi välja vahetada. Kas mõni teos on endiselt sama, kui ta korraks juppideks lahti võtta ning siis uuesti kokku panna? Ega need küljed ja tahud pärast kokkupanemist enam täpselt samamoodi kokku sobitugi. Samasse mateeriasse ei saa kaks korda astuda.

Tegelikult see etteantud tähenduste näiline ilmsus vaatajalt midagi ära ei röövi, hetkeks pisendatud tõlgendusvõimalused plahvatavad taas paratamatult uutesse suundadesse laiali, kuna lõplikku valmissaamist pole olemas. Kuimeti ja Nordahli näituse keskmes on lõpetatuse asemel protsess. Tulemus on käes, olles aga „alati juba“ valmimises. See näitus on ühtaegu pooleli ja lõplik. Pingestav pooleliolek muudab teosed lõpetatuks. Paradoks. Sedalaadi tööd on mind seejuures pikalt paelunud, olen isegi midagi sarnast joonistanud ja maalinud, sest too vastuolu kõditab mu meelt.

Autor (ja Aristoteles) on surnud

Eks vist ole nii, et kunst muutub kunstiks (läbi)vaatluse tagajärjel, omandab esteetilise tähenduse subjektiivses kommunikatsiooniaktis. Vastuvõtja tõlgendusvõime kohtub looja eesmärkide-intentsioonidega ning satub sellest omapärasesse produktiivsesse pingesse, mille tulemusel ilmneb nagu võluväel kunsti autonoomne tähendus ja olemus. Kommunikatsiooniakti tähenduslikuks muutes aitab vaataja teosel valmida. See on vahest üsnagi tavapärane kultuuriteoreetiline täheldus, mida Roland Barthes’i „autori surma“ kontseptsioon peamiselt rõhutada üritas, ehkki tänapäeval kiputakse liiga tihti seda mõistevara vägivaldsete loomeinimeste apoloogiaks rakendama.

„Lahtivõetud vaade“ aga avab protsesse, näitab abstraktsioone, paljastab sisemisi struktuure, osi ja tervikuid. Kunst, nagu elugi, on kestvas loomeprotsessis, püsivalt valmimas, ent lõplikult paika loksumata. Elu võib lõppeda, kunst ilmselt mitte. Minustki, sellisena nagu ma olen, on võimalik näha vaid kilde, tervik jääb varjatuks. Igas päevas leidub hetki, kui läheduses pole kedagi, sel ajal käitun (ja tajun maailma) automaatselt teisiti kui siis, kui ükskõik kes või mis mind jälgib. Inimeses jääb seega alati midagi veel peitu, ehkki mitte sihiliku varjamise või pettuse tõttu. Inimene on killustunud, iga kild pole alati esil. Siin seisnebki avastamisrõõm. Kunstiliste abstraktsioonide puhul, milles pole lõpetatud konkreetsust ja selgust, kaasneb sundus otsida tähendust, vajadus tõlgendada, avastada rohkemat kui see olmeline argisus. Neis hetkis on ehk lausa omalaadset erootilisust: varjukihtide vahelt hetkeliselt vilksatav asjade ihu, ehk „ilmumise ja kadumise silme ette asetumine“,³ on veetlev. Näituse järel tunnen end isegi veidi ebamääraselt väetina – kusagil väljas, kaugel horisondil kumab üks suurem ja teistsugusem Miski, mis ei astu ealeski varjust välja. See on ülev. Inimene suudab osa tajuda, aga tervik on liiga suur, ning see koht, kus ühest saab teine, jääbki tabamatuks. Olen rahul, et midagi sellist aeg-ajalt meenutatakse, isegi kui ma pole kindel, et Kuimeti ja Nordahli näitus on oma potentsiaali täiemahuliselt teostanud.