„Lekkiva taeva maja“ jätkab Merike Estna mänge vaatepunktide paljususe, maali kui meediumi performatiivse destabiliseerimise ning maailma protsessuaalsuse rõhutamisega. 6. mail avatavast LXI Veneetsia biennaali Eesti paviljonist saab kogu ürituse vältel kunstniku ateljee või lava, kus Estna kostümeeritult töötama hakkab. Paviljoni ajaloolise laemaaliga ruumi pannakse välja eelnevalt ette valmistatud plaatidest koosnev mosaiikpõrand ja 22 suurt tühja lõuendit, mis moodustavad hiljem kokku ühe monumentaalse teose. Kõigi nende elementide koosmõjul hakkab ajas lahti rulluma abstraktne poolmüütiline jutustus emadusest, naiskunstnikest ja maalikunstist.

Millest selline pealkiri? Mida tähendab „Lekkiva taeva maja“?

Mina mõtlen sellest pealkirjast ehk pisut teisiti kui mu kuraator Natalia Sielewicz, kes selle välja mõtles. Meie paviljoni ruumis on ajalooline laemaaling, mis on olnud mulle kogu selle projekti vältel oluline viide. Kunagi, kui ma hakkasin üldse põrandamaale tegema või ka maali lavana kasutama, oligi mu esimene mõte pöörata ajalooline laemaaling meediumina kuidagi ümber. Tuua maal hoopiski vaatajale jalge alla, pöörata sedasi võimupositsioon vaataja ja laemaali vahel ümber, aga lükata ka liikvele vaatepunktide paljusus ja vaataja subjektiivsus: paratamatult ei saa korraga kogu maali näha, kui ise selle peal kõnnid. Ja nüüd on järsku mul Veneetsias esimest korda võimalus teha näitus ruumis, kus on ajalooline laemaaling – minu peas viitab näituse pealkiri just nimelt sellele tõsiasjale. Aga, noh, lekkimine viitab ju ka liikumisele, võib-olla ka mingit sorti lõpmatusele. Võib-olla ka asjadele, mida ei peaks juhtuma. Lekkimine toimub harva meelega. Mind väga huvitab maali protsessuaalsus, aga ka just protsessi n-ö hapramate kohtade näitamine.

See pealkiri mängib protsessuaalsusega huvitaval kombel. Maja tähendab harjumuspäraselt justkui suletud, valmis ruumi, lekkiv taevas seevastu on avatud, teatavad piirid on poorjad … Minnakse ühest olekust üle teise, võib-olla sajab vihma.

Sellega seoses meenub mulle, et näituseprojekti sees on ka üks alaprojekt „Imeliku ilma kool“, mis toimub augustis ühe nädala vältel. Selle käigus tulevad EKA kaasaegse kunsti magistriõppekava tudengid paviljoni esitlema oma performatiivseid projekte. Ma annan neile paviljoni üle ja mulle on see väga oluline. Üks asi on oma maalimisega rõhutada protsessuaalsust, liikuvust ja avatust, aga hoopis teine asi on platvorm justkui käest ära anda ja avada see ajutiselt mingile eksperimentaalsusele või välistele mõjudele.

Kas võiks öelda, et see näitus on omamoodi jutustus? Lugu on ju samuti protsess.

Ma arvan, et ma jutustan siin mitut paralleelset lugu. Esiteks maalikunsti enda lugu: mis see maal üldse tänapäeval olla võiks, kuidas see saab meie praegust maailma kajastada. Maal on väga staatiline objekt, ta on justkui valmis. Mulle on oluline, et maal ei muutuks lihtsalt mingiks ajalooliseks mälestuseks. Teine narratiiv „Lekkiva taeva majas“ on naiskunstnike lugu. Ma vaatan seda muidugi ise samuti naismaali­kunstnikuna. Vaatan tagasi sellele, mis on mind mõjutanud ja kes on olnud mulle olulised kunstnikud ajaloos. Mida nad on teinud ja kes on milleski olnud esimene? See on oluline. Kui keegi teeb midagi esimesena, siis on sellest hetkest peale uks mingil määral kõigile naistele rohkem lahti.

Ma olen viimasel aastal palju mõelnud nende naiskunstnike peale, kes on olnud ka emad, ning sellelegi, kuidas nad on minu loomingut kas mõjutanud või toetanud. Üks esimesi ajaloolisi viiteid, mis mul „Lekkiva taeva maja“ puhul meeles mõlkus, oli Lavinia Fontana, keda peetakse Euroopa esimeseks professionaalseks naissoost maalikunstnikuks – just selles mõttes, et ta töötas oma stuudios, signeeris ise oma tööd. Üks asi, mis mind tema puhul rabas, oli see, et lisaks oma loometöö tegemisele sünnitas ta ka üksteist last ja kuigi tema abieluleping nägi ette, et tema ei ole nende laste põhikasvataja, oli tema vastutada stuudio ja sissetuleku teenimine perele. Üllatav, et ta sai sel ajal nii võimsa loometöö kõrvalt üldse nii palju lapsi sünnitada.

Kuid lisaks Laviniale on mul veel visandeid muu hulgas ka Tintorettast (Marietta Robusti), kes on teine väga oluline osutus selle lõuendi puhul, millega Veneetsias alustame. See on suur tühi valge lõuend, mis osutab sellisele ajaloolisele nähtusele nagu „kunstnik ilma töödeta“: paljud naiskunstnikud, kes ei signeerinud oma töid ise või töötasid kellegi teise stuudios, jäidki tavaliselt oma teostest ilma. Mina jällegi alustan ilma töödeta, tühja lõuendiga, hakkan alles looma oma teost, mis peaks biennaali lõpuks valmis saama.

Mille järgi sa Veneetsias maalides oma valikuid tegema hakkad? Kui palju on sul asjad selle kõige puhul ette planeeritud, kui palju on improvisatsiooni?

Maali puhul olen vägagi juhusele avatud. Mul on paigas üldine narratiiv. Formaat on ülimalt monumentaalne: kokku on see kõik 22 meetrit korda kuus meetrit. Muide, selle formaadi panime paika koostöös kuraatori ja arhitektiga. See sai valitud nii jõuline ja nii suur muu hulgas seetõttu, et tuua esile ajaloolist ebaõiglust: tavaliselt on selline formaat olnud meessoost maali­kunstnike kasutada. Ühtlasi on maalitud sellises formaadis just sõda ja poliitilisi või religioosseid stseene. Ma tahan ka temaatiliselt sellele traditsioonile vastanduda ning kasutada nii võimsat formaati just nimelt naiskunstnikuna – siin tuleb mängu näiteks ka minu riietus. Plaan on, et rõhutan seal paviljonis maalides, et olen just nimelt naiskunstnik. Kuna suure paviljoni taustal olen ma üsna pisike, siis sündiski moedisainer Lilli Jahiloga koostöös idee, et hakkan kandma seda suurt teost maalides spetsiifilist kostüümi, mis võimestaks ja tooks esile naiseks olemist. Lilli Jahilo on teinud terve kollektsiooni riideid, kuhu on pikitud palju vihjeid ka naismaalikunsti ajaloole.

Mis aga puutub improvisatsiooni või juhuslikkusse, siis on mu looming olnud alati kombinatsioon sellest, mis on mulle kontseptuaalselt oluline, ja improvisatsioonilisest osast. Ma ehitan oma maalid alati kiht-kihilt üles: alustan värvi valamisega, mis on alati väga spontaanne, siis kavandan iga kihi vahel järjest maali edasi– enamasti ma ei teegi kavandeid kohe alguses valmis. Natuke töötan planeerides Photoshopis ka, aga üldiselt on mu kavandid veidi nagu iseseisvad teosed. Ma teen neid paberite peale, mängin neis läbi erinevaid võtteid. Mingid asjad, mida ma alguses hakkasin paberil tegema, jõudsid lõpuks sinna põranda peale, mingid muud ideed jõuavad hiljem jällegi ringiga tagasi uutesse kavanditesse. Natuke selline constant recycle.

Ma loodan, et improvisatsiooni saab mul Veneetsias olema sama palju, kui seda tavaliselt stuudios on, ehkki ma loomulikult ei tea – ma pole varem sedasi otseselt inimeste ees maalinud. Ma arvan, et see võiks olla sama, pean lihtsalt leppima sellega, et kogu protsess on nähtaval. Mul on mingeid mõtteid, kuidas saaks paremini keskenduda. Ja eks me hakka paluma, et paviljoni külastajad minuga ei räägiks. Kui kõik hakkavad minuga vestlema, siis ilmselgelt mingit maalimist seal olema ei saa, vaid tuleb hoopiski pikk pidu ja pillerkaar. Või siis isegi mitte seda. Pigem loodan, et saan oma tööd rahus teha.

Lõpetan töö selle maaliga siis, kui biennaal saab läbi. Põhiline on näidata protsessi ennast, ka haavatavaid hetki, mitte ainult valmis teost. Tuleb väärtustada asjade kulgu.

Aga mis siis saab, kui sul tuleb tohutu inspiratsioonipuhang ja sa teed ühe hooga kõik valmis?

Siis on valmis! (Naerab.) Aga juba puht füüsiliselt on selle näituse formaat nii suur, et see pole võimalik. Värvi valamisele järgneb tavaliselt kuivamine, mis teinekord kestab ligi nädal aega. Ma saan mingeid asju samal ajal küll edasi teha, aga materjal seab piirangud ka.

Mil määral on ikkagi tegemist ühe maaliga? Kuivõrd on need lõuendid eraldiseisvad? Kui kindel on nende järjekord? On ehk neil mingi oma kood?

Alguses on neil oma järjekord, aga hiljem on need mõnes mõttes kõik ikkagi moodulid. On mingid kujundid, mis moodustavad terviku siis, kui kõik osad on koos, aga samal ajal on seal ka kihte, mis eri teoste peal kokku ei lähe ega saagi minna. Valet järjekorda pole.

Sa oled n-ö elava maaliga kaua tegelenud. Kas võib öelda, et Veneetsia näitus on varasemate protsesside jätk, kulminatsioon? Või on see mingi uue etapi algus?

Ma olen tõepoolest pikka aega huvitunud maalist, mis oleks liikumises – oleks mingil määral elus. Sellest ka maal kui põrand: kui vaataja liigub maalitud põranda peal, siis on tal lõputu hulk vaatenurki – polegi ühte õiget ja kindlat vaadet. Niisugune maal on seetõttu alati avatud ja protsessuaalne ning seega minu meelest ka rohkem kooskõlas praeguse maailmaga, kus kõik on pidevas muutumises ja mitte midagi väga kindlat tegelikult ei olegi.

Aga et olen viimastel aastatel jälle rohkem lõuendiga töötanud ja otsinud võimalusi väljendada protsessuaalsust lõuendiga, siis küsisingi endalt, millal see lõuend siis minu arvates kõige rohkem avatud ja elus on. Ja sain aru, et ikka siis, kui teos alles sünnib. Kui lõuend on alles stuudios, kõik on veel võimalik ja muutumises. Pärast jääb maal ikkagi paratamatult mäletama vastavat hetke: millal see tehtud on ja nii edasi.

See oli mu esimene impulss, aga nüüd, tagantjärele vaadates … Heh, mis tagantjärele, ma ju alles hakkan seda maalima! (Naerab.) Ette vaadates, tagantjärele … tundub mulle väga oluline selle näituse puhul – ja ma ei osanud ise alguses seda niimoodi isegi sõnastada – väärtustada iga päeva, iga ajahetke. Ehk siis väärtustada ka halbu hetki selles protsessis, mitte keskenduda ainult meistriteosele, mis selle kõige tulemusel lõpuks tekkida võiks.

Ma olen maali performatiivsusega muidugi ka varem mänginud, näiteks tuues inimese füüsilise kohalolu maali. Kõik need inimeste ja objektide vastastiksuhete küsimused on mulle alati väga tähtsad olnud. Olen ammu tundnud, et performatiivse keha kohalolu näitusel aitab vaatajal lihtsamini suhestuda selle kõigega. Kui performatiivne keha on maali peal või kõrval olemas, siis tunneb näituse­külastaja end teost vaadates vabamalt, sest fookus on juba teisel inimesel. Nüüd teen seda mängu lihtsalt mastaapsemalt.

Natuke testisin neid mõtteid ka Tartu näitusel „Ookean“, ehkki seal oli jällegi natuke teisiti. Tartus oli mul maal, mis ei peakski kunagi valmis saama: iga kord, kui ma seda näitan, maalin seda edasi – oma elu lõpuni. Järgmine kord on plaanis seda näidata siis, kui need Veneetsia teosed tulevad 2027. aastal Tallinna Kunstihoonesse. Seal on ka mõned seotud tööd, nende hulgas peaks olema ka see „Ookeani“ maal, mida ma saan siis edasi maalida.

Kui rääkida veel natukene inspiratsioonist ja võimalikest mõjudest, siis kas sellele näitusele lekkis mingitest teistest sfääridest ka mingeid sulle endale ootamatuid mõjusid? Näiteks ehk selliseid võõrkehasid nagu kirjandus või film?

Tegelikult küll. Kui ma hakkasin ajalooliste naiskunstnike teemaga tegelema, siis üks mu sõbranna oli just kinkinud mulle raamatu „Linea nigra. Essee rasedusest ja maavärinatest“, mille on kirjutanud Jazmina Barrera. Ma sain teada, et ootan oma teist last samal nädalal, kui sain teada, et võitsin Veneetsia konkursi. See raamat oli ehk samuti üks lähtekohti, kust ma hakkasin oma mõtteid harutama. „Linea nigra“ on kirjutanud noor naiskirjanik ajal, kui sai teada, et ootab last. Ta vaatleb seal, kuidas see protsess kirjandusväljal välja näeb: näiteks ta oli just saanud mingi suure stipendiumi, et kirjutada mingi konkreetne raamat, mida ta aga enam kirjutada ei tahtnud, vaid tahtis kirjutada just seda raamatut. Ühesõnaga, kõik see resoneerus ja oli väga põnev.

Aga ka Mary Shelley kohta ma näiteks ei teadnud, et ta kirjutas „Franken­steini“ last oodates. Seetõttu muutus see raamat minu silmis kardinaalselt. Nüüd mõtlen sellest hoopis kui eksistentsiaalsest romaanist. Mida me tegelikult maailma loome? Kõik need hirmud või lootused, mis on seotud emaks saamisega. See on ikka päris suur plahvatus.

Mismoodi emadus sel näitusel väljendub või väljenduma hakkab? Kuidas sa seda esitad?

Kindlasti viidete kaudu: Lavinia Fontana sünnitas üksteist last, aga sai siiski olla väga edukas maalikunstnik, väga paljud tema tööd on säilinud. Aga ka läbi selle protsessuaalsuse enese – olukorra, et ma tahan oma loomingu valmimist teistele näidata, on põhjustanud tõsiasi, et olen viimased kolm aastat perega palju Eesti ja Mehhiko vahet reisinud. Mehhiko kultuuris hinnatakse igapäevaelu väga. Mulle tundub, et eesti kultuuriruumis on meil rohkem kombeks elada tulevikus. Mehhiko kultuuris on aga rohkem spontaansust ja asjade üle rõõmustamist, vähem on sellist hambad ristis töötegemist. Meil ei saa töö kunagi otsa.

Mil määral oled sa maalides rollis? Kostüüm viitaks justkui mingile lavalisele kõrgendatusele, midagi on selles kõiges ka natuke rituaalset.

Ma ei ole seal maalides kindlasti päris mina ise. Ma täpselt ei tea veel, mismoodi see olema saab, aga praegu tundub, et „Lekkiva taeva maja“ on kusagil elamise ja performatiivsuse vahepeal. Mingite asjadega ma proovingi elavat hetke säilitada, näiteks sellega, et ei kavanda kõike valmis – maal peab algusest lõpuni paviljonis sündima.

Ma arvan, et see roll, mida ma seal paviljonis maalides mängin, ongi naiskunstniku roll, alates maali formaadist ja viidetest teistele naiskunstnikele kuni kostüümini välja. Kõik on natuke üle keeratud.

Mille alusel valid sinna minnes oma töövahendid? Kas see protsess jääb samaks?

Ma arvan, et see saab olema väga huvitav kogemus. (Naerab.) Ühelt poolt pole mul kunagi varem olnud nii häid tingimusi: mul on suur, väga kauni valgusega paviljon, 22 valmis pingutatud lõuendit, mis moodustavad ühe suure teose, aga need võivad tulevikus olla ka eraldi teosed – modulaarsus on küll mulle oluline … Mul on head uued värvid, ma ostsin just uusi pintsleid … Ma arvan, et praktilise küljega on mul tohutult hästi praegu ja pealegi hakkabki mu töö nüüd olema see, et pean minema iga päev maalima! Tavaliselt tuleb ju alati veel tuhandet muud asja teha. Aga teiselt poolt tulevad sinna paviljoni kõik need inimesed … Nii et kokku on ilmselt fifty-fifty: tingimused on mõnes mõttes ideaalsed, aga mõnes mõttes ka väga keerulised. Aga kõike korraga ka ei saa! (Naerab.)

Kuidas käib sellise projekti puhul koostöö kuraatoriga? Teost ennast justkui veel õieti polegi, on mingis mõttes vaid ettevalmistus ja võimalikkuse tingimuste loomine.

Tegelikult mõjutas Natalia mind päris palju: ta käis sügisel siin, me arutasime väga intensiivselt pool nädalat. Selle käigus muutus kogu see projekt üksjagu. Näiteks see, et põrand sinna tuli, oli pigem Natalia idee, minu esialgne plaan oli töötada ainult lõuendiga.

Ka teema koha pealt mõjutas ta mind kõvasti: käisime koos Tartu kirjandusmuuseumis, vaatasime vanu regilaule, mingeid loitsusid otsisime. Vaatasime ERMis igasuguseid lapseootusega seotud objekte. Neil põrandaplaatidel on ka viiteid regilaulule maailma loomisest – naised rehitsevad merd. See on väga ilus metafoor sellisele tööle, mis kunagi otsa ei saa. Lõpuks tekibki sellest maailm: kuu, tähed ja Jupiter lendavad sealt kusagilt välja.

Selles sinu loomeprotsessis on midagi väga mütoloogilist.

Mul on olnud väga tugev side traditsioonilise käsitööga juba aastast 2012, aga Natalia mõjul tuli see ehk natuke uutmoodi sellesse projekti sisse. Nii paviljoni ülesehituse mõttes, aga selleski osas, kui palju avaramaks läks see ajaloo vaates – Nataliaga on tõesti olnud väga hea ja huvitav koostöö. Aga eks see ole uus kogemus ka: kuraator on kaugel ja siis on mingid intensiivsemad kokkupuutehetked. Palju oleme arutanud ka selle üle, kuidas tema kõike seda mõtestab, mismoodi need asjad on seotud minu jaoks ja mismoodi tema vaatest. Põnev!

Kogu see ettevõtmine on väga kohaspetsiifiline. Mis saab neist maalidest edaspidi?

Jah, Kunstihoonesse tuleb 2027. aastal näitus neist maalidest, mida veel pole, lisaks veel mingeid nendega kuidagi seotud teoseid, mis on kas samal ajal tehtud või pärit varasemastki ajast.