Suhteliselt sageli kontserdiarvustusi kirjutades tuleb paratamatult ette enesekordusi, ükskõik kui palju ka ei üritaks neid vältida. Sel korral pean kordama üht hiljutist tähelepanekut meie klassikalise muusika kontsertide publiku kohta. Kui mängib ERSO, TKO, esinevad Aavikud või veel mõned tuntud muusikud, on täismaja enamasti garanteeritud. Kui üles astub n-ö nišikoosseis, on olukord hoopis teine: raskelt leiab publik tee vähem populaarsete pillide ja mitte nii kõlavate nimedega artistide kontsertidele. Kurb ei ole sealjuures ainult see, et muusikud peavad (pool)tühjale saalile esinema, vaid ka asjaolu, et paljud jäävad seetõttu ilma suure­pärastest kontserdielamustest. Just sellise tõdemuseni jõudsin, kui Tallinna Kaarli kirikus lõppes Rahvusooperi Estonia trombooniansambli ja Tallinna Trompetiansambli kontsert „Vase vägi“, mis pakkus kõrge muusikalise taseme juures ka värskendavat vaheldust.

Kõigepealt lühidalt esinejatest. RO Estonia trombooniansambel on Aabi Ausmaa juhatusel tegutsenud peaaegu neli aastakümmet. Kaarli kirikus esineti koosseisus Aabi Ausmaa, Toomas Vana, Ivar Kiiv, Guido Kongas ja Nuno José Silveira Teixeira ning Cornelius Jacobeit harva mängitaval pillil cimbasso’l [madal vaskpill, mille ulatus on võrreldav tuuba või kontrabass-trombooniga – toim]. Tallinna Trompetiansambel on seevastu suhteliselt noor, asutatud 2017. aastal Neeme Otsa initsiatiivil, ning liikmeid võib olla neljast kaheksani. Sel korral astuti üles sekstetina: Neeme Ots, Mihkel Kallip, Mart Kivi, Eerik Bahovski, Triin Ustav (mängis ka flüügelhorni) ja Kaarel Luikmel. Viimased kolm on alles kooliõpilased, kuid õpilaslikkust ei olnud nende mängus küll märgata.

Kuna ei trombooni- ega trompetiansambel ole laialt levinud koosseis, siis on ilmselgelt raske leida just neile kirjutatud muusikat, mistõttu esitataksegi peamiselt seadeid. Mõlema pilli kõla on aga universaalne ja ampluaa lai, nii et nendega sobib mängida peaaegu kõike keskaja muusikast kuni igasuguste tänapäevaste ismideni välja. Siiski pean tunnistama, et alles hiljuti kujutasin ma soolopillina ette vaid trompetit, trombooni pärusmaa näis jäävat sümfooniaorkestri piiridesse. Selle kitsarinnalise arvamuse kummutas aga mõnda aega tagasi hollandlane Jörgen van Rijen, kelle Arvo Pärdi „Fratres’e“ seadet tromboonile ja orkestrile õnnestus mul kuulda 2022. aastal Arvo Pärdi keskuses. See avaldas oma peadpööritavas virtuoossuses tõeliselt muljet ning muutis minu arusaama trombooni mänguvõimalustest kardinaalselt.

Ka kontserdi „Vase vägi“ kava koosnes peamiselt eri ajastute lääne heliloojate palade seadetest, nende kõrval kolm algupärast eesti teost, millest kaks esiettekandes. Kui mõne teise instrumendi või koosluse puhul jätaks selline repertuaari kirjusus küsitava mulje, siis nende ansamblite puhul ei häirinud see üldse. Arvan põhjuse olevat vaskpillide universaalses kõlas, mis justkui tasandab eri ajastute omapära, ent sugugi mitte halvas mõttes, vaid toob hoopis esile uusi detaile ja kõlanüansse.

Kuigi kontserdi juhatasid sisse trompetid – mis saaks olla veel pidulikum ja säravam algus kui Georg Friedrich Händeli „Hornpipe“ „Veemuusikast“ –, siis esimesena võtan vaatluse alla tromboonid, kuna just nemad kandsid ette kaks eesti helilooja uudisteost. Esimesena kõlas kiriku rõdul Madis Järvi „Sügavus“ trombooniansamblile ja orelile (Piret Aidulo). Järvi loominguga ei olnud ma varem kokku puutunud, kontserdil kogetu tekitas aga selle vastu suure huvi ning õnneks on internetiavarustest üht-teist ka võimalik leida. Tema teoseid kuulates, eriti aga nende pealkirju (näiteks „Morbiidne sümfoonia“, „Haydn läheb hulluks“, fagotikontsert „Düstoopia“) vaadates jääb mulje, et helilooja ei ole maailmas praegu toimuvast just kõige paremal arvamusel. Seda kinnitab ka näiteks fagotikontserdile lisatud selgitav tekst: „„Düstoopia“ on muusikaline rännak maailma, kus indiviidi vabadus ja privaatsus on allutatud teaduslik-tehnilisele kontrollile. Mikrofonid, ekraanid ja kiibid jälgivad iga sammu, eraldades inimese loodusest, teistest ja iseendast. Helikeel peegeldab nii sisemist vastuhakku kui ka nostalgiat millegi inimlikuma ja puhtama järele.“ Sellesarnaseid meeleolusid võis tunnetada ka „Sügavuses“. Tervet teost läbib üks üsnagi helgetes toonides motiiv, mida katkestab aga pidevalt madalatel nootidel kõlav ähvardav signaal – justkui meeldetuletus maailmas valitsevast hullusest. Tromboonid ja orel moodustasid väga hea kõlakombinatsiooni: selles oli tumedust ja sügavust, mis voogas aeg-ajalt üle kogu kiriku, ning oli äärmiselt kahju, et seda kooslust sai kontserdil kogeda vaid korra.

Esimest korda jõudis kuulajate ette ka Alisson Kruusmaa 2026. aastal valminud „Anthology of Wind“ ehk „Tuule antoloogia“. Pealkirjale kohaselt algas ja lõppes teos tuult jäljendava tromboonide huulikusse puhumisega, sinna vahele jäi aga dünaamiliselt kasvav ja faktuuriliselt tihenev klastritest koosnev muusika, mis kõlas dissonantsusest hoolimata malbelt ja rahustavalt.

Peaaegu sama suure üllatuse kui kunagi Pärdi „Fratres“ pakkus sel korral Sergei Rahmaninovi prelüüd cis-moll op. 3 nr 2 Vahur Vurmi seades tromboonidele. Teos jättis väga orkestraalse mulje, nii et kui ei tunneks algupärast klaveripala, võinuks seda pidada hoopis mõne orkestriteose seadeks. Huvitava kõlavärvide kontrastse maailma tekitasid dünaamilised skaalad: säravad forte’d vastandusid pehmete, peaaegu vatiste piano’dega. Samalaadset kõlavärvide mängu sai nautida ka Johann Sebastian Bachi chaconne’is partiitast nr 2 d-moll.

Trompetiansambel esitas peale eespool mainitud avaloo kolm teost: Georg Philipp Telemanni „Viis heroilist marssi“, Samuel Scheidti „Canzona Bergamasca“ ja Felix Mendelssohni „Lift Thine Eyes“ oratooriumist „Elias“. Telemanni viis marssi kõlasid pealkirjale kohaselt säravalt ja pidulikult, Scheidti kantsoon võlus läbipaistva kõla ja kajaefektidega, Mendelssohni loo puhul sai aga nautida vaheldumisi ilusat laulvat meloodiat ja selget polüfoonilist faktuuri.

Kontserdi viimaseks numbriks ühendasid ansamblid oma jõud ning ettekandele tuli Harri Otsa 1983. aastal valminud „Prelüüd ja fuuga rustico“ puhkpillikvintetile. Otsa on küll mitmele põlvkonnale muusikaõppijatele jäänud meelde kui hirmuäratav solfedžoõpetaja, aga sellest ei ole jälgegi tema loomingus, mis on sageli humoorikas ja mänglev ning ühendab sealjuures eestlasliku maaläheduse ja klassikalise helikeele. Neid jooni on selgelt näha ka puhkpillikvintetis, kus eriti vaimukas on fuuga, mille eesti rahvamuusika motiivist välja kasvanud teema põimub särtsakasse polüfoonilisse helikeelde. Mõnesse takti on helilooja sisse kirjutanud sellised rütmilised vimkad, et esimese hooga ei saa arugi, kas eksivad mängijad või ongi lugu selline. „Eksimuste“ kordumisel saab aga selgeks, et pillimehed on siiski oma ülesannete kõrgusel ja tegemist on hoopis helilooja muusikalise koomikaga.

Tegemist oli äärmiselt meeldiva õhtuga, kus sai nautida mitmekülgset muusikat meisterlikus esituses: partnerite vastastikune tunnetus oli vaieldamatult hea ja rõõm koosmusitseerimisest tõeline.