Ooper on suur (SUUUUR), „Ooper“ aga väike (vke). Ambitsioon on veelgi suurem (SUUUUREM), sest kuidas muidu teised aru saavad, et sa tegeled oluliste, ei millegi vähema kui maailma alguse – ehk ka lõpu? – küsimustega. Nii on. Aga kas ka ambitsioon saaks olla väiksem (vksem), kui jätta kuldsed taevasse pürgivad dooria sambad ukse taha vihmale pesta ning keskenduda vaid käegakatsutavale? Seda näib Marto Mägi „Ooper“ Von Krahli teatris küsivat.

Seejuures pole ooper „Ooperis“ tingimata peamine huviobjekt, vaid see toimib eelkõige suurejoonelise kujundina. Lavastust kogedes tantsiskles vähemalt minu tähenduse avastajate kordeballett antiikteatri maastikel, kus selleks, et end suures amfiteatris publikule nähtavaks teha, tuligi kanda koturne. Koturnid, olgugi et platvormkroksid (Crocs), on etendajatel jalas ka „Ooperis“, tõstes nad madala laega Von Krahli proovisaalis õige lähedale nähtava maailma piirile (ja kui veidralt pidulikuks teevad nad inimese kõnnaku!). Need alguses musta, siis värvilistesse (ooperi)kostüümidesse riietatud etendajad pole siiski inglid, nagu tõdetakse ka ühes laulus. Kas nad tahaksidki olla? Küllap mitte, sest inglid ei mõista maist maailma, nad on samamoodi ideaalid, väljamõeldised, nagu ka aina rohkem tahtev, edasi püüdlev, igal hommikul veel grammi võrra ambitsioonikam inimene, mis näib olevat ühiskonna ootus – noortele, mulle, sulle.

„Ooper“ lõimib veenvalt heli, teksti – nii laulusõnadena kui ka ekraanile kuvatuna – ja ruumidramaturgiat, kuigi kogenud vaataja eest ei jää kõik traagelniidid peidetuks. Esimeste lavastuste puhul on see nii alati ja pole mõtet sellele keskenduda. Kogemuslikult viib „Ooper“ kaasa: hämar ja kitsuke ruum ei mõju ahistavalt, otse vastupidi, eriti laulu pandud sõnadest kostab refräänina isegi üllatavat positiivsust (parafraseerin mälu järgi: ma ei tea, kus ma olen, aga siin on hea). Seegi lootus on aga tõlgendatav appikarjena – meil on väga vähe aega, teeme mida-gi-gi (autori rõhutus). Samalaadne diskreetne vastuolulisus kajab vastu ka helimaastikelt, kus enesekindlust otsiv, kohati naiivseltki kõlav vokaal surfab kitarri­käikude ja elektroonikalaineil, mis lavastuse kulgedes lähevad aina tumedamaks ja valjemaks. Ma pole miski suur (SUUUUR) ooperikriitik, muusikateadja ammugi mitte, aga minu väike (vke) aruke tõi „Ooperit“ kuulates (nooruspõlve) mälupiltidest esile nii Sõpruse Puiestee kui ka trance’i toel veedetud hetked.

Jah, noorus on ilus aeg ka siis, kui seisad suure sitahunniku kõrval, mis jäetud maha täikuningast, kes kaevas inimesekujulise augu ning õgis seda tehes ära kõik enda ümber ja iseendki. „Ooperi“ tekstikihistus aktiveerib nii mõnegi tõlgendusrännaku, kuid just selle tehnilises teostuses tahtnuks rohkem täpsust, et ka pulbitsevas helimöllus kuuleks sõnu, mis on tähenduslikud. Kõik ei peagi olema kliiniliselt puhas, aga ruumi omadustega arvestav helirežii ning selgem diktsioon on publikule abiks.

Seega, kuidas nende inglitega ikkagi on: kas nad on kättesaamatud ja inimkonnast eraldunud või nad siiski tulevad aeg-ajalt meie juurde, saavad osaks meist? Küllap tulevad, kui me nad ise kohale toome, tirime nad välja nende puhkepaigast (see võib täitsa vabalt olla ühes neist kuldsetest dooria sammastest) või sõidutame kohale (mängu)autol, taustaks ingli (või hoopis auto?) korduv hüüd: „Rohkemgi veel!“ Ja kes need inglid üldse on? Antiiksed muusad, igaühe (parem) alter ego, niisama tiivulised olevused … Ei saa aru, aga võib-olla pole vajagi, sest selles asi ongi, et keegi ei tea. Aga ikka püüdleme, ambitsioonikalt ja suurelt (SUUUURELT).

„Ooperi“ lõpus (ettevaatust: spoiler alert!) tuuakse igatahes kõrged kuldsed sambad tuppa – kui väike (vke) see ruum, see meie maailm ikka on, mis vaevu nende sammaste tagant välja paistab! Nagu paistab selgelt välja seegi, et need sambad pole ju ehtsad, puhas butafooria (ehk isegi mõnest ooperilavastusest laenatud). Tasub tõesti meeles pidada, et ka suurejoonelise kulissi taga toimetatakse omasoodu – võta ette hetk, et nendega koos toimetada, või, veelgi parem, lihtsalt olla. Väike on ilus.

Nii et kes pole veel Von Krahli teatri n-ö tagaukse projekte üles leidnud, siis tasub. Eelmisel hooajal sai samas sarjas ja ruumis kogeda „Nälga“ (autorid Riste Sofie Käär ja Elo Valner), nendega koos suppi keeta ja kuulata (vana)emade lugusid, nüüd siis „Ooperit“. Vara veel järeldada, aga alustavate või ka peamiselt muudes valdkondades tegutsejate katselavana võib järgnevate aastatega saada sellest sarjast meie teatripildile värskendav lisakiht, mille puudumist ei osatud ettegi kujutada. Sest aeg-ajalt tagauksest sisse piilumine – ei, sisse astumine – hoiab teatri, sh ooperi, elusana.