Aprillikuu esimene päev on kalendrisse märgitud kui naljapäev. Sel päeval andsid väljapaistvad ja hinnatud interpreedid Triin Ruubel ja Sten Lassmann kontserdi, mis oli tervenisti pühendatud Heino Elleri loomingule. Ligi kaks tundi kestnud kontsert koosnes suures osas publikule tundmatutest teostest, kogu õhtut täitis keskendunud ja pühendunud atmosfäär. Asi oli naljast kaugel.

Sten Lassmann on eesti muusikaelus fenomen, kes on selgelt oma teed käinud juba aastakümneid. Umbes kakskümmend aastat tagasi algas tema teekond Heino Elleriga: ta on süvenenult tegelenud helilooja klaveriloomingu esitamise, salvestamise, uurimise ja tutvustamisega, plaadifirmale Toccata Classics on ta salvestanud kogu Elleri klaverimuusika. Tema kirg eesti muusika (tihtipeale ka vähe tuntud ja tundmatute teoste) uurimise ja propageerimise vastu ei näita vaibumise märke ning palju muusikat on seetõttu leidnud tee kontserdisaalidesse ja plaatidele. Koostöös Valle-Rasmus Rootsiga on ta välja andnud albumi „The Estonian Cello“, kus kõlab esimest korda kogu Elleri tšellolooming ning samuti helitööd, mille autorid on Herman Känd, Eduard Oja, Villem Reimann ja Eduard Tubin. Koos Maarja Purgaga salvestati ja anti välja Ester Mägi laululoomingu esimene tervikkäsitlus. Artur Lemba 140. sünniaastapäevaks ilmus koostöös Triin Ruubeliga plaat helilooja kammermuusikaga ja sellele on oodata järge. Plaadi valmimisele eelnes interpreetide töö Lemba viiuliteoste käsikirjadega, milles tuli täpsustada noote. Lassmanni eestvõttel on EMIK nüüdseks välja andnud ka vastavad noodikogumikud.

Samal ajal on Ruubelil ja Lassmannil alanud ka Elleri viiulimuusika esitamise ja salvestamise teekond. Aprilli esimesel päeval Tallinnas kõlanud teosed kantakse ette sel kevadsuvel üheteistkümnel korral Eesti kontserdipaikades ning augustikuusse on planeeritud selle muusika salvestamine. Järgmisse aastasse on kavandatud Elleri ülejäänud viiuliteoste esitamine ja salvestamine. Jääb üle vaid imetleda interpreetide sihikindlust, missioonitunnet ja pühendumist sellise projekti elluviimisel.

Heino Eller on helilooja, kelle nimi on väga tuntud (juba kas või paljude suurepäraste heliloojate õpetajana), kuid samal ajal on ilmselt Eestis palju inimesi, kes tema loomingust peale „Kodumaise viisi“ eriti rohkem ei tea. Tema loomingust kumab palju kodumaa looduse ilu ja eripära, helget lüürikat ja põhjamaist kargust. Kuid kas see on muusika, mida armastatakse, kas see kõnetab tänapäeva publikut? Kas Elleri vähe tuntud teosed on teenimatult jäänud tähelepanuta? Kas Ruubeli ja Lassmanni ettevõtmine paneb inimesi rohkem seda muusikat kuulama, viiuldajaid sagedamini Elleri vähe tuntud teoseid esitama? Kõnealuse kontserdi interpreetidel on siinkohal suur vastutus: nende musitseerimise ereduse määr võib otsustada nende teoste edasise elujõu. Milline oli nende tõlgendus Elleri muusikast?

Tuleb tunnistada, et ma ei olnud Sten Lassmanni ja Triin Ruubelit varem koos kontserdil musitseerimas kuulnud. Teades neid solistidena ja tundes mõlema muusikunatuuri, polnud ma kindel, kuivõrd hästi sulanduvad nad kammer­ansamblis. Üllatusin, ja meeldivalt. Triin Ruubeli mäng mõjus impressionistlikult, tihtipeale mängituna piano’s või mezzopiano’s, ning Lassmann toetas teda delikaatselt ja tundlikult. Kogu aeg oli tunda suurt respekti nii esitatava muusika kui ka kaasinterpreedi suhtes. Ruubel ja Lassmann olid täielikult muusika teenistuses, olles taandanud oma egod esitatavast. Justkui vaatlus, tunnistus.

Üle poole kontserdil kõlanud teostest olid mulle võõrad ning esmakohtumine nendega kujunes liiga lühikeseks. Eller on suur miniatuurimeister ning lühikesi palu oli õhtu jooksul palju – oleksin soovinud vahepeal justkui aega peatada, et kuuldusse süveneda, mitte hakata kohe järgmist pala kuulama. Kui nendest teostest ükskord plaat ilmub, siis selline võimalus kahtlemata on, samal ajal on kontsertettekandel oma võlu, mida ei trumpa üle ükski salvestis. Enne kontserdi algust kõneles Sten Lassmann, et kummagi kontserdipoole viis esimest teost moodustavad justkui omamoodi süidi, vihjates sellega, et pole põhjust lugude vahel aplodeerida. Nii kulgeski esimene pool suures osas in D ja teine pool in E. Süite minu meelest nendest lugudest ei kujunenud, pigem oleksin just igatsenud helistikulist vaheldust. Küll aga omandasid seetõttu sootuks teise värvingu ilmselt õhtu ühed tuntumad teosed: „Kuuvalgel“ (E-duuris) ja „Männid“ (e-mollis). Niimoodi kujuteldava süidi osana mõjus nende interpretatsioon ootamatult värskelt.

Elleri muusika on täis armastust looduse vastu. Ja seekordne kontsert oli justkui kantud sellest ilmast ja aastaajast, mis praegu Eestis valitseb: kõlaliselt karge, pigem jahedates kui soojades tämbrites, kõlavärvipaletis domineerisid kahvatumad ja tagasihoidlikumad toonid. Otsekui jalutuskäik varakevadises looduses, kus värvirohkust ja õieilu pole veel otseselt näha, küll aga tugevalt tunda. Muusika täis ootust, veendunud usku soojuse ja õitsemise peatsesse saabumisse. Selles ootuses oli kummaline, intrigeeriv pinge, mis mõjus vahest veelgi köitvamalt kui lummav värvimäng. Ja kui mingitel hetkedel jõudis dünaamiline diapasoon äärmustesse (näiteks pala „Berceuse“ ehk „Hällilaul“ hüpnotiseerivalt kaunis ja õhkõrn pianissimo või kontserdi lõputeose, sonaadi nr 1 jõulised forte’d ja fortissimo’d), siis oli see eriliselt mõjuv. Nagu kauaoodatud muutuse saabumine minimalistlikus muusikas. Või nagu mõjuvad Monet’ elu lõpus maalitud värviküllased maalid tema Roueni kate­draali seeria kõrval.

Kõnealune kontsert oli Ruubeli-Lassmanni tuuril teine kontsert, ees ootab veel seitse kontserti. Usun, et muusikute interpretatsioon võib sel teekonnal paljugi muutuda, mõlema kunstniku silmapaistvad tehnilised võimed annavad selleks ka rohkesti võimalusi. Kontsert tõestas, et Elleri viiulimuusika ei paku avastamisrõõmu ainult muusikutele, vaid ka kuulajatele – publiku tänu oli nii nähtav kui ka kuuldav. Jääb vaid oodata salvestist ja uusi kontserte!