Mehhanistliku ja utilitaristliku maailmakäsitlusega rinda pistes puskleb saksa eetik Max Scheler ühtlasi Nietz­schega. Erimeelsusi on neil kristliku ja modernse moraali olemuse ja seoste teemadel ning küsimuses, kas kõike mädandav „nõrkade võim tugevate üle“ on kristliku algupäraga või uusajale omane fenomen. Poolte sofistika on kõrgelennuline ning meelelaadi hindamiseks kasutusel pahedetektor ja mädandimargapuu pikantne: mõõdetakse nimelt, kuivõrd peidab üks või teine ajastu endas ressentiment’i ehk vimma.

Selle teatud afektide süstemaatilisest allasurumisest põhjustatud kättemaksu, pahatahtlikkuse, kadeduse, mahategemise ja kiuslikkusena avalduva vaimu enesemürgituse formaalne struktuur on Scheleri järgi alati sama. A-d ei kinnitata, hinnata ega kiideta mitte sisemise väärtuse tõttu, vaid sõnastamata kavatsusega eitada, devalveerida ja alandada B-d. Tuntakse rõõmu teiste puuduste üle ning endale kättesaamatu arvatakse pehastunuks, nii nagu Aisopose rebane pidas hapuks viinamarju, milleni ta ei ulatunud.

Tegemist on totra nähtusega, millega puutumus paneb tublid ja tõsised tegelasedki narrusi kuuldavale tooma. Nii löövad Scheleri juures, kes polnud mingi incel, ressentiment’i piiritlemisel välja pika XIX sajandi poissmeestest narride plejaadile (Schopenhauer, Nietzsche, Weininger) omased anti­feministlikud mõtteveidrused. Salaviha olevat olemuslik naistele: „Ei ole ime, et kõige kättemaksuhimulisemad jumalused, eumeniidid ja fuuriad, see sünge madude sugu, on kujunenud matriarhaalse korra tingimustes. Nõial puudub meessoost vaste.“

Niisugused ülelugenud vanapoiste seisukohad on teadagi lootusetult anakronistlikud. Seda karikatuursem on märgata vimmaladestusi meie meesjuhtide ja -lavastajate keskses teatrimaailmas. Scheleri järgi olevat naised nõrgem sugu, alati sunnitud konkureerima mehe soosingu pärast. Just see tõukavat neid halvustavaid jutte levitama. Teatris ilmutab afektiivset valu ja ressentiment’i aga dominantne „sõnakunsti“ pool, kelle hallata on kõik stabiilse rahastusega institutsioonid, kümme korda enam lavastusi, lõviosa auhindu jne.

Kas selle taustal ikka on põhjust rääkida deklaratiivselt näitlejaajastu „tagasitulekust“ või kurta, et teatri väärtusruumi mürgitatakse kujutava kunsti valda kuuluvate võtete ülemäärase esiletõstmisega? Selmet näha kontseptuaalses või osalusteatris väljendus­vahendite rikastamist, tikuvad sõnateatri apologeedid neid madaldama – kliinikus me ju ei soovivat, et patsiendile skalpell ulatataks. Maike Londi ja Kristina Normani tehtu, Krahli „Võit päikese üle“ jms sõna- ja mõttetihedusele vaatamata ikka päris teater ei olevat.

Samamoodi nagu etenduskunstides polevat päris rolle, mida sõnateatri (au)hindajad kas või ainsagi etendajaid pärgava nominatsiooniga saaksid esile tõsta, ei ole „etendajaid“ sellest aastast peale enam võimalik hinnata ka samas kategoorias „korralikku truppi omavate korralike teatrite ja lavastajate korralike töödega“. „Äpud ja marginaalid“ on meestekeskses maailmas ikka eraldi. Niisuguse reaktsioonilise restitutsioonini on nn päris teatri tegijad viinud etenduskunstide liigse vohamise ja esile­tõstmise tõttu kogunenud vimm.

Etenduskunstide ja sõnateatri vastasseisu tagamaad on küll ammused: Panso kool ja Tšehhovi austajad Hermaküla, Undi ja Krahli vastu jms. Ometi loodad, et narr vaenamine pole igavene ning kord saadakse aru, et eri teatrilaadide vahel ei käi nullsumma mäng, kus ühe õnnestumised toovad kaasa teise kaotuse, vaid vastupidi, süntees võimestab. Ehkki mõne käsitluse kohaselt võib ressentiment panna end käsile võtma, on vimm üldjuhul ju ikkagi negatiivne destruktiivne jõud, mis pigem pärsib ja kammitseb ega aita kedagi edasi.