Pool aastat väldanud üleriigiline kooli­kius saab lõpuks otsa ning kui ministeerium väljastab „korduma kippuvatele küsimustele“ vastused, saavad koolid ja lapsevanemad tagasi õiguse vabatahtlikult raha koguda ja maksta laste õppekäikude eest kultuuriasutustesse. Kiusuajal kehtis tõlgendus, et laste ja raha liikumine kultuuri suunas on vastuolus põhiseadusega ning õiguskuulekad koolid hoidusidki nii lapsevanemate ahistamisest kui ka laste viimisest muuseumide ja teatrite patupesadesse, kus ühiskonna väetid ja kaitsetud võinuks külge saada kurja nakkuse, eluaegse kultuurisõltuvuse.

Kõlab kentsakalt, et mitte öelda kohutavalt, et selline arutelu ja võitlus üldse sai puhkeda rahva hulgas, kes end pidukõnedes Euroopa vanimaks kultuurrahvaks kiidab, haridususksena kõige paremini PISA teste teeb ja on vaimult suuremaks saanud, kui Jakob Hurt eales unistada osanuks. Aga sai, kuigi murdmaks võimutegijate arusaama, et lubatud on ainult see, mis on tasuta ehk maksuta, oli vaja haridus- ja kultuuriasutuste suurt ühist palvekirja, justkui elaksime endistviisi impeeriumis, kus ainult hea tsaar saab kurjade mõisnike nurjatused ära hoida.

Lõpuks oli küsimus vaid rahas, mida avalik võim ise piisavalt ei anna, sest maksutulu kulub mujal ära, aga teistel, antud juhul lapsevanematel, vajaliku tegevuse jaoks kulutada ka ei luba. Kuigi ka lapsevanema vaates on hariduse eest maksmine mugavaim viis lapse kultuuristamiseks, sest kui kool ei teeks ega korraldaks, peaks ju ohverdama oma kvaliteetset ekraaniaega suhtlus- ja paaritumisportaalides nende õppe- ja huvikäikude peale. Või siis ei peaks, kuna andmed kinnitavad, et Eestis on võimalik hästi ära elada ka vähimagi kultuurisuhteta. See on sõnum, millele leidub kuuljaid kõrvu küllaga ka parteipoliitikas. Kaunid kunstid ja muu vaimline kraam on mingi vähemuse nišivärk, mille eest kõnelemine hääli ei too. Nii ongi tee idiokraatia suunas laialt lahti.

Rahvusvahelise teatripäeva puhul andis statistikaamet ülevaate Eesti leibkondade kultuurikulutustest Euroopa võrdluspildis. Andmed pärinevad küll 2020. aastast, kuid vaevalt on viimase viie aastaga olukord palju muutunud. Euroopa riikide võrdluses on Eesti kehvapoolne keskmik, sest Eesti leibkond kulutab kultuurile 2,4% oma eel­arvest, Euroopa keskmine on 2,7%. „Keskmiselt kulutab eestimaalane kultuurile umbes 14 eurot kuus,“ nendib statistikaamet, kuid lisab hinnangu, et „eestimaalased osalevad kultuurielus aktiivselt“. Veel saame teada, et „eestimaalane kulutab kultuuriga seotud kaupadele ja teenustele keskmiselt 170 eurot aastas“ ning detailsemalt: „Sellest kolmandik ehk 58 eurot kulub seadmetele ning ligikaudu veerand ehk 43 eurot raamatutele ja ajakirjadele. Kultuurisündmustel osalemisele kulub eestimaalastel keskmiselt 40 eurot aastas. Veel ligi 15 eurot kulub tele- ja voogedastustasudele ja sama palju loomingulisteks tegevusteks vajalike vahendite hankimisele.“

Iga Sirbi lugeja võib nende andmete põhjal kohkunult mõelda, kui kaugel keskmisest ta oma kultuurikuluga on ja kui palju tõtt on kultuuriministeeriumi regulaarselt korratavas väites, et Eesti elanike kultuurielus osalemise määr on peaaegu 80%. Kas kord aastas osalemine ikka on osalemine? Kui keskmine kulu on 170 eurot aastas, siis mis toimub seal teisel pool keskmist? Kas mingi tehnika­seadme ost ikka liigitub osalemiseks kultuurielus, kui seadet kasutatakse tõenäoliselt ainult millekski täiesti kultuurikaugeks, mis ei anna grammigi vaimutoitu.

Teistpidi võib endale esitada küsimuse, millist megapaastu peaks pidama, et olla keskmise lähedal ehk oma rahvaga koos. Rida mööda minnes, millest loobuda? Muuseumikaart (selle omanikke on ca 25 000) maksab 75 eurot, odavama otsa festivalipass 60-70 eurot, kinno pääseb 10, teatrisse hea õnne korral 20, aga pigem 30 euro eest ja neis on harjutud käima vähemalt korra kuus, mitte aastas. Siis veel üldajakirjanduse tellimine (väidetavalt on Eesti põhi­väljaannetel kokku umbes 200 000 digitellijat), mis soodustusest soodustuseni laveerides võib kätte tulla odavamalt, aga hinnakirja järgi vähema kui 100 euroga aastas hakkama ei saa. Teine sada läheb kohe juurde, kui hing midagi välismaist ka juurde ihkab, olgu see Economist, Times või mõni Review of Books. Kultuurilehed (mida tellib 15 000 leibkonda või asutust), jälle mõnikümmend eurot aastas väljaande kohta.

Ja siis veel raamatud, mida Eestis aastas endistviisi trükitakse üle kolme miljoni eksemplari ja mis aja jooksul ka kõik maha müüakse. Kui keskmik toob hea õnne korral aastas koju terve raamatu, siis aastas kümne raamatu ostja tekitab telje teises otsas üheksa raamatuvaba kodu. Nii kulu kokku lüües ei saa kuidagi alla tuhande euro aastas, mis tähendab, et aktiivne kultuurielus osaleja erineb keskmisest vähemalt viis ja kultuurivaesest või -huvitust paarkümmend korda. See omakorda põhjustab ka kapseldumist, sest võimatu on leida ühist jutuainet mitte ainult kunsti, vaid mis tahes eluvallast peale kõige primitiivsema. Kaua sa ikka leiva ja kütuse hinnast räägid?

Kahtlemata on olemas need, kellel küll kultuurijanu, kuid kes rahapuuduse tõttu kuidagi muule kui tasuta asjadele ligi ei pääse. Keskmikku iseloomustab pigem huvi- kui rahapuudus. Ja mitte ainult keskmikku. Lahjeneb ka kõige jõukamate kultuurihuvi. Leibkonna kulutuste uuringuid ei tehta kahjuks igal aastal, aga mõtteainet pakub ka 2010. ja 2020. aasta kulutuste võrdlus. Kõige jõukam kümnendik sai neil aastail leibkonnaliikme kohta aastas keskmiselt kulutada vastavalt 9400 ja 17 800 eurot, millest alkoholile ja tubakale kulus 305 ja 469 eurot, raamatute ja ajakirjanduse ostmisele aga 156 ja 105 eurot. Kõik muu tõuseb, vaim langeb. Piltlikult, iga raamatu kohta ostab rikas mees vähemalt kümme pudelit viina, et ikka oleks, millega seda kultuurielus osalemise veidrust tähistada.

Hea uudisena võiks kõlada, et kõigis muudes kuludetsiilides peale kõige jõukamate on kulutused raamatutele ja ajakirjandusele siiski kasvanud, aga kahjuks on kasv olnud palju väiksem kui kulutamisvõime üldine kasv (ja ka kulu meelemürkidele). Tähendab, üldise heaolu kasvades on leibkondade eelarves kultuurikulu osakaal langenud ja sama käib ka avalike kultuurikulude ehk riigi ja kohalike omavalitsuste eelarve kohta, kus kultuurielu (inimeste vaimsete vajaduste) finantseerimine näib aina tähtsusetuma puruna … kuni see nii pisike on, et palja silmaga ei näegi.

Raamatuaasta lugemisuuringust jäi kõlama, et kes ei loe, ei saa kunagi teada, mis on metafoor ja millega teda süüakse. Nii osaleb iga raamatupõlgur keele ja ühiskondliku suhtluse vaesustamises, tähenduste ülekande ning kujundliku sõnakasutuse hävitamises. Ja nagu ikka, eliit – see, kelle käes on raha – näitab teed ja eeskuju. Küll lambakari järele jookseb, sest kui rikkaks saab raamatuta, siis miks peaks vaenegi kirjasõna puurima.

Mida siis teha? Tahtmatult näitas haridus- ja teadusministeerium teeotsa kätte. Ühiskonna (taas)kultuuristamist peab alustama lastest. Sunni jõuga. Keeld vaimu finantseerida toodab vaid vaimulagedust. Seda asendagu käsk, kohustus, mis niigi põhiseaduses kirjas, aga mis ilmselt vajab seadustega täpsustamist. Kuna leibkonnauuringud näitavad, et inimesed kulutavad oma raha valesti, peab neilt järelikult senisest suurema osa maksudena ära võtma ja siis selle targalt laste kultuuristamise kasuks suunama. Et nn kultuuri­ranits poleks naljanumber ja seal oleks ühe asemel näiteks sada miljonit. Kui riik kulutab, küll tulevad ka üksik­isikud kaasa. Eesmärk ei tohiks olla väiksem, kui et praegusest 2,4 protsendist saaks 24.