Katariin Mudisti näitus „Ajutine lahendus“ kompab kummastavaid pingevälju ajutisuse ja püsivuse, sattumuslikkuse ja universaalsuse, erinevuse ja korduse vahel. Arsi kunstilinnaku showroom’i seinale kinnitatud väikestele riiulitele on paigutatud hulganisti uksehoidjaid (uksekiilud, -klotsid, -tõkestid), mille kunstnik on laenanud – kui nii võib öelda – kõikvõimalike Eesti kultuurivaldkonna institutsioonide uste vahelt. Vastasseina ekraanil mängib video Viru keskuse alaliselt jantivast pöörduksest, mille äkiliste seiskumistega on küllap nii mõnigi tallinlane lähemalt tuttav. Nii lihtne ongi. Kompositsioonilt on kõik seinale paigutatu minimalistlik, aga see töötab oivaliselt. Väikeste, pealtnäha ebaoluliste esemete konkreetses paigutuses avaldub isemoodi visuaalne muster, võib-olla isegi rütm. Tähenduse tasandil avaneb sel näitusel aga teatud (petliku) lihtsuse ning väikeste märkamatute asjade võlu inimese igapäevases ja argises tajuruumis. Enne mõttesügavusse laskumist ütlen aga, et see kõik on ka omamoodi naljakas, n’est-ce pas? Seinatäis puiduklotse, mõni kivitükk, üksik tulekustuti, vana sangpomm, Valga Varese arhitektuuriresiden­tuurist tuttav halg …¹ See kõik on visuaalselt lõbus. Aga mis küll tähtsate asutuste uksed nüüd avatuna hoiab, kui Mudist on kõik uksehoidjad näitusele kokku kraapinud?

Kõigepealt lahtisest uksest sisse murdmaks: uksehoidjat kui eset iseloomustabki teatavat laadi ajutisus, mis transformeerub näitusel ootamatult ja märkamatult püsivuseks. Tavaliselt võetakse (või vormitakse) vastav ese mõnest sattumuslikult kätte juhtuvast materjalitükist. Algse eseme mateeria omandab uue funktsiooni. Puit tundub seejuures olevat uksehoidjate puhul eelistatuim materjal, ilmselt seetõttu, et hõõrdejõul põhinev puidust kiil on tõhusam kui muidu raske asi. Suurema kivikamaka või tulekustutiga võrreldes on kiilu eeliseks ka tõik, et seda on märgatavalt keerulisem kogemata paigast lüüa. Samuti, ja näituse üldisele temaatilisele suundumusele – Viru keskuse pöörduks välja arvatud – vastupidiselt, on kiilukujulise uksehoidjaga võimalik uksi ka hoopis kinni kiiluda. Teatud omapära osutub niisiis kriitiliseks: iga ese uksehoidjaks siiski ei sobi, on vaja tabada õige vorm.

Iha täitumatu potentsiaali järele

Aristotelese vaimus võiks öelda, et igas suvalises (aine)tükis on potentsiaali saada uksehoidjaks, kuid vaid vähestel esemetel õnnestub see potentsiaal realiseerida. Selles kujundis peitub hea analoog inimeste elule. Igaühel on potentsiaali, et olla/saavutada/jõuda, ent ometigi kõik ei suuda, vaatamata pingutustele. Potentsiaali, ande ja raske töö kõrval on tarvis ka lihtlabast õnne. Nõnda pole ka iga tükike puitu, kivi või metalli automaatselt uksehoidja, vaatamata selle potentsiaalile. Nagu pole iga inimene kohe ka olümpiavõitja, vaatamata oma potentsiaalile. Ehkki muidugi Nava Antiigi ust lahti hoidnud sangpomm võiks vastavas valdkonnas edu saavutamiseks osutuda üsnagi kasulikuks …

Ent ükski saavutus pole püsiv. Või siis optimistlikumalt: igal esemel võib olla mitu funktsiooni. Ükski asi pole pelgalt see, mis ta parasjagu on. Arsi showroom’i jõudes kaotasid Mudisti kogutud uksehoidjad kohemaid oma juhuslik-universaalse funktsiooni „uste avatuna hoidjatena“. Nad ei hoia isegi Mudisti enda näituse ust lahti: selle tarvis on leitud omaette tellis, mis elab hetkel kunstieelset elu. Riiulipinnale asetatuna omandasid uksehoidjad aga uue esteetilise funktsiooni hoopiski kunsti­teosena. Tähelend missugune! Nende esivanematest puud oleksid uhked.

Meeliülendav on seejuures näha uksehoidjate materjali kulumist, nende pikaaegse kasutamise tagajärjel tekkinud uutmoodi tekstuuri, vigastusi, määrdumist, roostet jms. Kulumine on näitaja, et ese on teinud tänuväärset tööd, täitnud oma sattumuslikult omandatud funktsiooni edukalt. Samal ajal mõjub see ka kummastavalt, sest toob nimelt esile objekti teistsuguse mineviku, mille too on iseenesest nüüdseks kaotanud. On pigem harjumuspärane, et kunstiteosel – esteetilisel objektil – üldiselt muud funktsiooni pole peale vaadeldav olemise. Kunstiteos on (või oleks?) justkui iseendana piiritletud. Kuid nüüd, nähes kulumist, ei jää üle enam muud kui aduda vaateväljast väljaspool toimunud transformatsiooni. See objekt pole alati olnud kunst, vaid selgelt midagi muud, hoopis teise funktsiooniga, ent ühel hetkel on ta siiski kunstiks saanud. Kusagil seal, kus vaatajat polnud, toimus reaalsuses nihe, mis on materjalile nii-öelda näkku kirjutatud, ning too nihe on peaaegu et ründavalt konkreetne, sest showroom’i lävepakku ületades tekib automaatne refleks neid kõige tavapärasemaid uksehoidjaid mitte puudutada. Ei tohi, sest tegemist on ju kunstiga.

Valmisobjektide võidukäik

Kunstiajalooga veidikenegi kokku puutunud vaatajale on uksehoidjatel küljes Marcel Duchampi valmisobjektide (readymade, objet trouvé) kontseptuaalset vaibi. Duchamp heitis (kuri)kuulsa R. Mutti allkirja kandva pissuaariga „Purskkaev“ sihilikult kinda oma kolleegidele. Nood korraldasid kõigile avatud näitust (tuli vaid osalustasu maksta), ent kui pissuaar kohale jõudis, võeti teos küll vastu, kuid lõpuks seda galeriisse siiski välja ei pandud. Duchamp paljastas silmakirjalikkuse, kunstirühmituses lahvatas suur tüli, aga ühtaegu ja paratamatult kangutati kunstiobjekti kui sellise tähendus avaramaks. Praegu selline tegu muidugi ülemäära provokatiivne ei paista, sellest on nähtud küllaga variante, ehkki mõni tagurlik kipub ikka vahel selliste teoste üle vinguma ja torisema. Mis oleks, kui kõik võtaksid juba ennetavalt arvesse tõsiasja, et absoluutselt kõik on ja saab alati olla kunst, kui kriitik ja/või kunstnik selle niiviisi raamistanud on.

Uksehoidjatega kangastub ka Gilles Deleuze’i stiilis erinevuse ja korduse vaheline pinge.² Näituse riiulite väljapanek rõhutab oma kompositsioonilise korrektsusega neile paigutatud esemete seriaalsust, nende esemete funktsiooni spetsiifilist sisemist korduvust-samasust-kattuvust, mis aga väljenduvad ühtaegu (osalise välise) erinevuse kaudu. Lisaks Deleuze’ile kajab mul kuklas mu kunagise õppejõu Janek Kraavi väide: „Kunstiteos paljastab asjaolu, et nähtuse olemus peitub väikestes erinevustes, mille kaudu see kordab varasemaid nähtusi.³“ See osaline sarnasus ja korduvus toobki rõhutatult esile objektide seriaalsuse, mis omakorda tahab – otsekui minust sõltumatult, teatud obsessioonina – sundida mind (ümber)mõtestama osa ja terviku mõistet ning nendevahelist suhet⁴. Siinse ositi kummalise teksti põhjuseks on seega seik, et hulk kõige tavapärasemaid ja suuresti ühesuguseid esemeid üheks parajalt lihtsaks näituseks kokku kogutuna loovad mingi ajukurde ärritava tähendusliku loogika. Eks seda objet trouvé kunst muu hulgas paljastama asuski.

Deleuze, Duchamp, Kraavi … tegelikult toimivad kõik tõsiseltvõetavad mõtlejad-filosoofid-kirjanikud-kunstnikud jne ka ise põhimõtteliselt uksehoidjatena. Nad üritavad oma tekstidega avada lugejale uksi uute tähenduste, tõlgenduste, tajuruumide maailma. Vahel aga teevad nad seda mingeid teisi uksi sulgedes ning kinni kiiludes. Kaugele kulgevate mõtetega kaasneb mõnel kirjutajal paratamatult liiga keerukas sõnastus, mida ette heites kiputakse unustama aga selle funktsiooni: võimalikult suur täpsusaste ning hõlmavus. Üritada sõnadega tabada mõne nähtuse kogu tõtt (tõdesid); kajastada maailma tervikut üheainsa lause, üheainsa lõiguga, nii nagu üritas ka näiteks William Faulkner seda oma raamatutes (mistap tal laused pikaks-keerukaks kasvasidki), on juba eos läbi kukkunud eesmärk. Loomulikult ei piisa pelgalt sõnadest: kaart ja territoorium ei kattu kunagi lõplikult. Kõikehõlmav iga nüansi täpsustamise vajadus võib paradoksaalselt mõjuda ähmastavalt, kui erialase argoo ja üleliigse detailsuse vohang hakkab järsku teksti keskset iva varjutama. See aga ei vähenda tekstis liikuvate ideede väärtust, mistõttu on tarvis ikkagi neist ustest järjepanu läbi astuda.

Inimese roll mehhaniseerumise ajastul

Video Viru keskuse alatasa seiskuvast pöörduksest näituseruumi vastasseinal mõjub väljakutsena loomulikest materjalidest tehtud retroukseavajate funktsioonile. Õigemini osutub kummastavaks see, et automaatse pöörd­ukse suurimaks tõkestiks on inimene ise. Selline inimene, kes satub andurile liiga lähedale. Masin tajub inimese lähedust valesti (milline õõvastav olukord!). Inimene muutub tõkkeks endale, teistele, uksele … Masinad ja automatiseerimine pidavat elu kergemaks ja paremaks tegema, ent nagu iga päevaga aina selgemaks saab, on nende mõju tihtipeale hoopis vastupidine. Pealtnäha aus väide, ent tegelikult ebaõiglane, sest probleem pole ju teps mitte masinates, vaid masinate valdajates ning nende absurdselt ebaproportsionaalses mõjus ühiskonnale. Selles kontekstis on pöördukse pidev kinnikiilumine kaunis metafoor nii praeguse tehisaru-pläusti kui ka üleüldise läbi kukkuva neoliberaalse hiliskapitalismi hetkeolukorrale – inimene ise ongi see, kes jalus.

Materjalist vormitud uksehoidja ilmus kasutusse tõenäoliselt varem kui sama rolli täitev inimene, keda senimaani võib kohata vaid opulentsemates hotellides. (Luksushotelli juhid saavadki seeläbi öelda: me võiksime küll hankida anduritega avaneva ukse või taguda esiukse vahele ühe kiilu, kuid kas te ei leia, et „personaalne teenindus“ on märksa lähedasem, tähenduslikum, inimlikum?) Mehhaniseerumise-automatiseerumise ajastul on niisugused isikud siiski muutumas liiaseks, kulukaks. Nad vahetab välja rohkem või vähem algeline tehnoloogia. Juhtub parimategagi. Ega inimuksehoidja ilmselt kõige huvitavam amet olegi, ta oleks nagu paigutatud samale tasandile ühe puidutükiga. Ise arvan siiski, et ta väärib lugupidamist nagu iga teinegi teenindava sektori ametis.

Ja kui nüüd päris aus olla, siis mingil määral hindan ma tegelikult uksehoidjat, kassatöötajat, prügivedajat, bussijuhti väheke rohkem kui mõnd sportlast, kes kiiresti jookseb või edukalt hüppab (ükskõik mis suunas). Rohkem kui mõnd politoloogi. Palju rohkem kui mõnda generatiivse tehisintellekti jüngrit ja propageerijat, kelle kergeusklikkusel ei paista olevat piire. Isegi rohkem kui, jumal halastagu, majandusteadlast, ärijuhtimise kraadiga konsultanti/ettevõtjat vms, kellel kõigil paistab olevat patoloogiline vajadus/oskus alati absoluutselt kõigis maailma asjades eksida.

Näiteks sportlase roll on omamoodi luksus. Ühiskonna toimimise, igapäeva, kultuuri jaoks sel märkimisväärset kasu pole, puudub üleliia tähenduslik funktsioon. Viskasin ketast ja oda, jooksin meetreid, jäin dopinguga vahele, elagu. Kultuuritöö on muidugi samuti pigem luksus, seda ma ei eita. Igas valdkonnas peavad baasvajadused olema täidetud, et oleks võimalik kõrgel tasemel tegutseda – all lasugu piisav infrastruktuur ja logistika. Ja seal ongi üks kassatöötaja või prügivedaja või bussijuht, kes pakuvad mitu korda vajalikumat alusteenust, ent Valgetähe ordeneid neile ei jagata ning presidendi aastapäeva vastu­võtule ei kutsuta … Loomeinimeste, kirjanike-kunstnike (antud juhul Katariin Mudisti) tundlik pilk ongi aga spetsiifiliselt treenitud panema tähele selle ilma väiksemaid, pealtnäha lihtsaid, kuid lõppkokku­võttes tähenduslikke nähtusi. Neid olulisi asju, mis juhuslikult satuvad kandma ootamatut vastutust, milleta terve ühiskonna igapäevaelu kiilubki lootusetult kinni. Hüppa palju tahes, sinna kõrgustesse ei küündi isegi kõige pikema teibaga.

Isikupärastatud epiloog

Mu paari aasta eest siitilmast lahkunud onu oli bussijuht ligi viiskümmend aastat. Kui enda vastu päris aus olen, siis vaatamata mu ohtratele rahvusvaheliselt edukatele teostele ning uhketele auhindadele (kuigi Valgetähe ordenit pole mulle ikka miskipärast antud, what gives?) oli mu onu panus ühiskonda tõenäoliselt märkimisväärselt olulisem kui minu oma. Logistika on teadupärast iga lahinguvälja tähtsaim osa, tähtsam kui strateegia, tähtsam kui taktika. Logistikaga võidetakse sõdu. Kujutage siis ette neid sadu(?) tuhandeid inimesi, sealhulgas mindki, kes viiekümne aasta jooksul jõudsid tänu onule sinna, kuhu oli vaja jõuda, et teha neid asju, mida on ühiskonnal, riigil, kultuuril püsimiseks vaja. Neid inimesi oli viiekümne aasta jooksul lugematu hulk, kuid mu onule ei antud nende sõidutamise eest ühtegi ordenit. Teda ei kutsutud presidendi vastuvõtule. Bussid, rongid, trammid sõidavad aga siiamaani. Ühiskond nagu olekski täis märkamatuid inimesi ja ka asju, kelleta-milleta aga ei toimiks miski. Märkamatu kiil või klots, mis ukse lahti hoiab, pole tähendusetu. Kui klotsi pole ja uks on lukus, siis ega ükski kultuuritöötaja tööle pääse. Kiitus uksehoidjale, mis on ära teeninud Arsi kunstilinnakus säramise. Järgmine kord olgu siis juba Kumus.