Alice Kase näitus „Sinine motiiv“ Vaala galeriis on salapäraselt kaunis ja samal ajal kaunis salapärane. Sinist on ja ei ole ka; võtmelised on tööd, millel on kujutatud sinist värvi tasapinda, millest on omakorda välja lõigatud sinised tilgad. On need pisarad? Kas need on üks ja seesama tasapind? Või on tegu ikkagi erinevate olukordadega? Näitusel näeb ka ülikonnas näota mehi, keda katavad roosad tupsud, suuri pabernukke, optilise illusioonina välja mängitud kangast ning mõnel maalil ka kunstnikku ennast talle liiga suures (tekkivas? kaduvas?) kaitseväekostüümis. Suurte maalide kohal kõrguvad pisikesed kavandid. Kunstnik ise räägib sellest kõigest vaikselt ja mõtlikult, ehkki suure elevusega.

Kas „Sinise motiivi“ tööd on kõik maalitud suuremat tervikut silmas pidades või sündis see hiljem, kui mingi osa teoseid oli juba olemas?

Kui ma hakkan näitust tegema, siis ma pole reeglina kunagi ühegi kandva ideega rahul. Näiteks, kui mul tuleb pähe, et maalin terve näituse mingit ühte ja sedasama eset. Ma teen tavaliselt näitust umbes kaks aastat, mistõttu hakkab mulle mis tahes idee puhul aja jooksul tunduma, et see ei kanna üksinda kogu tervikut välja … Seega ma lihtsalt hakkan kusagilt peale, kõik on pisut juhuslik, ja ma ise tunnen, nagu ma kobaks pimeduses. Hakkan lihtsalt otsast tegema, teen ühe töö, see viib teiseni, need omakorda kolmandani …

Milline neist maalidest siin näitusel oli kõige esimene? Kas oli mingi üks maal, mis käivitas doominoefektina kõik need ülejäänud? Või oli sel näitusel mitu algust korraga?

Ma väga pikka aega arvasin ise, et kõige esimene oli see väike pilt väljalõigatud siniste tilkadega ülemisel korrusel. Kui see väike maal oli valmis, hakkasin kohe tegema samast motiivist suuremat maali, millel on üks nurk jäetud valmis tegemata … Aga nüüd ma mõtlen, et võib-olla neile töödele eelnes hoopiski maal roosade täppidega mehest. Järelikult pidi päris kõige esimene töö olema minu kavand sellest täppidega mehest. Tõtt-öelda on nii palju aega mööda läinud, et ma enam ei mäleta, milline maal oli kõige esimene.

Ma töötan tavaliselt ühe maali kallal korraga, aga paratamatult tuleb hetk, mil ma ei oska mõne maaliga midagi edasi teha, ehkki ma tean sisimas, et see ei ole veel valmis. Siis ma panen selle kõrvale ja hakkan vahelduseks järgmist tegema, isegi teen võib-olla järgmise valmis ning lähen alles siis eelmise juurde tagasi ja teen selle lõpuni. Kuidagi nii.

Aga jah, ma tegin selle töö, kus on ülemine nurk maalimata, ning see­järel tahtsin teada, kuidas seesama mõte näeks välja siis, kui seal ikkagi oleks kõik valmis tehtud. Siis ma tegingi selle versiooni, kus need sinised piisad või tilgad on kõik olemas. Ja mul on sel näitusel ka üks teine siniste tilkadega kavand, mis on natuke abstraktsem – ma ei tahtnud mingit realismi värki, see käis mulle väga närvidele –, ning küsisingi endalt, et mismoodi saaks natuke teistmoodi. Kuidagi sedasi pehmemalt. Ja siis tegingi selle – kuidas ma seda iseloomustaks? – teise tilkadega pildi, mis on natukene plakatlikum. Puhtam variant.

Kas kujutis dikteerib maali mõõtmed või mõõtmed kujutise?

Tegelikult on nii, et kui ma tean, et tahan mingit suurt maali teha, siis selle suure töö kavand on mul (näitab kätega) nii umbes tikutopsisuurune. Lihtsalt tekib mingi nägemus. See väiksus on oluline selleks, et mul ei tekiks mingeid käe­vääratusi, et mu kujutlus oleks hästi vaba ja et mind ei häiriks tehnika. See elamus, mille saan sellest väikesest kavandist, püsib mul kusagil kuklas ja tuletab ennast suurema töö maalimisel meelde.

Aga „Sinise motiivi“ tööde puhul ma teadsin, et Vaala galeriil on ka ülemine korrus ja pean midagi sinna panema, ehkki algul ei mahtunud miski ära. Siis tegingi oma kavandid teadlikult natuke suuremad, et need saaks siia üles panna. Ma pean alati tegema ühe väikese visandi või mustandi, ma kohe otse ei hakka suurt maali tegema … Isegi kui mul on peas kujutis olemas, siis teen ikkagi väikese enne. Umbes sellise, mis tunne mul on.

Kas mõnikord on suurema maali puhul kavandis hästi tabatud meele­olu raske uuesti tabada ka? Kas sa saad alati sama meeleolu kätte?

Sellega on nii, et ma proovin väga keskenduda ja kogu aeg tuletada meelde just seda meeleolu või elamust, mis mul kavandit tehes oli. Kogu aeg tuletan maalides seda meelde. See tunne peab olema seal sees. Ma tuletan kavandit alatasa meelde, aga … (mõtleb) samal ajal ma pean ikkagi seda suurt maali tegema nagu täiesti esimest korda, see on ikkagi uus töö. Mingi värskus peab seal olema. Et see poleks lihtsalt mingi mahamaalimine, et seal oleks elu sees – et see tekib päriselt siin ja praegu, maali peal, see asi.

Mõnikord on nii, et kui teen esmalt hästi väikese kavandi, siis ma seal mingeid asju ei avasta või ei näe. Sellepärast teengi mõnikord suuremalt, et äkki seal tekib mingeid asju, mille peale ma oma peas ei tulegi – mõndagi tekib kuidagi ise, vormi kaudu. Või muutub töö käigus. Näiteks ma ei teadnud, et selle ühe tilkadega töö puhul jätan ühe osa tegemata, see lihtsalt juhtus: mu ateljees tuleb suvel ühest nurgast valgus, mis pimestab hetkeks kõik ära ja ma siis otsustasingi, et jätan ühe osa maali lõpetamata.

Ja kaitseväeriietuses autoportreega oli samamoodi juhus mängus: ma tahtsin alguses hoopiski oma pojast portree teha, aga ta ei viitsinud poseerida. Siis ma ütlesin talle, et anna need riided siia, ma teen ise. Aga kuna ta on pikka kasvu, siis ma mõtlesin, et teengi nii, et mul on hästi suurelt need kaitseväe riided seljas. Ma teadsin, et ma pean olema õige hoiakuga. Ja mulle meeldib selle vormi muster: kaitseväe riietuses on mingisugune abstraktsus sees. Siis hakkasin seda tööd tegema ja mõtlesin, et see on nagu mingi sammal või midagi sellist – et ma kaon sinna kaitseväe mundri sisse ära. Saan loodusega üheks.

Muidu tavaliselt küsin hästi palju, et mis on selle mõte, mida ma teen, kas tuleks teha pigem nii või naa … Aga mõned ideed on ka sellised, mille puhul saan aru, et ma ei küsi enam midagi. Siis ma võtangi töö ette. Mõne teose puhul, näiteks see, kus on redel, oli oluline ka teatav suvalisus. See hetk oli nii absurdne, mulle nii meeldis selle täielik ajuvabadus.

Mind huvitab see lõpetatuse ja lõpetamatuse või poolelioleku dialoog, mis mõningatel sinu maalidel justkui aset leiaks. Mulle meeldib väga see, mismoodi sa oled jätnud oma maalides alati nimme midagi justkui lahtiseks – maailm on ju samuti alati lõpetamata. Mille järgi sa tead, et teos on nüüd valmis?

Ma olen sageli teinud seda, et ma maalin üle mingeid kohti ja siis näinud, kuidas teos läheb väga kinni. Mingid kohad lähevad hästi tuimaks, kui ma need üle teen … Siis ma proovin olla väga tähelepanelik selle suhtes, kas millegi jätkamine – kui ma näiteks teen siit kohast edasi või maalin midagi üle –, kas see tuleb maalile kasuks või oleks parem, kui siin oleks paljas lõuend. Mulle tegelikult paljas lõuend ei meeldi, aga vahel on hea, kui jääb … midagi nagu tegemata. On oluline, et maal ei läheks selliseks … äranühituks. Ma tahan, et säiliks värskus või mingi õhulisus. Et maal saaks hingata. See peab säilima! Ja ma lihtsalt oma kogemuse pealt tean, et maal läheb kinni, kui seal midagi mitu korda üle teha. Mõnikord ma natuke kardan edasi teha ka – siis rahustan ennast ja mõtlen, et kunstnik ei tohi ju karta, ning teen ikkagi üle. Proovin, kas see töötab või ei tööta. Ma ju tean, et võin selle vajadusel ju uuesti valgeks värvida ja luua jälle värske pinna, mille pealt uuesti alustada.

Näiteks selle kaitseväekostüümis autoportree puhul ma ei teadnudki esialgu, kuidas seda lahendada. Ma mõtlesin, et äkki on liiga palju valget pinda … Aga ma ei näinud seal ka mingit muud lahendust, ma ei tea, kuidas ma oleksin saanud selle töö lõpetada nii, et seal ei oleks olnud seda valget. Ma arvan, et maal on valmis siis, kui ma saan sinna sisse minna ja seal sees ringi vaadata. Et ükski asi ei häiri mind ega tõmba mind sealt siia maailma tagasi.

Selles töös on mu meelest sul mingi figuraalsuse ja tinglikkuse piir justkui kinni püütud. Kujutis otsekui alles võtaks kuju või siis hakkaks juba haihtuma … Vaataja saab oma peas maali jätkata – vähemasti minuga on see nii. Kuna ma olen õppinud filmiteooriat, siis hakkan sageli staatilist maali vaadates ette kujutama, mismoodi see liigub või muutub. Millised muutused sinna – iseenesest staatilisse kujutisse – on kätketud …

Jah! Kui ma otsustan ära, mis poosis keegi mu maali peal on, siis otsin alati väga kaua talle mingisugust hästi vahepealset hetke. See võtab alati palju aega. Inimene ei tohi olla selles poosis kuidagi valmis, vaid peab alati olema mingi liikumise keskel – kõik on veel pooleli. See peab olema õige hetk. See on väga oluline.

Veel üks asi, mis silma torkas, oli mõnel tööl esinev teatav pinge kolme­mõõtmelisuse ja kahemõõtmelisuse või lameduse vahel. Siin on mingi huvitav mäng või kontrast. Näiteks üks kangale maalitud töö on sul tehtud veelgi rippuvamaks: oled raskusjõu jälgesid materjalil toonitanud. See oleks justkui illusioon, aga samal ajal ei ole ka … Ma näen sel näitusel huvitavat mängu maali lameda pinna ja sügavusmõõtmega.

See kõik juhtus täiesti tegevuse käigus. Kui tööd on valmis, siis ma tagant­järele näen, et neis kõigis on tõepoolest mingeid ühisosi või sarnasusi, aga neid ükshaaval tehes ma üldse ei mõtle, et mu näituse teema on see või teine. Kõik need asjad on kogemata juhtunud, ma ei planeeri midagi. See kanga peal töö … ma tegin selle värviga valmis ja siis lihtsalt riputasin kuivama. Kui see ära kuivas, panin ta sirgelt seina peale ja mõtlesin, et ma võiks söega teha sinna need raskust rõhutavad voldid juurde. See kõik on intuitiivselt tekkinud.

Mängid oma töödes ka negatiivse ruumi või tühjusega … Kas tühjus kutsub kujutisi esile või kujundab neid? On see üldse tühjus, mis neid ümbritseb, või miski muu?

Mul on kogu aeg tunne, et inimesed on läbipaistvad. Mu varasemad tööd on ka sellega tegelenud. Mingis mõttes kõlab see veidralt, aga mingi selline immateriaalsus on väga oluline. Mingi avatus või haprus või ruumitunne sinu sees.

„Sinise motiivi“ töödes on aeg-ajalt näha variatsioone, kordusi. Ütled, et see kõik on intuitiivne, aga kuidas sa tead, et üldse tahad midagi korrata või uuesti teha?

Mul peab endal põnev olema. Peab olema mingi uudishimu või uurimise isu. Kui ma seda näitust tegin, siis mõtlesin, et kõik mu tööd on tavaliselt täitsa erinevast ooperist, ei ole komplekti. Kui hakkasin „Sinist motiivi“ tegema, siis mõtlesin, et äkki nüüd tuleb komplekt, et äkki kõik tööd on ühel ja samal teemal. Aga siis läks jälle … (Naerab.)

Näituse pealkiri ärgitab mänguliselt küsima: kas sulle bluus meeldib?

Ma olen väga vilets muusikakuulaja, mul lihtsalt raadio mängib kogu aeg. Ja kui sealt tuleb mingi mõnus lugu, siis enamasti autorit enam ei öelda. Või kui öeldakse, siis see läheb mul meelest ära. Aga mulle on alati väga meeldinud tantsida.

Mis järgmiseks plaanis?

(Vaatab kavandeid.) Mõtlesin hiljuti, et kui ma üldse ei tea, mida edasi teha, siis võib-olla proovin mõne nendest töödest suuremas formaadis teha, aga … ma pole kindel.