„Galatea triumf“ demonstreerib ulme, futurismi ning ennustamise ühist pealisülesannet, mille tõttu ka kõik kolm ühtmoodi ämbrisse astuvad. Sattudes juba etteaimatavalt esteetilise korduse ning retrohõngu lõksu, peab võtma – nagu iga tulevikukunstinäituse puhul – uue maailma vormiliste väljenduste suhtes positsiooni, mida anno Domini 2026 võib olla võimatu välja mõelda.

Alapealkiri „Kunst tehisaru ajastul“ sobib naljaga pooleks tänapäeval kirjeldama iga teost kunstiajaloos. Näitus ise aga esindab kahte võimalikku suunda, kuidas mõelda kunsti tegemisest üha digitaalsemas pildimaailmas, kus domineerivad masina pildiloogika ning algoritmilised esteetilised valikud. On võimalik, et müstiline ning asünkroonne lähenemine (sukeldumine poolmaagilisse retroesteetikasse) on ainuõige valik, kui tahetakse säilitada optimism. Teiselt poolt saab püsida kahe jalaga poliitilises reaalsuses ning proovida üha iseseisvama tehnoloogia vorme laenata sellesama kritiseerimiseks. Üllatuslikult jääb TI ja seksi teema näitusel peaaegu tähelepanuta – Olga Jürgensoni installatsioon puudutab seda vaid ääriveeri. Meheliku inimese ja naiseliku masina (femboti) ühesuunaline ekspluatatiivne paraseksuaalsus oleks kolmas võimalik suur positsioonivõtt mõistmaks inimliku-kunstliku-tehisliku maatriksit pärast generatiivse TI pööret. Kuid Pygmalioni naistevihast ning kuidas ta enesele Aphrodite abiga seksinuku tegi on ka omajagu juba mujal kirjutatud.

Kui esteetika, siis retro

Tulevikutunnetusest võib mõelda kui kultuurilisest tajuorganist, kujutlus­võimesoolika jätkest või erirežiimist, mille abil kaardistatakse aja liikumist. Kiputakse alusetult eeldama, et ulme kirjutamine on selle tulevatunnetusmeele arendamiseks hea trenn. Õnneks on ka erandeid, küberpungi isa William Gibsoni sotsiaalpoliitiline aforism „tulevik on juba ammu kohal, see pole lihtsalt ühtlaselt jaotunud“ on maailma mõistmiseks suurepärane moto.

Gibson pidas silmas klassilis-globaalset ebavõrdsust, kuid tema aforism on tõesti hea, kuna selle võib peaaegu iga ideoloogilise eesmärgi ette rakendada. „Galatea triumfi“ puhul on tegemist esteetilise tulevikulisusega ehk ulmalisusega. Aja ühesuunalisuse tõttu ei saa ka sel näitusel autorid välja omaenda olevikust, omaenda minevikust ning sellest minevikust võrsunud tulevikukujutelmadest. Igasugune vormiline ettekujutus tulevast pärineb alati läinust. Tuleviku väljanägemine on loodud minevikus. Kujutlusvõime allub ajaloo labasusele.

Ja see ongi korraga „Galatea triumfi“ komistuskivi ja hüppelaud. Kõik näitusel esitatud tööd tegelevad ühel või teisel moel retrofuturismiga. Ühest küljest võtavad autorid käsitleda tehnonostalgia ja alternatiivsed tulevikuvisioonid, mis, olgem ausad, on alati alternatiivsed olevikuvisioonid ehk siis unistamine. Otsene näide sellest killast on Sten Saarits, kes esitab virtuaalreaalsuses Second Life’i- ja Metaversumi-laadsete pseudo-Matrixitega polemiseeriva töö. Arvestades juba VR-tehnoloogia enda retrolehka, on tegemist kogu näituse kõige selgema osutusega „retrofututamise“ vastuoksusele. Kusjuures Google’i enda TI-kokkuvõtete teenus, nii ekslik kui see ka pole, väidab, et esimene VRi kontseptuaalne kirjeldus pärineb aastast 1935 ulmekirjanik Stanley Weinbaumi novellist, kus seadeldist nimetatakse Pygmalioni prillideks. Kuna tõenäosus, et tegemist on TI hallutsinatsiooniga, oli liiga ahvatlev, keeldusin seda fakti kontrollimast, et tõenäosusvälja ei tabaks kollaps halliks argipäevaks.

Saaritsa esindatud suuna sammu astub iseäranis hästi Timo Tootsi „Neuronektar“ – publikule nimme mõistatuslikuks jäävale liikidevahelise koostööle üles ehitatud mesilasvahast ajukujud, kollane-kreemikas ja väga isuäratava väljanägemisega väikeplastika. Kõlarites sumisevad mesilased, kaugelt liiga kõvasti ja karvaselt, et end turvaliselt tunda. Meel on hind, mida eurodesse ei pane. Publikule jääb täiesti avamata see müstiline viis, kuidas mesilased ajusid ehitama saadi. Miks on toa keskel tuline robot-astel, mis taas ja taas ühte vaha-aju perforeerib? Toots, nagu ka paljud teised, näiteks Jon Rafman, demonstreerivad näitusel vaieldamatult maagia ja tehnoloogia, eriti pildilis-kujutava tehnoloogia, olemuslikku paralleelsust ning esitab teese tuleviku ja mineviku olemusliku kätketuse kohta.

Kui futurism, siis postkriitiline

Näituse teine liin on ajaloolisem ja lineaar­sem, vaevates end sotsiaal-majandusliku reaalsusega, mille eiramine on ringjate mõtetega müstikute pärusmaa. Sellele liinile on siiski lubatud emotsionaalsus, hinnangulisus ning poliitilisus, mis metafüüsikutele harva passivad.

Darja Popolitova ja Tilman Hornig, selle lähenemise suunanäitajad, tegelevad võib-olla endalegi aimamata Apple’i korporatsiooni ning selle füürer-visionääri Steve Jobsi tulevikuvisioonidega (olgu etteruttavalt öeldud, et Jobsi tulevikukujutlus on tähtsam ja suurem fenomen, kui enamasti arvatakse). Vormiliselt on asi lihtsam, nagu poliitilisele kunstile omane – Popolitova on loonud hulga aksessuaare, mille abil saab oma nutikäitumist suurendada, peenendada, tõkestada või erutada. Võta sõrmused, mis ei lase sul ekraani toksida ja tuima näoga turmarullida. Huulik, mis kinnitub telefoni leedlambile, moondab valguse roheliseks ning transpordib käepärase aplikaatori abil dioodide õndsa valguse sügavale tarbija kurku.

Hornig lõi hunniku (pleksi-? vms) klaasist arvutite ja nutitelefonide vuhveljäljendusi, sättis raalid üles nagu õunapoes ja Andreas Albrectsen palistas ruumi iOsi UXi laadis desktop-background-maastikumaalidega, stafaažiks anonüümsed ikoonid. Popolitova, Albrectsen ja Hornig (aga teiste näitusel osalejate hulgast miks mitte ka Marge Monko odekolonnipudeli-unistus või Jens Settergreni apteegisiltidega piimabaar) osutavad eri moel tulevikumaailma (kahetsusväärsele) materiaalsusele – keegi peab selle ju tootma ning kas me üldse saame neid inimesi, tootjaid, rauga­kapitalismi tingimustes usaldada?

Selle retoorilise küsimuse vastus on seotud eespool mainitud Apple’i ja Steve Jobsiga (kes, igaks juhuks, arvustuses kujundi ja sümboli rolli mängivad). Popolitova nutiartefaktid, iseäranis need, mis telefoni füüsilise kujuga liidestuma peavad, sobivad siinkirjutaja treenitud silma järgi ennekõike mingi uuema seeria iPhone’ile. Hornigi arvutipood on veel salakavalam – me oleme harjunud nägema tehnoloogia­kauplusi sääraste laudade rivistusena, kus vidinad peal, kuna Apple tegi seda esimesena, et oma kaunilt disainitud arvuteid promoda.

Ja nüüd passib parafraseerida Steve Jobsi disainieetikat: kasutaja tehku omandiga seda, mida mina tahan, mitte seda, mida tema ise tahab. Sõltumata sellest, kas Jobs esindas sotsiaalset trendi või hoopiski lõi selle, on arusaam tarastatud aia piiratud tehnoloogiaparadiisist teinud meid ümbritsevad masinad turvalisemaks ning ühtlasi kordades manipuleerivamaks. Generatiivse TI käigushoidmine pole ei loodussõbralik ega inimõigusi austav ning seda pole kogu arvutusliku tehnoloogia sektor tervikuna ka kunagi olnud. Nii muutubki näitusel nende teoste keskel liikudes tehno-­sotsiaalse kriitika jõuetus tuntavaks. Tööd, mis soovivad tehnoloogilistelt alustelt tehnoloogilist maailma kritiseerida, laveerivad alati kahe kuristiku vahel: nad võivad hakata liiga tugevalt omaenda eksistentsi kahtluse alla seadma, mille tagajärjel kaotavad oma veenvuse. Või siis valitseb oht, et teoste kriitiline potentsiaal sublimeerib need alused, ignoreerides samal ajal tõsiasja, et tehnotarbimise utoopia hind on Kongo koobalti­kaevanduste lapskaevurid ning uiguuri vere maitsega haruldased muldmetallid, kaotades nii viimasedki hambad.