Sisenen Hobusepea galeriisse ja vaatan: jänes, jänes, jälle, jälle jänes, jänes. Jänes on näitusel kohal skulptuuridena, aga ka graafikalehtedel, tekstides – paitamas su pead –, ent jänesed on ka justkui raamistik kõigele muule, mida siin näha võib.

Maria Izabella Lehtsaare näituse teosed tuletavad mulle meelde teksti lugemise kogemust. Ma tajun neid otsekui luulena, kus iga valitud sõna, pilt ja element on tähelepanelikult valitud täpne detail. Sest just detailide kaudu avaneb vaatajale see maailm, mida Lehtsaar näitusel loob. Küünelakk, äralõigatud küüneotsad, suur pehme oganui, pentsikud turvised, printsessi loss … ja jänesed. Ajaloolises plaanis on kväärkunstnikud muidugi tihtilugu kasutanud just kõikvõimalikke detaile, et väljendada oma identiteedi eripärasid. Kaasaegne Ameerika feministlik maalikunstnik Clarity Heynes, kes kujutab kväärkehasid tihti­peale äärmise detailsusega, on aga – oma meessoost professoritest tõukuvalt – väljendanud mõtet, et nt maali­kunstis on detailsus tänapäeval siiani kuidagi alamal positsioonil.¹

Lehtsaare küünelakiskulptuurid, pehme ja roosa kangast turvis ning kokku õmmeldud raamat luuletustega kangast lehtedel panevad kõik soolisuse huvitava pinge alla. Soolisus kunstis huvitab mind. Identifitseerin end mitte­binaarse, täpsemini transmaskuliinsena, ent kui olin noorem ja veel midagi kväärmaailmast ei teadnud, väljendasin ennast väga naiselikult. Nüüd tagasi vaadates olen aeg-ajalt mõtisklenud selle üle, kuidas see hyper-femme eneseväljendus oli toona midagi, mis aitas mul tegelikult naiselikkusest eemalduda – liialdades seda nii palju, et feminiinsusest saigi mingi muu ja võõras asi.

Seega kõnetavad mind Lehtsaare tööd väga. Eriliselt mõjus on galerii esimesel korrusel asetsev punast värvi installatsioon, mis meenutab mulle tiib­altareid keskaegses kunstis. Siin on teosel kese ja uksed, mida saab ilmselt ka sulgeda. Need on roosat värvi ja neil ripuvad omakorda pisikesed jäneseskulptuurid, kummalgi uksel üks. Installatsiooni keskel seisab mängulossi komplekt, millel on kirjas „My Dream & Castle“ („Minu unelm & loss“). Sellel on ka hinnasilt „2.90 €“. Töö sisse õmmeldud pakendis leiduvad veel tillukesed valget värvi tool ja vann, sinine vitriinkapp ja WC-pott ning roosa, natuke igerik loss. Pisike hinnasilt, mis osaliselt katab komplekti nime, on roosale pakendile kontrastiks värvi poolest, aga ka seetõttu, et lossid – päriselus – on ju ometi kallid.

Tõik, et niisugust komplekti, mängulossi või unistust olla printsess, müüakse nii odavalt, on Lehtsaarel ilmselt rakendatud demüstifikatsiooni kaariku ette. Sellest tööst võib hõlpsasti välja lugeda mingeid keerukaid, mitmesuunalisi pingeid unistuste ja olmelise argielu vahel. Mulle kõlab see pinge kokku eespool mainitud femme-esteetika tinglikkusega. Näiteks enda puhul näengi selgelt, et minu naiselik välimus on kvääriks olemisega seotud, sest see on ühest küljest mu kaitsemüür, kuid samal ajal tunnen, et minu n-ö naiselikkus polegi päriselt naiselik, vaid osa mu mittebinaarsest sooidentiteedist.

Lehtsaare teos justkui räägiks unistuste kõrvalt ka sellest, mis on asjade väärtus ning mismoodi väärtus seostub nende hinnaga. Tundub, et masstoodetud kaupa on võimalik selle odavusest sõltumata hinnata kõrgelt – ja mitte ainult seetõttu, mida see inimestele tähendab, vaid ka võttes arvesse, et esemed on alati kellegi tehtud ning nende tegemiseks on tehtud tööd, mis on traagiliselt alatasustatud.

Veel on näitusel suur õmmeldud sinine satiinkoega kanga kett, mis ripub läbipaistva karabiini küljes, sarnane sinine hiiglaslik ogadega kuul, kollaažid, mille vaatamiseks pean kükitama maha, eelmainitud kokkuõmmeldud luuletustega raamat. Ühtlasi võib näitusel kohata veel selliseid detaile nagu joonistatud rüütlikene ja nuttev jänes pehmel turvisel, luuleraamatus peidavad end viited marraskil nahale ja kurbadele silmadele, lause „Let the Stone Speak of Me“ („Las kivi kõneleb minust“) alumise korruse kollaažil mõjub salapäraselt. Need detailid ei ole pelgalt lisandid, vaid moodustavad üheskoos näituse keskme, mis loob näitusekülastajale vaimse ruumi, milles ta võib leida tuttavliku pelgupaiga. Kuid ikka küsin endalt, miks on näitus pealkirjastatud viitega jänestele.

Mind on alati huvitanud loomasümbolid ja eriti tõmbab mind selliste poole, millel, erinevalt jänestest, õigupoolest ei olegi üheselt mõistetavat tähendust meie kultuuris välja kujunenud. Näiteks flamingod või merihobud – need kummalised olendid, kes justkui polekski päris, vaid hoopiski kellegi vaimusünnitis – „mis oleks, kui hobune oleks kala?“ Meenub ka delfiin Ameerika kväärkirjaniku Nancy Redwine’i lühijutust „Ma olin messias“: „[ü]hel ööl tõusin. Ma ei uskunud temasse esialgu. Mind hämmastas tema delfiinikeha.“²

Jänesed sel näitusel tunduvad mulle sama sattumuslikud kui too delfiin-Jeesus, kuid just selles juhuslikkuses võibki näha kunstniku leppimist teadmatusega. Prantsuse ülempiirkonnast Martinique’ist pärit luuletaja ja dekolonisatsiooni teoreetik Édouard Glissant on kirjutanud „läbipaistmatuse“ (opacity) aktsepteerimise tähtsusest. Ta rõhutab koloniseeritud kultuuridest ja keeltest rääkides „läbipaistmatuse“ eetilist ja poliitilist olulisust: (osaline) teadmatus, „läbipaistmatus“ ning täielik loetavus ei ole teise eksistentsi ja õiguste aktsepteerimise eeldused, vaid teist peab aktsepteerima ka teadmatuses.³

Kuid küsimusele, miks on Lehtsaar ikkagi valinud näitusele just jänesed, võiks vastata ka Juhan Viidingu sõnadega: „miks, ei ole tagantjärgi enam oluline, / oli vaid see vaatepilt, see vanniskäigu-ime.“⁴ Ehk siis: näitusel on jänes justkui raamistik, pehme puudutuse kujutelm. Miks just jänes, ei ole üldsegi nii oluline; on vaid see pilt, see pai pehme ime.