Käima on läinud viies aasta, mil Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri kontserdid algavad Ukraina hümniga. Veebruarikuus taas selleks püsti tõustes kujutlesin korraks, mis tunne oleks olla ERSO kontserdil, kus esimesena kõlaks jälle ükskõik milline teos. See tähendaks ju, et sõda on läbi! (Või siis hoopis midagi jubedamat, millest mõtlemist on parem vältida.) Aga sel ajal, kui ERSO kontserdil hümni ajal pisar poetatakse (vähemalt mina teen seda küll iga kord), elab siin ka selliseid Ukrainast pärit inimesi, kelle mõtted käivad hoopis teisi radu pidi. Mulle oli täiesti šokeeriv vestlus ühe noore Ukrainast pärit muusikaõppijaga, kes leidis, et Ukraina hümniga kontserdi alustamine on nõme (täpselt seda sõna ta puhtas eesti keeles kasutaski) ja Ukraina värvides lindikesed meeskoori rinnas mõttetud – sest mingit erilist ukraina rahvust (ega ka näiteks rahvamuusikat) pole olemas, on vaid üks ühtne slaavlaste pere. Õnneks teame ka hoopis teistsuguse mõtte­viisiga siin tegutsevaid ukrainlasi, neist tuntuim veebruariski mitu kontserti andnud üli­andekas pianist ja helilooja Havrõlo Sõdorõk.

Küünlakuu kontserdielu ülevaatust ongi paslik alustada ERSOga, sest täitub ju meie esindusorkestril tänavu 100. tegevusaasta. ERSO on alati olnud tubli orkester, aga viimase viie aasta jooksul, mil peadirigendiks Olari Elts, on jõutud täiesti uuele tasemele. Seda nii musitseerimise, mängutehnilise kui ka kõlalise külje pealt, täpi i-le paneb aga erakordselt huvitav ja leidlik repertuaar. Kuhugi ei ole kadunud vana hea klassika, aga see vaheldub meeldivalt sageli harvem esitatava, kuid sugugi mitte vähem väärt muusikaga, millele lisanduvad veel täiesti uue kontseptsiooniga kavad ja kontserdipaigad nagu „Audiospaa“ või Teras Beach.

Sellesse ritta sobitus hästi ka Dmitri Šostakovitši 120. sünniaastapäeva kontsert, kus kõlas tema vähem esitatud kuues sümfoonia h-moll, klaverikontsert nr 1 c-moll (solist Marie-Ange Nguci, soolotrompetil Indrek Vau) ja „Süit estraadiorkestrile“. Kuigi õhtu kaalukama osa moodustasid kaks esimest teost, siis kontserdi lõppmeeleolu määrasid viimasena kõlanud süidi kaheksa värvikat osa, mida Elts nimetas kaheksaks lisapalaks. Et aga „lisapalad“ said kuulajatelt vaimustunud vastuvõtu osaliseks, läks neist kõige tuntum, „Valss II“, kordamisele. Tuleb veel lisada, et sel kontserdil olid koos ERSO mängijatega laval EMTA sümfooniaorkestri liikmed – noortele on see hea võimalus saada tipporkestris mängimise kogemus.

Kolmel korral oli veebruarikuus ERSO ees külalisdirigent, kelle seast mul õnnestus juhatamas näha kahte. Prantslase Pierre Bleuse’i käe all kõlasid Claude Debussy „Jeux“ ehk „Mäng“ ja Emmanuel Chabrier’ „Hispaania rapsoodia“, õhtu nael oli aga bulgaaria viiuldaja Lia Petrova esitatud Igor Stravinski viiulikontsert D-duur. Kahju, et seda põneva ja vaheldusrikka, kohati lausa sarkastilise helikeelega kontserti nii harva ette kantakse. Nüüd aga tehti see puudus kuhjaga tasa, sest Petrova esitus oli tehniliselt laitmatu ja muusikaliselt võrratu. Lisapalana ettekandele tulnud bulgaaria helilooja Petar Hristoskovi „Väike toccata“ tsüklist „24 kapriisi“ tuletas aga taas meelde, et head muusikat kirjutatakse ka väljaspool suurriike.

Soome dirigendi Dima Slobodenjuki juhatatud kontserdil „Kalevala lood“ olid nii teosed kui ka esinejad põhjamaist päritolu. Kõlasid Sibeliuse sümfooniline poeem „Põhjala tütar“ ja süit „Lemminkäinen“, nende vahel aga norra helilooja Rolf Wallini trompetikontsert „Fisher King“ rootsi tipptrompetisti Håkan Harden­bergeri esituses. See on üsnagi süngetes värvides ja dissonantse heli­keelega kontsert, millega kombatakse pilli tehnilisi piire. Hardenberger on aga sellise klassi mängija, et isegi nii keeruline teos kõlas tema ettekandes mängleva kergusega.

Samasugust üleolekut oma instrumendist näitas ka inglise metsasarvemängija Alec Frank-Gemill, kes astus üles Tallinna Kammerorkestriga solisti ja ka dirigendina. Sügava elamuse pakkus tema esitatud Mozarti metsasarvekontsert nr 1 D-duur, kus sai nautida Frank-Gemilli ilusat laulvat tooni. Seevastu Tansy Daviese 2020. aastal kirjutatud (peaaegu) soolopalas „Yoik“ (aeg-ajalt liitusid solistiga kaks orkestri sarvemängijat) sai ta näidata vist küll peaaegu kõiki hääli ja helisid, mida metsasarvega on võimalik tekitada. Kontserdi teises pooles kõlas Franz Schuberti helgekõlaline viies sümfoonia B-duur, mis on kirjutatud väikesele koosseisule ning seetõttu kammerorkestrile esitamiseks igati sobilik. Hoopis üllatavam oli TKO esituses kuulda Beethoveni sümfooniat nr 7 A-duur Eesti Kontserdi 85. aastapäeva kontserdil, kus dirigeeris Kaspar Mänd. Arvasin, et see teos vajab märgatavalt suuremat orkestrit, kuid TKO tõestas, et küsimus pole mängijate arvus, vaid musitseerimises – niivõrd elav ja sütitav oli see esitus. Mainimata ei saa jätta ka samal kontserdil esinenud Mirjam Mesakut, kelle imeline hääl ja Schuberti laulude tõlgendus (eriti „Gretchen am Spinnrade“ ehk „Gretchen voki ääres“) liigutas hingepõhjani.

Üheks veebruarikuu kontserdielu tipphetkeks võib pidada Marcel Johannes Kitse ja Sten Heinoja õhtut Beethoveni viie tšellosonaadiga, kokku peaaegu kolm tundi muusikat kahe vaheajaga. Huvitavamad näisid kaks esimest sonaati, kusjuures helilooja on neis tšellole natuke ülekohut teinud ja kirjutanud mitmekesisema muusika hoopis klaveripartiisse. Kahe esimese sonaadiga sai minu Beethoveni-karikas siiski täis ja mida teos edasi, seda enam hakkas peas kummitama Johannes Semperi ütlus, et Beethoven pole muud kui heliredelid üles ja alla. Õhtu erakordsuses olid süüdi hoopis interpreedid. Kui rääkida kummastki eraldi, siis Heinoja on lihtsalt meister erinevaid kõlavärve klaverist välja võluma, sealjuures millised piano’d! Kitse mäng on samuti meisterlik ja kaunikõlaline, eraldi väärivad äramärkimist tema äärmiselt elavalt ja tundlikult kujundatud pikad noodid. Täiesti erakordne oli aga nende koosmäng ja mulle jäi mõistatuseks, kuidas saab musitseerides olla teineteist nägemata nii ühel lainel. Justkui oleks Kitsel silmad kuklas olnud …

Kuu suurim üllatus oli Madli Marje Gildemanni albumi „Dream Sequence of an Ancient Forest“ esitluskontsert. Olen Gildemanni loomingut varemgi kuulnud ja see on meeldinud, nüüd aga olin lausa vaimustuses. Eriti käib see 2017. aastal loodud teose „AH-64 Apache / Sumiseja, sumiseja …“ kohta, mille kandis ette Ludensemble. Helide maailm on selles teoses ülirikkalik: siin on kääksumisi, kriuksumisi, rasket rütmilist liikumist, mida täiendavad nii salvestatud kui ka elavad vokaalsed helid (ülemhelilaulja Taniel Kirikal ja kõrilaulja Raido Lill). Helilooja sõnul oli ta saanud inspiratsiooni kodu kohal lennanud helikopterist, minule seostus see mõned aastad tagasi Kiasmas nähtud Ed Atkinsi audiovisuaalse kompositsiooniga „Safe Conduct“, kus Raveli „Boolero“ saatel toimub tegevus lennujaama turvakontrollis ja lennukis. Mõlemas üsnagi düstoopilises teoses on pidev, kurjakuulutav liikumine kulminatsiooni poole. Atkinsil lõpebki kõik suure pauguga, Gildemannil järgneb sellele veel järkjärguline hääbumine.

Tallinna muusikaelu on nii rikkalik, et patt oleks kuu ülevaadet kirjutades piirduda vaid klassikalise ja nüüdismuusikaga. Peaaegu alati tasub sisse astuda klubisse Philly Joe’s, eriti siis, kui seal esineb bluusiansambel nimega T-40. Ainuüksi Reigo Ahvena vahetekstid on väärt kuulamist, sellest olulisem on aga loomulikult koosseisu muusika. Kõik bändi liikmed (Ahvena kõrval Raul Ukareda, Ülo Krigul ja Argo Toomel) on suurepärased pillimehed, mõni neist heliloojagi, kõige tipuks vastupandamatu Hammondi oreli saund – ja täiuslik bluusiõhtu ongi garanteeritud. Sel korral mängiti vaid Ukareda lugusid, neist enamik kandis krüptilisi pealkirju, nagu „Sõidame Otepääle“ või „Robert Ford Kundas“, mis siiski ei andnud põhjust neist midagi programmilist otsida, vaid tegemist oli lihtsalt hea ja mitmekesise bluusiga.

Enne veebruari oli mulle täiesti tundmatu paik nimega Uus Laine, nüüd aga tean, et on mõttekas jälgida nende kalendrit, sest seal toimub huvitavaid kontserte ning muidki kultuuriüritusi. Tõelise naudingu pakkus sealne Anna Kaneelina ja Erki Pärnoja kontserdiõhtu, kus Kaneelina esitas akustilises versioonis oma tuntumaid lugusid. Tema kaunis, kohati Joni Mitchelli meenutav hääl ja akustiline kitarr lõid intiimse ja unenäolise meeleolu, mis kippus korraks aeglaste tempode tõttu natuke monotoonsekski minema. Õnneks oli laulude hulgas ka erksamarütmilisi, nii et lõpuks saavutati hea tasakaal.

Oma kontserdikäigud lõpetasin ma sel kuul Reketi ja tema live-bändi kontserdiga Viimsi Artiumis. Esimesed lood kinnitasid teadmist, et hiphop ja räpp ei kuulu mu lemmikstiilide hulka. Siis aga kõlas „15 magamata ööd“ ja sealt edasi pidin oma arvamust tugevasti korrigeerima. Olulist rolli selles mängis ansambel koosseisus Frederik Küüts, Ramuel Tafenau, Janno Trump ja Mikk Kaasik – igaüks oma pilli virtuoos. Nii et esialgsest skepsisest hoolimata lahkusin kontserdilt rõõmsa ja rahulolevana külma veebruari öhe.