Maria Faust on saanud palju auhindu ning ainuüksi viimase kuu jooksul on talle silmapaistva loomingu ja muusikalise tegevuse eest antud Valgetähe IV klassi teenetemärk ning Taani Danne­brogi ordu I järgu rüütlirist. Pärast värske teose esiettekannet 18. veebruaril anti Faustile esimese eestlasena üle Saksamaa plaadikriitikute aastapreemia (Preis der deutschen Schallplattenkritik) 2025. aastal ilmunud albumi „Sacrum Facere: Marches Rewound and Rewritten“ eest. Too album on Fausti esimene osa võimalikus marsside triloogias, millest teine teos ongi värskelt kõlanud „Valede marss“.

Mõtteline jätk on „Valede marss“ ka koostööle kammerkooriga Collegium Musicale. 2020. aastal kanti koos ette „Maarja missa“, kus Faust pöörab tähelepanu naistevastasele vägivallale, „Valede marsis“ on keskmes aga propaganda ja ühiskonnaga manipuleerimine.

Mina oma lastemuusikakooli tasemele jäänud saksofonimängu kogemusega läksin kuulama igatahes aukartusega. Veidi hirmutas ka mõte, et tuleb ära kuulata terve kontserdi jagu marssi. Kas tõesti ootab ees tund aega paaristakti­mõõdus puhkpillimuusikat?

Maria Faust on tõesti armastatud: rahvast on kogunenud saali palju ning muusikut saadavad tema lavale ilmudes fännide hõiked. Kui ülejäänud muusikud on laval klassikaliselt mustas, siis Fausti lilla kleit hoiab tähelepanu tema peal ka siis, kui ta võtab koha sisse Eesti Sõjaväeorkestri ridades.

Teost alustavad puhkpillid kurjakuulutavalt, raskelt ja pahaendeliselt ning soolotrumm väga teravalt. Näib, nagu läheks lahinguks, ning meeleolu kisub ärevaks. Selle äreva tunde katkestab aga Maria Fausti soleerimine. Ka orkestri koosseisus on saksofon, kuid Maria Fausti džässilikus esituses kõlab see eriti pehmelt ja mesiselt. Orkester jätkab omas kindlas rütmis, aga enam mitte kurjalt, vaid toetades Fausti improvisatsioonina mõjuvat saksofonimängu. Rõhuvast takti­mõõdust vabanemine mõjub hästi.

Kui esimene osa algab instrumentaalselt, siis teose teine osa „Veendumusmarss“ on ainult koori päralt, kes laulab enamasti Doris Kareva kirjutatud sõnu. Siiski pole Maria Faust komponeerinud lihtsalt viisistatud luuletusi, vaid valinud läbivalt fragmendid, mida rõhutada või korrutada, kuni tekst muutub tõeks. Mõtet ei pea otsima ridade vahelt, tekst on konkreetne ja karm: „Me võtame kõik!“ Kergelt pani muigama küll eesti kooridele väga omane kaetud a-vokaal, mistõttu kuulsin läbivalt sõna „morss“. Kooripartiid on kirjutatud Collegium Musicale kõrget taset arvestades, neid keerulisi käike ja harmooniaid harrastuskoorid ära ei laulaks.

Kuidagi õõvastavalt mõjus teosega sama pealkirja kandev kolmas osa „Valede marss“. Tekstis kõrvutatud kontrastsed fraasid „ühislõke ja -laul“ ning „ühismõte ja -haud“ tulid välja ka muusikas, osa algus ja lõpp olid nagu magustatud sulud muu rõhuva muusika ümber. See, et koor hüüdis „vasak, parem“ ei olnud julgustav matkasamm, vaid sunnitud üks jalg teise ette liikumine. Rivist väljumine ei tule kõne allagi!

Kui kõlas teose eelviimane osa, olin suures segaduses: koori diktsioon oli väga kehv ja ühestki sõnast ei saanud aru. Kirusin mõttes, et ei olnud enne kontserti haaranud teksti uurimiseks kavalehte. Mis siis ikka – nautisin lihtsalt muusikat. Õnneks ei jäänud ma pimedusse kobama ning tagantjärele sain Maria Fausti geniaalsusest aru: laulusõnadeks on Johannes Semperi „Jää kestma, Kalevite kange rahvas“ ehk Eesti NSV hümn tagurpidi kirjutet kujul ja osa on saanud pealkirjaks „savhar egnak etivelak amtsek ääJ“. See kohutav laul on saanud äraspidi kuue ja kõlab väga ilusalt ning ma loodan, et ei solva kumbagi heliloojat, kui ütlen selle osa kohta „pärtuusberglik“.

Hoolimata sellest, et pealkirjaks on marss ning laulutekstid karmid, on teos paljuski heakõlaline, eriti teises pooles – eelkõige tänu Maria Fausti enda vaiksetele ja voolavatele improvisatsioonina kõlavatele saksofonisoolodele. Mahedalt ja suitsuselt kõlav tämber viis kuulajad marsimaailmast välja kuhugi rahulikumasse kohta. Paistis, nagu saksofon mängiks, mida ise tahab, ja Faust ei peagi teda eriti juhtima.

Intermediate-osad peidavad endas eksperimentaalsemaid ülesandeid koorile, näiteks alarmi (meenus Tormise „Raua needmine“), sosistamist ja itku. Jah, ühel hetkel keerasid kõik muusikud end seljaga publiku poole ja nutsid valjusti. Kontserdil mõjus see muidugi kõnekalt ja teose osana, aga huvitav, kuidas lahendatakse see muusika salvestamisel. Kas Spotifyst saaks kuulata ühte track’i, kus nutetakse.

Viimane osa tuleb taas juurte juurde tagasi. Orkester ja koor said näidata täisvõimsust väga rõhutatud 4/4 marsitaktis ning selgitada, et „Õnnis on see, kes / Õelate nõu ei kuula [—] / Vaid kes kiidab Olija seadust“. Ning punkti pani võimas trummisoolo, mille peale nii mõnigi publikust hoidis kõrvu kinni.

Maria Faustil on julgust ja vastutustunnet kirjutada muusikat ühiskonna probleemidele tähelepanu pööramiseks. Mulle ei meenugi teisi tänapäeva heliloojaid, kes teeksid samamoodi. Kui teatrikunstis on ühiskonna peegeldus väga loomulik, siis muusikas tõesti ei kiputa kritiseerima, kuigi tänapäeval ju kunsti tsensuuri ei ole. Iseenesest on ju Fausti looming ka omaette propaganda. „Valede marsis“ aga mässumeelsus ja propagandamuusika ei domineeri, eelkõige on huvitav jälgida vahelduvaid karaktereid ning marsi kui žanri väänamist.

Enamasti peetakse Maria Fausti džässmuusikuks, aga nüüd on juba teine teos järjest marsirütmis, mis pole pealtnäha just kõige atraktiivsem muusikažanr. Marsimuusikaga seostub mulle eelkõige … noh, marssimine: rõõmsalt või vähem rõõmsalt üks jalg teise ette, lipud lehvimas. Traditsiooniliselt seostatakse marssi distsipliini ja ühte sammu astumisega, olgu siis otseses või ülekantud tähenduses. Fausti mäng marsiga, temposid aeglustades ja kontraste lisades, aitas sellest eelkõige meetrumile toetuvast muusikast välja tulla ning anda aega mõelda ka tekstile.

Kuigi Maria Fausti muusika puudutas mind, ei saada see mind barrikaadidele. Nagu kõlas „Valede marsi“ viiendas osas: „Mitte veel“.

* Faust uudisteosest: trööst rahvale, kellel lasub raske elu kõrval ka ühiskondlik süü. – ERRi kultuuriportaal 17. II 2026.