Veebruari alguses täitus Pariisi Grand Palais vaid nädalaks maailma suurimaks vaibaks nimetatud komplektiga, mis oli algselt mõeldud enam kui 400 meetri ulatuses katma Louvre’i ja nüüdseks hävinenud Tuileries’ paleed ühendava galerii põrandat. Nimelt kooti kunstnik Charles Le Bruni kavandite põhjal aastatel 1668–1689 Savonnerie manufaktuuris 92 vaipa.

Sellised suurejoonelised ettevõtmised aitasid põlistada Louis XIV võimu, ent majandust juhtinud minister Jean-Baptiste Colberti ettevõtmine pidi aluse panema Prantsuse vaibatööstusele ja asendama kulukad Pärsia vaibad kodumaistega.

Ometi ei jõudnud vaibad kunagi oma esitist ülesannet täitma, sest Päikesekuninga huvi kandus Versailles’sse, kus tagasihoidliku jahilossi asemele kerkis uskumatus mõõtkavas absoluutset monarhiat kuvav meistriteos.

Pärast Prantsuse revolutsiooni läksid luksuslikud põrandakatted käiku lossides, ministeeriumides ning saatkondades, need katsid ruume, kus tehti poliitiliselt tähtsaid otsuseid, ent neid ka kingiti, tükeldati ja müüdi. Siiski jõudis enam kui kolmkümmend tervena säilinud vaipa näitusele.

Avalikkuse ette toodud barokse ornamendiga vaipadel on valdav helge kuldne koloriit, silma hakkavad allegooriad, soov näidata Prantsusmaa mitme­kesist vägevust ning selle valitseja jumalikkust. Sisuliselt on 1900. aasta maailmanäituseks valminud Grand Palais praegugi väga ekstravagantsena mõjuv metallist ja klaasist ehitis üks väheseid ruume, kus saab neid üheksameetriseid vaipu üldse väärikal viisil näidata.

Millega kenitleb ja mõjub Eesti võim? Puidust prilliraamide ja kiki­lipsude aeg paistab olevat läbi, linnahalli katus on sinna presidentide viimiseks liiga ohtlik, hoolimata Tsahkna Gruusia stand up’ist on riigi kuvand liiga ontlik, presidendi institutsioon on stiilse residentsi pälvimiseks ilmselt liiga marginaalne. Kuigi Tallinna vanalinna visiidid on tavalised, pole hansalinna kosmopoliitsust – seda ilmestab hästi Lübecki meistrilt Bernt Notkelt tellitud „Surmatants“ – liigselt soovitud suureks mängida. Nii siin kui ka saatkondades on nn tugisambaks mikitalik jutustus looduslähedusest. Muigama ajavast narratiivist hoolimata tuleb möönda, et sammal šokolaadis ja rabamekiga marmelaad maitsevad kenasti.

Mida pärjatakse ning osatakse riiklikult esile tõsta meie ehituskunstis?

Kultuurkapitali ja loomeliitude värskete arhitektuuripreemiate puhul üllatusi pole – taas võidutsesid koolid: Saku gümnaasiumi põhikooli hoone ning Pelgulinna riigigümnaasiumi nn haridusmaastik (vastavalt Salto ja Pille Lausmäe sisearhitektuuribüroo ning Kino). Koolimaju ongi Eesti ametkonnad korduvalt mainekujunduseks välismeediasse suunanud. Muidugi ei näidata tilkuva katusega lasteaedu, lipilapilisi remondipindu, Nõukogude modernismi, vaid lüüakse mujalt tulnud pahviks nutivahendite ja uute hoonetega. Jah, need on majad, kust lapsed pärast tundide lõppu ära ei taha minna.

Kas meil on veel maailmaklassi teoseid, mida näidata?

Alar Kotli laululaval koosolekut ei pea. Toompea kantsi kõhus paiknevasse riigikokku, ekspressionistlikku meistriteosesse, ei leia paljud saadikud tööpäevadelgi teed.

Soomlased võõrustasid Põhjamaade välisministreid Alvar ja Aino Aalto kavandatud Paimio endises tuberkuloosisanatooriumis. 1933. aastal valminud modernistlikku arhitektuuri kuldse näitena tuntud kompleks ongi kohandatud sündmuste võõrustamiseks ning selle kaudu jutustatakse lugu Soome empaatilisest ja innovatiivsest ehituskunstist. Aaltod on arhitektuurimaailma muumid.

Arhitektuur ning disain on läbi aegade olnud mõjukas vahend, et jääda meelde, sugereerida oma sõnumeid, võita südameid ja hirmutada vaenlasi. See on ka üks põhjusi, miks soovivad riigid korraldada metsikut organiseerimist eeldavaid ülimalt tülikaid olümpiamänge. Kohati on tegu ehtsate hurmuritega. Nii võlus Prantsusmaa vaatajaid Seine’i jõe peale viidud vaatemängude ning sellesama Grand Palais’ fantaasiaküllase juugendliku klaas­paleega, kus toimusid vehklemisvõistlused.

Tallinnaski valmis 1980. aasta purje­regati puhul rida ekstraklassi teoseid. Kahjuks on nonde järelelu kas või olümpialinnakus – idee on kanti „rikastada“ korteritega! – olnud üsna nutune. Seega vahest polegi põhjust igatseda hiiglaslikke nn riiklikult tähtsaid kultuuri­objekte, olümpiamõõtmetes ujulaid, suurhalle, vaid mõelda, kuidas taibukamalt väärtustada pärandit, sisukust ja parajas mõõdus tegemisi.