Viimasest suurest peost on märkamatult möödunud kaheksa aastat. Kui Eesti Vabariik sai 100aastaseks, vältas sündmuse tähistamine üle kahe aasta ja kõik toimus põhiseaduse ülima mõtte järgi. Juubeldamise keskmes polnud mitte vorm, vaid sisu – rahvuskultuur. Kes see enam mäletab, mida toonased juhid paraadkõnedes rahva ergutamiseks laususid? Praegugi saab aga silmaga näha ja käega katsuda juubeliprogrammi raames igal kunstialal loodud aegadeülest panust, olgu selleks moodsad linnaväljakud, tüvifilm tõest ja õigusest, pillihanked muusikakoolidele või Taara koju naasmist ette valmistavad tammikud üle maa.
Ka Eesti 90. sünnipäeva tähistati aasta otsa ja uhkelt, kui välja arvata hiigelristiks vormunud kunstiline äpardus (ka ehitustehniline, nagu korduv remondivajadus on kinnitanud) Tallinna Vabaduse väljakul. Kuid ristiga ja rituaalidega selle jalamil on harjutud ning juhtumist küllap ka õpiti, sest 100. sünnipäeva tähistamisest ei meenu midagi jäävalt kriitikaväärset.
Ettevõtmise tõsidust näitas ka varane stardiaeg. Peaministri juhitud valitsuskomisjon juubeliprogrammi ettevalmistamiseks moodustati juba viis aastat enne pidu 2012. aasta novembris ja teadmises, et korraldamist alustanud ministrid ega presidentki sündmuste toimumise ajal enam ametis ei ole. „Eesti Vabariik 100“ oli ühtlasi viimane pidustus, mil riik oli oma sünnipäeval mõnest kodanikust noorem. 2018. aasta alguses elas Eestis 109 inimest, kel vanust üle 100 aasta. Nüüdseks on riik alatiseks vanem kui ükski tema elus kodanik. Kuigi 100aastasi ja vanemaid elab Eestis tänavu 250 ringis, on kõigi nendegi sünniaasta hilisem kui 1918.
Inimlik mõõde on läinud, ometi ei tähenda see, et iseseisvuspäeva iga-aastasel korralisel tähistamisel ei peaks ümmargusema puhu saabudes enam suuremalt ette võtma. Aga milline tähtpäev on riigi teisel elusajandil piisavalt ümmargune? Riiklik juubeldamine on ennekõike valitsuse otsustada, organiseerida ja juhtida, pidu ei panda püsti rahvaalgatuse korras, kuigi soovihäält tasub ikka teha. Paremad valitsused ju kuulavad rahva arvamust ja eriti valimiste lähenedes. Praeguseks on kindel, et Eesti Vabariigi 110. sünniaasta juubeliks ei kvalifitseeru, vastasel korral oleks juhtkomisjon ja programm juba olemas.
Võib-olla on sümbolite tähtsus ajas kahanenud, võib-olla läks valitsusel tähtpäev lihtsalt meelest, sest jääb väljapoole eeldatavat võimuperioodi. Pealegi on valitsuste kogu energia kulunud juba aastaid sõjakusele üle ilma ning siseriiklikule „asjalikkusele“, mis seisneb pikaajalise paastu vooruste jutlustamises. Paraku ka katsetes periodiseerida ajalugu reaalajas ning otse Washingtonist tulnud näpunäidete järgi, mis võivad mingitelt väikeriigi muistsetelt tähtpäevadelt kogu tähenduse võtta. Nagu teisipäeval riigikogus selgitas välisminister Margus Tsahkna: „Nüüd, 2026. aastal, ei räägita enam ajastu lõpu hõngust. Räägitakse ajastu lõpust. Sellest, et varem kehtinud reeglid, kokkulepped ja tavad ei pruugi enam kehtida; et vana on läinud, kuid uus – selle asemele tulev – on veel ähmane.“
Kui nii, siis oleks aus ka avalikult öelda, et järgmine juubeli tähistamine tuleb udu ja ähmasuse hajumise järel alles riigi 150. aastapäeval. Ranges tõlgenduses annab juubeli mõõdu välja tõesti vaid see, ent inimeste pruugis on Sõnaveebi ühendsõnastiku järgi juubeli puhul tegu tähtpäevaga „mil täitub nulliga, harvemini viiega lõppev arv (nt 30, 50, 75) aastaid kellegi sünnist, millegi asutamisest või mingi sündmuse toimumisest“. Nii et 110 passiks pidutsemiseks küll ja optimistid on kindlad, et selleks ajaks on ka sõda Ukrainas võidukalt lõpetatud, mistõttu 24. veebruari kõned Eestis ei pea enam sisaldama kohustuslikke ohkeid ja kahetsust kaugetes steppides möllava vägivalla pärast.
Hetkekurss on kahjuks teine ja vaikimisi sõnum see, et rahvuse ühtsustunde turgutamiseks peab laulupidudest piisama. Leemeke lahjeneb väikeste, peaaegu märkamatute sammudega. Isegi korralise sünnipäeva tavapärasest kompaktsusest otsustasid nii valitsus kui ka president tänavu loobuda, kui kuulutasid teenetemärkide ning riigi kultuuri- ja teaduspreemiate saajad välja juba jaanuaris. Tunnustamine on seni alati olnud Tartu rahu aastapäeva ja iseseisvuspäeva vahele jääva riigi sünnikuu tähistamise lahutamatu ja emotsionaalne osa. Nüüd aga justkui eri maailmast pärit. Kõnekas pisiasi, ent õnneks juba järgmisel aastal paigatav, kui valimiskära riigi sünnipäeva päris ära ei mata.
Mõni nädal enne eestikeelse raamatu juubeliaasta lõppu võib öelda, et lugev ja kirjutav rahvaosa on ju oma peo saanud, mida siin vinguda. Kultuuriministeerium andis aga juba raamatuaastat välja kuulutades teada, et see jääb viimaseks kultuuri teema-aastaks. 20 või tinglikult isegi 25 aastat kestnud tava pühiti laualt pikema põhjenduseta. Ei ole need teema-aastad tingimata iga kord olnud üldrahvaliku haardega suured õnnestumised, kuid asjaosalisi on innustanud ja jälgi jätnud. Nüüd siis said korraga otsa nii teemad kui ka raha ja ega ministeerium ju mingi kultuurikorraldaja pole, tema juhib, mida vaja ja kuhu vaja. Vägagi sümboolne, et rahvas algas raamatust ja raamatuga ka lõpeb.
Aga mida muud oodata oligi? Vaikne loobumine saavutatust ja kehtestatust on seisakukümnendi loomulik osa. Sümptom, mis teeb nähtavaks avaliku võimu süveneva otsustusvõimetuse ja tahtejõuetuse. Ei mingit tahte triumfi enam! Parem mitte midagi teha, mitte otsustada, mitte ette võtta, sest äkki läheb viltu ja tänamatud kriitikud põhjustavad mainekahju, mis omakorda takistab kätte võidetud positsiooni ja sellega kaasneva heaolu taastootmist ja -kindlustamist. Parem vaikida kui midagi patriootilist rääkida ja algatada, sest kõlades iseendalegi võltsilt kõlad kindlasti võltsilt ka kuulajaile.
Sel foonil ei üllata, et positiivsete, motiveerivate sõnumite ja tähtajaga, pingutama sundivate kohustuste võtmisest hoidumise tekitatud augu täidab meediapaanika. Piisab, kui suuremate lehetoimetuste juhtkirjade pealkirju järjest lugeda, et mõista: kõik lootus on kadunud ja surm silme ees. Riigi sünnipäevakuu valik Delfist: „Internet katkes kogu Eestis. Mis nüüd saab?“, „Bürokraatlik halvatus. Isegi jääteid ei suudeta enam rajada“, „Presidendi „Õllepruulija“ võtab Eesti välispoliitikalt jõu“, „Kui me kohe ei muutu, variseb demokraatia kokku“. Ka end rahvuslikuks institutsiooniks ja „mäetipuks“ tituleerivas Postimehes ei olda rahul: keele pärast käib sõda, ankrukett takistab, elektrišokk tabab ja üleüldse on väljaspool toimetust vaimu hoiakuga kehvad lood.
Kas see kõik peab nii olema? Sugugi mitte. Läheneva iseseisvuspäeva kõnepidajatel on hea võimalus lähiaastateks suured peod välja kuulutada, moodustada korraldus- ja juhtrühmad, kutsuda targad ja oskajad inimesed appi id
eid genereerima. Vale on arvata, et inimesed ei taha teha lisaks tavapärasele pingutusele veel midagi suurt, ilusat ja kestvat, kui ainult võimalus antakse ja väike motivatsioonipakett lisatakse. Veel vähem on aga ühelgi otsustajal moraalset õigust öelda ligi poolele elanikkonnast, et kahju, vanad, teie silmad Eesti Vabariigi järgmist juubelit ei näe, sest võimul pole tahtmist ega raha mingit vägevamat pidu korraldada enne kui aastal 2068. Miks ei võiks 2018. aasta ime korduda ja piisavalt tihti korduma jäädagi?
