„Sina mängid, et võita, aga mina hoopis tantsin.“ Nii teatasin mõneti nipsakalt ja teadlikult provokatiivselt umbes aasta tagasi ühes eravestluses. Olukorra kontekst pole praegu enam oluline, kuid materjali võiks siin olla laiemaks üldistuseks. See näitlikustab põhimõttelist vastuolu suhtumises ellu, eesmärkidesse, aga ka suhetesse.  

Olgu olümpiamängude ja „Eesti lauluga“, kuidas on, kuid mujalgi näikse me aina enam fetišeerivat võitu ja oleme unustanud, et väärtustada saab ka mängu ilu. Kõike on vaja mõõta ja tulemuste alusel pingeritta sättida, otsekui see olekski tõe ainus kriteerium. Meie ajastul on kõik kvantifitseeritav, kvaliteedi järele märkavad küsida vähesed. Mõõdetakse päevas tehtud samme ja loendatakse sõprade hulka somes. Mõõta saab nii teatrite loomingulist väljundit kui ka humanitaarteadlaste mõtete kaalu. „Mängustumine“ ja „nügimine“ olid vahepeal moesõnad. Harvem märgatakse küsida, kelle mängu niimoodi lõppeks mängitakse. 

Juhtimisvaldkonnas on teada-tuntud tõde, et saad seda, mida mõõdad, mitte seda, mida vajad. Sirbi lugejat ei pea pikalt veenma, et SKT võib olla kasulik majandusnäitaja, kuid kui selle arvutuskäigust on välja jäetud loodusreostus ja ühiskonna ebavõrdsus, siis ei anna see täielikku pilti sellest, kui hästi Eesti inimestel tegelikult läheb. Võib ju jätkuvalt uhkust tunda Eesti PISA-testi tulemuste üle, kuid kui meie lapsed on seejuures aina enam katki, on midagi mäda. Saavutus, mitte õnn, oleks justnagu nii suurte kui ka väikeste inimeste elu mõõdik.  

Kui korraks veel alguse juurde tagasi tulla, siis loomulikult jäin ülal viidatud eraviisilises mängus lõpuks kaotajaks, sest vastaspool mängis nähtavasti algusest peale topeltmängu. Või kas ikka jäin? Tants, kuni see kestis, oli tegelikult ikkagi ilus.