Eesti Kontsert, mis on välja kasvanud 1941. aastal loodud Eesti NSV Riiklikust Filharmooniast, jõudis 85. verstapostini. Seda tähistati 7. veebruaril Estonia kontserdisaalis esindusliku galakontserdiga, mille esimest poolt raamistasid selleks puhuks tellitud teoste esiettekanded.

Eesti Kontsert on üks neist Nõukogude okupatsiooni ajal asutatud nähtustest, mida ei ole olnud pärast Eesti iseseisvuse taastamist põhjust kõrvale heita ega lammutada, vaid mille eest võib, vastupidi, hoopis tänulik olla. Huvitaval kombel näis nõukogulikku pärandit tähtsustavat (ja võib-olla püüdvat seda uude valgusse asetada?) ka EK juubelikontserdi avateos, Kirke Karja „Asjad, mis ma tahaksin“ klaverile, meeskoorile ja kammerorkestrile. Teos toetub Jaan Krossi 1960. aastal kirjutatud tekstile, kus on paratamatult makstud lõivu ENSV tolleaegsele õhustikule. Stalinistlikud koledused olid hukka mõistetud ja üürikeseks sulaperioodiks tekkinud lootus, et inimnäoline kommunism on võimalik. Sestap ei pruugi kommunistlikule parteile pugemine olla ses tekstis läbinisti silmakirjalik, kuigi ellujäämisvalikuna oli see ilmselt tollal vajalik. Kirke Karja on laulusõnadest Lenini ja kommunismiehitamise küll välja jätnud, kuid ikkagi jäin kavaraamatus avaldatud teksti üle mõttesse ja kippusin kohati muusika kuulamise asemel kalduma endamisi tekstiga vaidlema, eriti Krossi „asjade“ nimekirja 9. punkti üle, kus soovitakse vana ja uue üle otsustamine anda arvutus­masi­natele (tänapäeval niisiis tehisarule) – vähemalt senine kogemus näitab sellise valiku potentsiaalset hukatuslikkust.

Kui Krossi teksti sinnapaika jätsin ja muusikale keskendusin, kõlas teos, täpsemalt selle instrumentaalne osa, kargelt ja huvitavalt. Meeskoori osalus oli enamasti taandatud ühehäälseks ja helilooja koorikäsitsus mõjus seetõttu kahjuks ühekülgsena, vahest isegi plakat­likuna. Kui ma ei eksi, siis on see Kirke Karja esimene koorile loodud teos, seega küllap mängis rolli kogemuse puudumine.

Ääremärkusena väike kõrvalepõige ja kaebus. Nimelt, kui tahtsin kontrollida, kas Kirke Karja on varem kooriteoseid kirjutanud, siis avastasin ehmatusega, et autoriteetses veebivaramus Eesti Muusika Infokeskus pole Kirke Karja kohta eraldi jaotist ei heliloojate ega isegi mitte interpreetide hulgas. Vahest veel kummastavam on see, et Eesti Jazzliidu lehel, mille juhatuse esimees Kirke Karja on, ei ole Kirke Karja kui džässmuusiku kohta samuti eraldi sissekannet. Jääb üle arvata, et ilmselt pole tegusal muusikul olnud aega talle alluvas organisatsioonis enda turundamisega tegeleda. Olgu siinne kaebus äratussignaal neile, kelle ülesanne on teha vastavad sissekanded andmebaasidesse.

Pärast Karja-Krossi manifestteost pöörati kontserdi kavas uus lehekülg ja lavale astus Baieri Riigiooperi solist Mirjam Mesak, kes esitas Franz Schuberti laule, mille on orkestrile seadnud eri arranžeerijad. Esimeses laulus „Nacht und Träume“ ehk „Öö ja unelmad“ D 827 elustas Mesak oma häälega mulje lummavast ja maagilisest ööst, täis unelmaid, millest kuidagi ei tahaks halli argipäeva ärgata. Järgmises laulus „Die Forelle“ ehk „Forell“ D 550 oleks justkui kuulajate ette astunud hoopis teine laulja: sumeda öise tämbri asemel oli äkki eredat päevavalgust peegeldav tugev hääl. Olin sellisest ümbersünnist võlutud – ooperilaulja, kes üksnes oma hääletämbriga suudab edasi anda emotsioonide varjundeid, pole liiga tavaline nähtus (Georg Ots oli selles meister). Järgnenud Schuberti laul „Gretchen am Spinnrade“ ehk „Gret­chen voki ääres“ D 118 ja Änncheni aaria „Kommt ein schlanker Bursch gegangen“ Carl Maria von Weberi ooperi „Nõidkütt“ II vaatusest andsid edasi armastava naise sisemaailma. Publik tänas sopran Mirjam Mesakut soojalt ja küllap oleks nõudnud ka lisapalu, kui tema etteaste oleks kavas olnud enne kontserdi vaheaega.

Veelkordne kannapööre kontserdikava meeleolus pühkis eelnenud kõlamuljed kõrvust, et teha ruumi uutele. Rasmus Puuri värske teos „Hundi loomine“ sisaldas peaaegu kõike seda, millest Kirke Karja kontserdi avateoses oli puudu jäänud. Nende autorite teoste järjest esitamine oleks mõjunud vist lausa ebaõiglase kõrvutusena; pean silmas Puuri suurepärast oskust käsitseda koori kui instrumenti, sealhulgas ka n-ö koori laiendatud mänguvõtete valdamist. Koori sugestiivsed sosinad ja ähkimised ning solistide karakteersed partiid olid oskuslikult rakendatud dramaatilise tervikmulje vankri ette ning ka akustiline balanss oli enamasti väga hästi paigas, ainult bassisolisti viimane repliik („Kargab susi kohe üles, kisub sinu kihvul lõhki, ise jääb aga elama“) mattus ülejäänud koori ja orkestri alla. (Kui seda Klassikaraadio salvestiselt uuesti üle kuulasin, oli seegi mure olemata – kõik oli ilusti kuulda.)

Muidugi ei võinud Rasmus Puuri oopust kuulates jääda märkamata paralleelid Veljo Tormise helikeelega: äratuntav oli loitsiv regivärsiliku korduse kasutamine koos šamaanitrummiga ja kõrva jäid ka tormislikud klasterakordid. Hoopis iseküsimus on, kuivõrd on üldse võimalik niisuguse rahvaluuleliku sisuga (kuigi Jakob Tammel ballaadina kirja pandud) teksti muusikasse panna Tormise pärandit ignoreerides. Tormis on meie kultuuris andnud ette kammertooni seda sorti materjali käsitlemiseks ja dramaturgiliselt vormimiseks ning kõik tema järel tulevad eesti heliloojad peavad paratamatult valima, kas kuuluda n-ö Tormise koolkonda või püüda kasutada (või leiutada omaenda) täiesti teistsuguseid meetodeid. Vähemalt „Hundi loomisega“ kuulub Rasmus Puur kindlasti Tormise koolkonda, ometi pole ta Tormise pealt midagi otse maha kirjutanud. Võimalik, et sellise ainestiku ebatormislik käsitlemine kõlaks eesti publikule koguni võõrastavalt.

Rasmus Puuri „Hundi loomise“ üle saab mõtiskleda ka teksti tasandil. Autor on kavaraamatus väljendanud soovi pöörduda segastel aegadel kaugemast ajast pärit lugude ja vormide poole ning uurida, kuidas kõnetavad need meid tänapäeval. Ta on kirjutanud, et Jakob Tamme ballaad pani mõtte liikuma ning koos sündiva teose kõlamaailmaga kerkis meelde „kõik, mis praegu meie ümber toimub“. Kuidas siis tõlgendada seda loitsivat teksti? Kas see on ennustus või päris nõidumine? Kellele või millele too loits kadu kuulutab? Kes on see kurat, kelle tema enda loodud susi ellu ärgates lõhki kisub? Huvitav on seegi, et „Hundi loomisele“ eelnes kontserdikavas aaria ooperist „Nõidkütt“, mis andis maagilisele mõtlemisele hoogu juurde.

Lõpetuseks dirigendist. Kontserdi jooksul tabasin end korduvalt imetlemas dirigent Kaspar Männi tööd. Viimastel aastatel on ta end näidanud nüüdismuusika entusiastina ning publikuni toonud põnevaid kavu XX ja XXI sajandi muusikast. Sageli paistab ta olevat eelistatud valik esiettekannete puhul ning ka Eesti Kontserdi 85. tähtpäeva galakontsert kinnitas tema oskust teha värske teose nüansid kuuldavaks, tuua need paberilt kuulajani. Kontserdi teise poole sisustas Beethoveni seitsmes sümfoonia, milles võis tajuda tasakaalustajat ning uue muusika elevuse maandajat tuttavasse ja armsaks saanud voolusängi. Minu üllatuseks reageeris saalitäis ka selle teose lõppedes marulise heakskiiduga. Ilmselt oli see suuresti Kaspar Männi ja mõistagi ka Tallinna Kammerorkestri teene – veel üks tänuavaldus ja õnnitlus 85aastaseks saanud Eesti Kontserdile.