Mul on Villem Tomiste kureeritud grupi­näitusest „Suur-Vanalinn. 12 ulma“ mõnevõrra keeruline rääkida. Seda kahel põhjusel. Esiteks tekitas näitusel ringiliikumine rohkelt äratundmishetki: ikka ja jälle tuli tahtmine mõttes hüüatada „ma olen kirjutanud sellest motiivist siin ja tollest teemast seal!“. See pole muidugi öeldud etteheiteks, sest teemad võivad ju olla sarnased, ent rakursid ja vaated siiski erinevad, pealegi kipuvad sarnased mõtted üksteist võimendama – eriti kui need pärinevad erinevatest teadvustest. Teine kirjutamiskeerukuse põhjus tuleneb aga otseselt esimesest: sageli jäin mõnda teost vaadeldes, teose (s)ees viibides mõtlema oma mõtteid. Mu mõte läks visioonide mõjul ekslema just samamoodi, nagu ma viin aeg-ajalt linnaruumi ekslema oma keha. Ent seegi pole etteheide näitusele, sest kirjutab ju Tomistegi „argiselt jalutuskäigult korjatud emotsioonidest“. Olgu lihtsalt tunnistatud, et neid ekslemisi võib tulla ette ka siinses arvustuses.

Ma pole kindel, kas näituse pealkiri on kõige paremini valitud, sest see viitab otsejoones kuraatori enda teosele „Suur-Vanalinn. 12 visiooni“ (visioonidele viitab ka näituse ingliskeelne pealkiri). Minu kogemuses haakus Tomiste laiendatud vanalinna nägemusega otsesemalt vaid Jass Kaselaane muljet avaldav installatsioon/skulptuurigrupp „Düünid – mikro­rajoon“ alapealkirjaga „Majad“ (ausalt öelda tekitas näitusel kasutatud teosepealkirjade hargnev mustrilisus minus segadust, ma ei jaksanud efektsete teoste kõrval seda dešifreerida). Kaselaane teoses kõrguvad Lasnamäe tornelamuid meenutavate kolosside otsas justkui keskaegsete katedraalide küljest pärinevad pühakukujud, mille suhteline suurus ulatuks läbi nende jalge all asuvate rajatiste mitme korruse. Kaselaane nägemus on ühtaegu pelutav ja peibutav – näituse kõige parem unenäomaterjal.

Muidugi mõista on Tomiste loonud omaenda „12 visiooniga“ suurejoonelise nägemuse, mis on ühtaegu laia haardega ja detailirohke, mänguline ja pühalik. Tema visioonid on asetatud ringikujulisse ruumi sama loogikaga, nagu kunagi seisid jumalate kujud Panteoni orvades, ent keset Tomiste visiooniruumi – ja selle kohal – sekkub Suur-Vanalinna nägemusse Aksel Haagenseni papagoide parv. Sedasi tekib tõsiduse ja lõbu metoodiline põiming, arusaam linnakujundamisest, mis ei pea tavapärase linnamõtestamisega mitte niivõrd võitlust, kuivõrd kutsub selle kujuteldavale tantsule. Põimuma, mitte vastanduma. Ühesõnaga, Tomiste teosest võiks kirjutada eraldi käsitluse. Tulekski kirjutada. Otse Tallinna linnavalitsuse seintele. (Olgu kohe lisatud, et ma ei kutsu üles vandalismile, sest kui juba kirjutada, siis ikkagi nii, et väärtuslik poleks mitte ainult kirjutatu sisu, vaid ka selle vorm.)

Kui Tomiste tahab laiendada oma 12 visiooniga kesklinna piire, siis kindlasti suudavad kõik näitusel osalevad kunstnikud laiendada linnast mõtlemise võimalusi, pakuvad lahendusi vaadata linna­ruumi pisut laiemalt kui vaid tänavate ja ehituste logistilist võrgustikku, sise- ja välisruumide jaotust. Need nägemused pehmendavad isikliku ja avaliku, loodusliku ja kultuurilise, ajalise ja ajatu, väärtusliku ja väärtusetu vahelisi erisusi, panevad mõtlema linna sotsiaalsest tähendusest palju laiaulatus­likumalt, kui pakuvad meile paraadvälja­anded ja turistibukletid.

Tallinnaga on vastanduste pehmendamist eriti hea harjutada, sest Tallinna linnaehituslik hajusus ning erinevate linnamaastike eristuv identiteet ning eri maastikutüüpide omavaheline lähedus (Stenbocki maja rõdult näeb Kalamaja, Nõmme ja Mustamäe vahel on vaid riba männimetsa ja pisut laskumist või tõusmist) võimaldab vägagi hästi praktiseerida kehalist, horisontaalset osalusdemokraatiat. Ning muidugi avardab „12 ulma“ ka näitusekülastaja vertikaalset mõtlemist: Kristina Õllek suunab pilgud merre, Kristi Kongi aga taevasse. Eraldi kiidusõnad lähevad näitusel läbivalt kasutatud liivale, sest liiv ühendab mere ja maa, selle pind on ühtaegu tihe ja diskreetne. Liiv on oluline ehitusmaterjal, kuigi kõik ehitatu mattub ühel päeval liiva alla või pudeneb liivaks – siis, kui kõigi meie liivakellad on tühjaks jooksnud. Ning kas pole liivalosse ehitatud inimkonna ajaloos pea sama palju kui päris maju – nii et igas inimeses on peidus ehitaja?

Ja nüüd midagi sootuks muud

Võiksin tõsta „12 ulma“ tervikust välja mitmeid igapäevaste praktikate võimalusi, mida poleks näituselt sugugi keeruline omaenda linnaruumi kaasa võtta, ent keskendun praegu ainult ühele, mis on mulle ühtlasi ehk ka südamelähedasim. Nimetan seda parema puudumisel „heidetuseks“.

Kõige otsesemalt tuleb heidetuse motiiv esile Anna Mari Liivranna installatsioonis „Vööd & müürid – korilus“ (alapealkirjaga „Antennisalu“), mille saatetekstist selgub, et kunstnik on kasutanud skulptuuride loomisel „eri ajastutest pärit esemeid, objekte ja pudemeid, mis inimeste elutegevuse käigus maha jäävad“. Sama loogikat järgib Erki Kasemetsa efektne „Ruinenlust – pärlikee“ (alapealkirjaga „Ülikonnad“), mille puhul on korduvkasutatud suitsupakke – tulemuseks sürrealistlik objektikogum, mis meenutab mudeldatud kõrghoonestust.

Tõesti, linnaruumis on tihedalt koos kõiksugu artefakte ning suur osa neist pole mõeldud kaua kestma, enamik kaob prügikastide ja -šahtide ning muude neelavate avauste kaudu meie vahetust ümbrusest – heidetus tähendab enamasti ka peidetust –, ent küllaltki palju jääki jääb maha, siia-sinna vedelema. Tomiste sõnastab ühel oma pannoodest väga ilusasti, et „tänav on kureeritud entroopia“. See on hästi öeldud, sest a) linnad on intensiivsed entroopiamasinad ja b) ei tasu unustada, et entroopiat saab kureerida samamoodi nagu kunstigi: ajutiselt. Ent ometi on igaühel võimalus haarata entroopiast mõni kild ning sellele negentroopilist mõju avaldada. Liivranna ja Kasemetsa tööd pakuvad nägemuse sellest, kuidas miski heidetu – jääk – on leidnud korraga võimaluse jätkuda. Jääk leiab endale jätku. Mul on tunne, et selles on midagi kõige paremas mõttes lapselikku: võtta mingid üle­jäägid, mingi träni ja risu, ning ehitada või rajada neist midagi uut, midagi sootuks muud – midagi, mis polnud ülejäägi vormi tajutavalt sisse kirjutatud. See on valmisolek mängida tühine tähtsaks, seada heidetu üürikesse püsivusse. Kui materjalidel oleks teadvus, võiksid nad liigitada Liivranna ja Kasemetsa kunsti­teosed samasse kategooriasse meie lugudega printsidest ja kerjustest.

Muidugi võib nüüd küsida, et mis kasu on sellisest jäägi estetiseerimisest. Sellega seoses meenub üks autoreis Tallinnast Võrru ja tagasi. Käisime Kaido Olega Võrus esinemas, ent meie etteastest ei mäleta ma suurt midagi. Mäletan hoopis, kuidas ühel hetkel, kui sõitsime mööda mingist autovrakkide ja -kummidega ning muu träniga ümbritsetud majapidamisest, ütles Kaido umbes nii: „Kas sa pole mõelnud, et iga inimene on tegelikult kunstnik ning iga inimene korraldab elu jooksul vähemalt ühe näituse – et tema kodu, tema isiklik ruum on ühtlasi ta kunstiteos?“

„12 ulma“ juhtis mu mõtted lisaks esemelisele ja ruumilisele heidetusele ka ajalisse heidetusse, kõige mööduvusse. Ning ma ei pea silmas ennekõike igasuguse arhitektuuri suundumist liivaks saamise poole või inimelu efemeersust, vaid inimkehade liikumisest sündivat dünaamikat. See väljendub nii selles, kuidas mööduvad minust teised kehad, kui ka selles, kuidas möödun mina kõigest muust.

Niisugune mööduvus pole ainult heidetuse ajaline vaste. See on asjade seisu mõjutamise võime, mis teostub siis, kui ma otsustan ennast ise heita, heita ennast mingitele teekondadele, teiste heidetuste teele: kui otsustan hakata heidetusest osalt nähtamatut, osalt nähtavat mustrit kuduma. Mida see tähendab? Mu keha pole ainult ruumi heidetud ja seda läbiv ruum, vaid ka ruum, mis suudab oma heidetuse salvestada. See on aega tajuv ja loov ruum, mis võib alati oma teed jätkata, selle katkestada, iga hetk nii otseses kui ka kaudses mõttes ümber pöörata, korrata, kordumisest hoiduda, luua liikuvusest mustreid, mustritest rituaale ja rituaalidest meelelaadi.

Nähtav ja nähtamatu linn

Kõike seda suudab keha ainult tänu ühele võimele, mida me sageli ei märka: inimkeha ajataju loob tema sisse nähtamatu ruumi, mille kohta olen jäänud kasutama üht Mihhail Šiškini kaunist võrdlust: oluline pole mitte niivõrd kohtumine mälestusmärgi juures, kuivõrd mälestusmärk kohtumise juures.

Ma mõistan seda nii, et kohtumine mälestusmärgi juures leiab aset nähtavas linnas, mälestusmärk kohtumise juures aga nähtamatus linnas. Seetõttu on nähtav linnaruum palju lihtsam ja vähem saladuslik kui see, mida kannab igaüks meist enda sees – ning mille kilde ja virvendusi „12 ulma“ nähtavusse manab. Me saame küll omavahel jagada nähtavat linna, mis on ainuline, ent palju raskem – ja põnevam – on püüda jagada nähtamatu linna igavesti jagunevat paljusust. See aga muudab meie kehad nähtava ja nähtamatu linna piirialade laiendusteks. Me oleme paljude liikumisvõimalustega vahealad, reaalsuse ja kujutluse vahelised pingeväljad, kelle kasutada on miniatuurse vabaduse ja loovuse trajektoorid etteantud võrgustikus, kes võivad anda kuju oma jagamatutele kujutlustele, mille eksistentsi tõsiasja nad kõikide möödujatega jagavad.

Sellised mõtted hakkasid minus tunglema, kui seisin Katariin Mudisti teose „Serv – promenaad“ (alapealkirjaga „Möödujad II“) ees. Esiteks tuli mulle meelde üks varasem mõte, et inimestele võiks hakata püstitama miniatuurseid mälestusmärke – ja peita need linnas mõnesse tähenduslikku kohta. Mudist on samuti kasutanud oma teoses miniatuurseid kujusid, mille aluseks Tallinna mereäärsel promenaadil temast möödunud inimesed. Teose tutvustus algab ülimalt tabavalt, nimetades seda „tähele­panu­harjutuseks linnaruumis“. Just sedasi ilmnebki ajalise heidetuse kõige suurem väärtus: kõik, millest me möödume, ning kõik, mis möödub meist, võib osutuda tähenduslikuks, teadvust avardavaks, sest tähenduslikkus saab alguse just meie tähelepanuvõimest, meie ruumis liikumise ja aja mustritaju koostoimest.

Kas ma märkan, kuivõrd elegantselt maandub tavaline kajakas keskpäeva kõige igavamas pilvevalguses kõige mittemidagiütlevama maja katuseservale? Kas ma kuulen, kuivõrd õrna häälega jätab väsinud ilmega ema oma kooli mineva pojaga ülekäiguraja ees hüvasti ning kuidas poisi kobakad saapad libedal pinnal kobisevad? Kas ma tunnen minust millimeetrite kaugusel mööda tuhiseva tüdruku lõhnaõli hõngu, millesse on tema teadmata segatud sama magusat higilõhna? Kas ma pööran pilgu ära, kui keegi abi vajab – ja kui pööran, siis miks? Kas ma vastan naeratusele naeratusega? Kuidas ma ei tahakski end sellesse kõigesse heita?

Alati, kui keegi hakkab heidetust väiksemagi metoodilisusega praktiseerima, võib see äratada minus mitte ainult tähelepanu, vaid lausa heldimust. Arvan, et Ülo Kiple ja tema kunagine „haiguste ravi“ fenomen oli esimene märk, mu „lapsepõlve lumine tarkus“, mille kaudu hakkasin aimama, et inimene ei ela ainult linnas, vaid linn elab ka inimeses. See Kiple grafiti resoneerib minus siiani, selle mõjul unistan ma kirjutada kimbu luuletusi, mille tekstid kantaks mingi kergesti kuluva värviga majaseintele, raudteeliipritele, sillutisele, pudenenud krohvile, langenud puuokstele, ning mis paari nädalaga nähtamatusse hajuksid. Mitte niivõrd luulekogu, kuivõrd luulelagu. Aga seegi nägemus on vaid osa suuremast jõust, mille „12 ulma“ nõnda efektselt endasse on koondanud: see, millises linnas inimene elab, kui palju linna temasse mahub, sõltub ennekõike tema enda tähelepanelikkusest ning sellest, kuidas ta seda tähelepanelikkust teostab, kuidas seda igapäeva põimib, milliseid toone oma argipäevale lisab, kuidas ruumis liigub, kuidas oma teistele nähtamatuid mälestusi, igatsusi, soove ja hirme kehaliste praktikate kaudu teostab.

Inimene võib suunduda augélikesse mittekohtadesse ning muuta need oma jalgade, pilgu ja mõtete toel tähenduslikuks. Inimene võib luua mälestusmärke kohtumistele, mille tagajärjel hakkab tema isiklik umbilicus urbis, tema mälestuste vanalinn, asuma kusagil, kust keegi teine seda leida ei oska. Enamgi: linnatajus pole paika sätitud ühtegi ajalist või ruumilist piiri. Eike Epliku pilk ulatub tema installatsiooni „Tänav – rohevõrk“ (alapealkirjaga „Paigale tardunud“) kaudu linna eelajalukku, Kristi Kongi maaliinstallatsioon „Värav – portaal“ (alapealkirjaga „Videvikuportaal“) on aga ammutanud inspiratsiooni ateljeeaknast avanenud vaadetest, taevast ja valgusest, ajaloo püsivuse ja kaduvuse mängu esindab üks Karl Ferdinand von Kügelgeni Tallinna-vaade.

Ühesõnaga: ehkki näituse „Suur-Vanalinn. 12 ulma“ pealkiri seab paika konkreetsed ajalised ja ruumilised piirid ning mängureeglid, on näitusel ka laiema haardega võime muuta oma külastaja ruumitaju, lasta ta tagasi hoopis teistsugusesse, avaramasse linna – linna, mida ta enam ainult ei läbi, vaid mis läbib tajutavalt ka teda, mis võib jätta temasse ükskõik kus ja ükskõik millal mõne jälje ning avab seeläbi endagi ruumi ettenägematutele ja sageli nähtamatutele muutustele. Kõik sõltub sellest, kas inimene heidab oma läbimised endast kõrvale või hakkab nende jõul oma igapäevast elu ühel või teisel viisil – kõige poliitilisemast kõige intiimsemani – poetiseerima.