Tänavu saavad Kumu ja Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseum (EKKM) 20aastaseks, Eesti Arhitektuurimuuseum 35aastaseks ning Rotermanni soolalaos täitub 30 aastat regulaarset näitusetegevust. Sel puhul toimus 14. jaanuaril vestlusring, kus osalesid EKKMi üks asutaja ja Kumu kuraator Anders Härm, kultuuriministeeriumi kunstinõunik Maria-Kristiina Soomre, arhitektuuriajaloolane ja Eesti Arhitektuurimuuseumi üks asutaja Mart Kalm ning kunstnik ja Eesti Noorte Kaasaegse Kunsti Liidu esindaja Elo Vahtrik.

Soojenduseks küsin: kas sellist kunsti­elu me tahtsimegi? Kui mõelda tagasi 1990ndate algusele, siis kas võime nüüd olukorraga rahul olla?

Mart Kalm: Seda kõike on nii palju rohkem, kui me toona oskasime unistada.

Maria-Kristiina Soomre: Tõesti, sõltub ju, millega võrrelda. 2000. aastal toimus siin soolalaos Eha Komissarovi kureeritud Andy Warholi näitus – see oli siis täielik ime. Toona ei olnud tõesti võimalik unistadagi sellest, mida ja keda kõike on Eestis sestpeale näidatud, millistes ruumides, ja kui hästi on need ruumid välja mängitud. Ei saa mööda vaadata ka inimestest, kes seda kõike teevad ning ka küsimuse alla seavad.

Anders Härm: 1991 oli maa tühi ja paljas ja inimesigi polnud. Nali naljaks, aga soolalao avamine 1996. aastal oli nagu esimene päiksekiir. See oli ju tol hetkel kõige moodsam näitusemaja, mis küll polnud spetsiaalselt näitusteks ehitatud, aga sinnapoole. Tallinna Kunstihoone on esimene, aga just soolaladu avas niivõrd palju võimalusi – peaasjalikult kunsti poole pealt. Võrreldes isegi 20 aasta taguse ajaga, kui EKKM alustas, on maailm ikkagi väga drastiliselt muutunud. Mänguväli on kardinaalselt, plahvatuslikult laienenud, võimalusi on rohkem. Kuigi me kogu aeg kurdame, et raha ei ole, siis praegu on raha ikkagi võrratult palju rohkem kui 90ndate alguses, sest siis polnud ikka üldse midagi. Täna on neid kohti ja võimalusi, kus näitusi teha ja kureerida, meeletult palju.

Elo Vahtrik: Ma polnud 90ndate alguses veel sündinud, aga olen lugenud ja näinud materjale selle ajastu kohta. Ka mulle on jäänud mulje, et oligi üks tuulte tallatud maa – raha ei olnud, midagi ei olnud. Oli ainult üks videokaamera terve Eesti peale ja hästi suur soov teha kunsti. Mingid legendid on niimoodi minuni jõudnud. Kui mõtlen, mis on olnud minu kogemus viimase viie aasta jooksul, siis nii niru kunstielu praegu kindlasti ei ole. Järelikult on mingid sammud astutud: galeriisid on tekkinud, ja üldse mitte vähe ja üldse mitte väikseid. Kindlasti on tublit töö tehtud ja pagunid tuleb õlale panna, aga end igavesti nulliga võrrelda on ju natuke mugav. Võib-olla see on noore inimese nahaalsus, mis minus pead tõstab.

Kalm: Tahaksin Andersile oponeerida, et ega see maa nii must ka ei olnud. Väli ise on muidugi muutunud ja võib-olla tõesti neid „institutsionaalseid institutsioone“ ei olnud nii palju. Teistpidi, Nõukogude ajal pidas riik siiski ülal mitusada kunstnikku, praegu kunstnikud kõik suhteliselt nälgivad. Institutsioone on palju, aga see ei tähenda, et kunstnikud paremini elaksid, nad on rohkem marginaliseeritud. 90ndate alguses oli kunst ühiskonnas olulisem. Kui vaadata Eesti Ekspressi esimesi numbreid, siis seal on kaanepiltidel Raoul Kurvitz, Urmas Muru, Peeter Pere. Siim-Tanel Annuse performance’id olid igal Eesti Panga üritusel, kogu aeg tehti kunstinäitustelt raadiosaateid. Toonase suunamudijate ja sotsiaalmeedia eelse meediapildi kaudu täitis kunst eestlaste meeli ja mõtteid oluliselt rohkem, vaatamata praegusele institutsionaalsele vohamisele.

Soomre: Kumu tehtigi selleks, et kõik, mis oli Eesti kunstis olemas – ja seda oli ju palju –, oleks võimalik päriselt ja korraga inimeste ette tuua. Kõik Kumu avamiseelsed vaidlused käisid selle ümber. Avalikkuses leiti, justkui piisaks Eesti Kunstimuuseumile „paarist toast“ rüütelkonna hoones. Unistus, et tuleks Eesti kunsti püsiekspositsioon, mis hõlmaks võimalikult palju kunsti, mida siin maal on tehtud – mis pole kunagi olnud tühi ega paljas, nagu Anders väitis –, elas toona vaid mõne üksiku inimese peas. Me võtame seda enesestmõistetavana, aga aeg-ajalt on hea mõelda tagasi nendele habrastele õlgadele, mille peal me praegu seisame.

Härm: Tollasel meediahuvil olid väga selged põhjused – kõik muu, mis kultuuriväljal toimus, oli lihtsalt üliigav. See võimaldaski üleelusuurustel isiksustel, nagu Kurvitz ja Muru, pildis olla. Ühtlasi oli Eestis 90ndate alguses piltlikult öeldes miljon ajalehte, kus kõigis toimetuses tööl kunstikriitik. Praegu on meil ametlikult kunstitoimetajana tööl ainult Juhan Raud Sirbis ja Andreas Trossek Kunst.ee-s. Toona oli märksa rohkem võimalusi pildis olla. Samuti oli ajastu fenomen ETV ja erakanalite huvi kunstisaadete tegemise vastu.

Mart, sina olid koos Krista Kodrese ja Karin Hallas-Murulaga 1991. aastal Eesti Arhitektuurimuuseumi asutamise eestvedaja. See oli suur ülesehituse, taastamise ja uute alguste aeg. Räägi palun muuseumi loomisest ja toona valitsenud meeleoludest. Milline oli selle suhe tärkava Eesti Vabariigiga?

Kalm: See oli ilgelt põnev aeg: rahutu, otsisklev ja üldse mitte igav. Mitte kusagil, ka väljaspool kunsti, ei olnud igav – erastamisskandaalid, päris valimised, pornograafia legaliseerimine, väliseesti kirjanduse lugemine – kõike oli nii meeletult, et see oli nagu maailma avastamine. Ja kuidas üheksakümnendatel sai kõike näidata! Praeguse aja enesetsensuur ahistab meid, nagu oleks uus Nõukogude aeg. Vaat 90ndate alguses oli ühelt poolt tõeline vabadus, aga teisalt usk oma riiki ja teadmine: riiki teeme me ise. Tänapäeval on pildil vastandumine. Meedia püüab kõike serveerida hästi negatiivses võtmes. Tol ajal oli Eesti õnn muidugi ka see, et vana nomenklatuur sai eest ära pühitud ja paljud ilma kogemusteta minuvanused lihtsalt võtsid selle riigi üle ja hakkasidki seda ehitama.

Konkreetsemalt arhitektuurimuuseumist rääkides tuleb enne meid kolme välja tuua inimesed, kes olid pinda ette valmistanud. Näiteks Tallinn 10 arhitektid olid väga tõsiselt muuseumile mõelnud, väga suurt tööd oli teinud Ignar Fjuk, kes seda ideed kandis. Ta oli selline rahulik ja oskas poliitikat teha. Samuti Liivi Künnapu. Meie olime kõik noored ja keegi ei osanud administratiivset tööd teha. Meil polnudki tegelikult ambitsiooni hakata seda asutust juhtima, keegi otseselt ei tahtnud seda. Karin Hallas-Murulal käis läbi ka idee, et räägiks ära Juhan Maiste – ta on vanem ja targem –, aga Maistet asi väga ei huvitanud, ta ei tahtnud sellest mõisate ilust uuemasse aega tulla. Ja siis Karin hakkaski ise juhtima ja oli erakordselt tubli seda tehes, müts maha. Igatahes oli soodsate tegurite kokkulangemine, miks 90ndate alguses oli nii lihtne – kõik märgid näitasid pärituult sellele, et arhitektuurimuuseum tuleb teha.

Viimasel ajal räägitakse palju n-ö sisu ja betooni vastandamisest. Eriti teravalt on see üles tõusnud seoses riiklikult tähtsate kultuuriehitistega, mille esimene pääsuke oli omal ajal Kumu. Mis meeleoludega te seda debatti jälgite? Kas õigem oleks raskel ajal uute hoonete ehitamisest loobuda?

Soomre: Vaatan neid maju ja ütlen, et kui neid poleks, siis poleks meil ka mitmekesist kunstielu. Vastandusest „inimesed versus see ja teine“ saab ajakirjandus võib-olla pealkirju, aga see ei ole poliitika. Poliitika peab võtma arvesse kõiki asjaolusid. Tuleb teha valikuid, aga need peavad viima edasi. Kumu tuules tehti riiklikult oluliste ehitiste süsteem 90ndatel taasloodud kultuurkapitali toel, et valdkond võiks ise leppida kokku, mis hooned on tõesti vajalikud, arutelu toimuks väljaspool iga-aastast riigieelarve vaidlust ja saaks kinnitatud riigikogus. Iseenesest on see ju hea, aga ehk liiga jäik süsteem tänases väga kiirelt muutuvas ajas ja muutuvate vajaduste taustal, kus pole tarvis monumente, vaid paindlikke keskkondi tegutsemiseks. Võib-olla see „riiklikult tähtis“ on natuke aegunud formaat. Mis aga ei ole aegunud, on see, et eriti selliste külma­kraadidega on soojas toas päris tore olla.

Härm: See viimane olekski minu vastus olnud, mõtlesin sellega jätkata. Olles aastaid EKKMis külmetanud ja teinud nii-öelda välitöid, tahan näidata inimestele, kes räägivad, kui jube halb on betoon, seda näppu, mis on meie käelaba keskel. Tavaliselt on need inimesed, kes ei ole iial pidanud töötama maja totaalse vastupanu tingimustes nagu meie EKKMis näiteks või olukorras, kus sa kunagi ei tea, millal Kunstihoone suure saali apsiid võib lihtsalt maja küljest ära kukkuda. Institutsioonile on maja kontsentratsioonipunkt. Ja kui seal punktis on ebameeldiv, siis inimesed ei taha seal olla. Lihtne.

Kalm: Olen nõus, et tänapäevaks on see riiklikult oluliste kultuuriehitiste programm aegunud. Kui me vaatame kogu Eesti Vabariigi ajalukku, siis seal olid kaks olulist asja – ERM ja Kumu –, mis olid sellel lihtsal põhjusel teistest tähtsamad, et oli vaja anda õiged hoiutingimused artefaktidele, konkreetsetele teostele ja etnograafilistele esemetele, mida tuleb igavesti säilitada. Seega oli nende majade puudumine rahvuslik võlg. Seepärast arvan ka, et Tallinna avahoidla on väga tähtis. Kõik muu on teisejärguline, mistõttu see debatt ongi selliseks kujunenud – midagi nii tõsist nagu Kumu ja ERM enam laual pole. See ei tähenda muidugi, et uusi maju üldse vaja ei ole, olen Andersiga ka nõus.

Hiljutisel erialasündmusel ütles üks inimene imestusega, et „vaata kus kokkusattumus – Kumu ja EKKM tähistavad 2026. aastal mõlemad 20. sünnipäeva“. Eeldasin, et EKKMi loomise taust ja selle otsene seos Kumu avamisega on üldtuntud, aga võta näpust. Anders, palun räägi EKKMi asutamise lugu veel kord ära koos kunstiväljal olnud meeleoludega.

Härm: Võib-olla oleme seda müüti, et EKKM tekkis pettumusest Kumu suhtes, mõnes mõttes forsseerinud. Samas vastab tõele, et tol ajal käis juba 90ndatel alanud vaidlus, kas meil on vaja üht või kaht muuseumi, ehk kas lisaks rahvusgaleriile on vaja ka eraldi kaasaegse kunsti muuseumi. Ja olid leerid: ühel pool olid kahe muuseumi pooldajad, teisel pool alalhoidlikumad, kes kartsid, et kahte nõudes ei saa mitte ühtegi. Lõpuks läks käiku konservatiivsem variant, eraldi kaasaegse kunsti muuseumi ei tulnud ja ehitati üks hoone ehk Kumu. Enne seda, tuletan meelde, oli Eesti Kunstimuuseumil peaaegu kümme aastat olnud soolalaos tänavatasandil näitusepind, kus Eha Komissarov koos Hanno Soansiga tegi kaasaegse kunsti programmi ja mis omal moel toimis ka kaasaegse kunsti muuseumina.

Kui Kumu avati, siis kaasaegne kunst justkui pagendati viiendale korrusele, põhikorruseid täitsid püsiekspositsioonid ja toona jäi üsna segaseks, mis on alumise suure saali programmiline idee. Samal ajal, 2006. aasta lõpul otsisid Neeme Külm ja Marco Laimre, kes jagasid stuudiot Polymeri tehases, suuremat ateljeed. Tallinn oli n-ö ärganud elule ja avastanud, et linnahalli kõrval on suur katlamaja, millega nad midagi pihta ei oska hakata. Sinna kutsuti kaasa mõtlema erisuguseid inimesi, teiste seas Polymeri kultuuritehase juht Madis Mikkor, kes võttis omakorda kaasa Polymeris tegutsejaid. Nii sattusid Neeme ja Marco isegi mitte ideena veel sündinud Kultuuri­katlasse ja avastasid, et kõrval on hoopis üks teine, palju lahedam maja, kuhu on palju mõttekam ateljee teha. Kusjuures, see ei olnud algusest peale sugugi iseenesestmõistetav, et me nimetame selle sara kaasaegse kunsti muuseumiks, see idee tuli teatud diskursiivsete arutelude käigus.

Marco Laimre (publikust, raputab pead – K.-E. T.): Ma soovitan teile peatselt valmivat EKKMi raamatut, kus on ka minu intervjuu. Loodan lausa minut minuti haaval ära kirjeldada, kustkohast tuli EKKMi idee. Seos Kumuga on olemas, aga see on palju keerulisem ja imelikum. Soolalao galeriipinna puudumine ja Tallinna Kunstihoone mandumine olid väga tähtsad põhjused.

Härm: Ühesõnaga, 2006 lõpus sai see maja üle võetud ja 2007 mais toimus esimene näitus, mida kureeris Elin Kard. Marco ja Neeme kutsusid mind ja Elinit sinna projekti nii-öelda kaasa mõtlema. Enam kui vastanduda Kumule, tahtsime teha kaasaegse kunsti institutsiooni, mis vastaks meie ettekujutusele elava kunsti institutsioonist. Aga vastanduse kaudu oli lihtsam end positsioneerida ja väljendada protesti toonase kunstipoliitika vastu. Meie eesmärk, vähemalt sellest ajast alates, kui mina EKKMi juhtisin, ei olnud kunagi olla maailma radikaalseim kunstiinstitutsioon, millest keegi midagi ei tea, vaid vastupidi, mängida ennast kohaliku kunstielu absoluutsesse keskmesse.

Elo, kas EKKMi asutamisega sarnased meeleolud on nüüd aktuaalsed ENKKLis, mis on teistest omasugustest püsivam rühmitus, ja millel paistab olevat piisavalt võimekust olla tõsiseltvõetav noorte ideede kanaliseerija? Kas plaanite ka oma muuseumi teha? Või on oma pind ja sellega kaasnev institutsionaliseerumise väljavaade ebapopulaarne?

Vahtrik: Tihti juhtub nii, et on mingi­sugune tugev, ent habras mõte, mis käib inimeste peas ringi ja siis need kõige kannatamatumad lihtsalt teevad selle ära. Eks selle poolest on meil EKKMi loomisega, jah, palju ühist. Liit on circa neli aastat eksisteerinud ja rütm on umbes niisugune, et üks aasta on liidusisest tööd ning siis jälle aasta väljapoole töötamist: näitus, projekt, konverents, mis iganes. Lõppenud aasta oli väline – toimus EKKMi näitus –, aga nüüd ootab ees kolme tee rist. Tuleb otsustada, kas võtta pohlamarjad taskusse ja müüa oma habras, aga tugev liit institutsioonisaatanale. See ei ole ju tegelikult halb, ma teen ilmselgelt nalja, aga valikuid on mitmeid. Kuna liidus ei ole üks-kaks, vaid kolmkümmend-nelikümmend inimest, siis need arutelud võtavad aega.Minu enda südant mõte muuseumist tugevamalt põksuma ei pane. Mina arvan, et praegu on meil muuseumidega hästi. Galeriidega on ka päris toredasti. Võib-olla ise igatsen nii-öelda rotigaleriisid, mille eluiga ei ulatu üle kuue kuu või kahe aasta, aga eks need tekivad vast­avates tingimustes ja loomulikul viisil. Institutsiooniga ühte heitmine vähemal või suuremal määral ootab meid ees, kuid midagi konkreetset ma lubada ei taha.

Kumu avamise aegu oli õhus palju muret, hirme ja tingimata mitte kõige positiivsemaid arvamusi. Maria-Kristiina, olid siis Kumus tööl – kuidas see seestpoolt paistis?

Soomre:Ma ei taha EKKMilt nende lugu varastada, aga tuletan meelde, et Kumu avati väga võimsa ja pool maja hõivanud kaasaegse skulptuuri näitusega. Inimesed, kes olid seotud Kumu avamisega, olid kõik nendesamade arutelude ja vastandumiste keskel. Diskussioonid, mis eelnesid Kumu ehitamisele, olid tõesti valusad. Sain bakalaureuse lõpus kunstiväljalt kaks pakkumist – tööturg oli valdkonnas toona selline, et kandideerima ei pidanud. Neid, kes sel ajal oleksid täisjõus noore inimesena tahtnud muuseumi tööle minna, väga ei olnud. Jah, Hanno Soans ja veel mõned olid ees, aga muuseum näis enamikule pigem lootusetu koht. Kui Kumu ehitus lahti läks, siis paljud ikka veel kahtlesid, kas seda on vaja. Peale nende paarikümne inimese, kes istusid aastaid ajutistel pindadel ja kõike planeerisid – nende inimeste panus ja energia on minu meelest jäänud eba­õiglaselt tähelepanuta, sest nad mitte ainult ei päästnud kogusid, vaid nad õppisid jutustama lugusid, mida praegu peame Eesti kunstiajaloo normaalsuseks.

See oli pikk, väga tuliste sisuliste vaidlustega protsess, sest Kumu hoone projekt pärineb ju 90ndate algusest ja oli algselt kavandatud nii, et on korrus maalile, korrus graafikale, korrus skulptuurile. See, et seal hakati näitama kaasaegset kunsti, näiteks videokunsti, mistõttu tuli kogu 5. korruse klaaslagi pimendada, on märk muuseumi pidevalt muutuvast olemusest. Suure institutsioonina on Kumu kahtlemata kantud pidevast hõõrdumisest ja poleemikast, omamoodi herakleitoslikust arenguloogikast. Aga see kõik on kindlasti pikem lugu kui üks maja.

Kalm: Kui alustasime 1992 EKAs kunsti­teaduse erialaga, siis nii-öelda kainelt mõtlevad inimesed heitsid meile väga tõsiselt ette, et te hakkate töötuid tootma – nendel inimestel ei ole ju kuhugi minna. Ja tegelikult said need institutsioonid plahvatada peamiselt tänu meie vilistlastele, kes need aastate jooksul üle võtsid ja ka uusi asutasid, nagu sinagi, Anders.

Siin riivamisi puudutati Kumu arhitektuuri. „Kumu seisab tegelikult vales kohas ega ole arhitektuuriliselt eriti õnnestunud.“ Need sõnad kuuluvad Mardile ja on öeldud pool aastat pärast Kumu avamist. Aegade jooksul on Kumu asukoha ja arhitektuuri üle peetud diskussiooni. Ometi on Kumust kujunenud sümbolhoone ja pragmaatiliselt võiks öelda, et ainuüksi kunstile pühendatud suure maja olemasolu kaalub üles iga­suguse kriitika. Mis teie arvate?

Kalm: Olen ikka seda meelt, et asu­kohaga on puusse pandud, aga veel hullem on see ERMil. Kui te mõtlete, kus paikneb Tartu-suguses väikeses linnas ERM, siis niisugust pagendust see hea asutus ei ole igal juhul ära teeninud. Arvan, et ka Kumu oleks pidanud olema Tallinna kesklinnas, mis siis veel päris hõre oli. Praegu peavad Kumu tublid kolleegid lihtsalt nii palju rohkem pingutama, et inimesi sinna saada.

Härm: Arvan, et meil läks päris hästi, et me ei saanud Guggenheimi, mille kuraatorid töötavad tasapinnal, mis on permanentselt viltu. Kumus on meil jälle omad rõõmud … Kuigi mul ei ole sama tugevaid tundeid Kumu suhtes kui võib-olla aastal 2006. Meil on Kai kunstikeskus, Arsi projektiruum, EKA galerii jne – kaasaegse kunsti eksponeerimisvõimalused ja kohalolu nii linnaruumis kui ühiskonnas on võrratult laiemad. Tahaks vaid, et kõigil neil oleks oma kuratoorne ja eristuv nägu. Aga see ei muuda asjaolu, et Kumu on 1993. aasta projekti alusel, rahvusmuuseumi mudeli järgi projekteeritud pretensioonikas arhitektuur ja valmis 13 aastat hiljem, olles juba siis moraalselt vananenud. Ta oli museoloogilise ideoloogia põhiselt valmimise hetkeks juba ligi 30–40 aastat ajast maas.

Vahtrik: Kui meile vestlusringi küsimused ette saadeti, siis kõigi teiste puhul mõistsin, kust need tulevad, aga küsimus, miks on Kumu Kadriorus – sellest ma aru ei saanud. Kadriorg ei ole mingi perifeeria. Ma olen täiesti šokeeritud sellest, et see veerand tundi trammiga mõjub nagu mingi hullumeelne samm. Veetsin pool aastat Brüsselis, mis ei ole väga suur linn, aga millest jääb suure linna mulje. Peale rahvaarvu ja tänavaprügi loovad toda tunnet ka kultuuriasutused, mis on puistatud mööda linna nagu mardisandi visatud riisiterad. Uue ajastu inimesena mulle see meeldib ja seepärast ütlen, et jumal tänatud, et Kumu Kadriorgu läks. Nii käibki!

Härm: Muide, kui me tegime EKKMi, siis üks reaktsioon oli „issand jumal, kui kaugel see on!“. Et kes hakkab sinna üle kahe tee minema. Tegelikult ma arvan, et Kumu potentsiaalist on pool kasutamata, näiteks Lasnamäe suund on halvasti sisse töötatud. Muuseum asub huvitavas kohas: Eesti kõige kodanlikuma piirkonna – park, president ja nii edasi – ja Lasnamäe vahel, mis on geto by definition. Tallinna Kunstihoone roosa paviljon Lasnamäel teeb head meelt ja oleks kahju, kui see ära kaoks. Stockholm on suurepärane näide sellest, kus 70ndate sotsiaaldemokraatliku kultuuripoliitika tulemusena rajati igasse linnaossa oma Kunsthalle. Need on kogukonnakeskused, mis on mõeldud peaasjalikult kohalikele, aga mis teevad rahvusvaheliselt väga heal tasemel programmi.

Kalm: Ka minu meelest on see Salto roosa arhitektuur arhitektuurselt suur õnnestumine. Erinevalt Kumust, millel on kahtlemata ka oma plussid olemas. Kumu puhul olin ma ise konkursi hääleõiguseta ekspert, aga tunnistan, et olin nii laps alles, tulin arhitektuuriajaloolase taustaga ja projekteerimisest aimu ei olnud. Arhitektid heitsid Kumu võidutööle ette, et see on küljega nagu mingi taldrik pargi otsas. Kui ta oleks nii-öelda vaadanud Lasnamäe poole, siis seal ta oleks olnud tõeline kunstitempel. Minu meelest on probleem, et Tallinna linnapildis ei ole Kumu üldse tajutav – ta jääb väikeste puumajade taha nagu pesuköök.

Härm: Võib-olla see ei ole maailma kõige halvem asi, et ta ei mõju massiivse hüperehitisena. Linnulennult on hoone massiivne, aga Kadrioru poolt vaadates mõjub siiluna, mis paekivisse sulandub. Äkki tänapäevane muuseum ei peagi olema, vabandust, selline suur paks mölakas, mis keset linna hõivab mõne väljaku.

Kalm: Aga mina olen vastik vanamees ja ütlen, et mulle meeldiks, et kunst laiaks. Et kogu maailm näeks, et Eestis on kunst ja me väärtustame kunsti.

Kumu on 20 aastat valmis, Tallinna Kunstihoone saab kohe renoveeritud ja ehk kerkib Tartusse Siurugi. Kas oleme esindushoonete plaanis kunstiga mäel? Ja kui hoonetega on mõnevõrra lihtsam, siis mis on muu suur eesmärk, mille taha tuleks koonduda?

Vahtrik: Vestluse alguses ütles Mart Kalm, kuidas Nõukogude ajal oli kunstnik au sees. Kui nina tuleviku poole suunata, siis äkki võiks proovida nii, et 20 aasta pärast oleks kunstnik jälle riigi silmis armastatud-austatud. Majad on, äkki maine ka tõuseb.

Härm: Institutsionaalne uuenemine, mida mina ootan, peaks tulema kunstnike või kunstitöötajate laiemal initsiatiivil. Ülalt alla poliitikana on seda väga keeruline teha ja võib-olla ka vägivaldne. Samas oli isetekkeliste või omaalgatuslike kunstiinstitutsioonide kuldaeg umbes nullindate teisest poolest kuni teismendate keskpaigani. Pärast seda on laine kuidagi maha käinud, kuigi üksikuid rotigaleriisid on ikka olnud. Ma tahan, et oleks selline ambitsioon, mis üritab end jõhkramalt kehtestada.

Teine asi on, kust tuleb kunstnikele raha. Meil on hästi sisse töötatud kunstnikupalga formaat ja Kunstnike Liit on teinud palju head tööd. Meil on mingisugused honorarid sisse seatud, on laienenud ka kommertsgaleriide ring, need võivad kas meeldida või mitte, aga kuni kunstnikud rahul on, siis on minu meelest hästi. Arengut on, aga raha peaks nüüd veel rohkem investeerima kunstnikesse. Samal ajal tuleks Siuru kõrval mõelda Tartu Kunstimaja rekonstrueerimisele, sest see on ülimalt vajalik infrastruktuur. Ja EKKMi tahan renoveerituna ikka ka oma silmaga ära näha.

Kalm: Mulle ka meeldib praegune situatsioon, kus peaaegu et igas elektrikapis on galerii, ja arvan, et rohkem suuri hooneid, uusi maju kunstile ei ole vaja ehitada. Kui tekivad uued initsiatiivid, siis küll nad suudavad ennast kehtestada. Kui midagi teha, siis hoonete mõttes kindlasti olemasolevat ja vana ära kasutada, sest seda on meil palju ripakil.

Soomre:Iga asutus sünnib vähemalt iga näitusega natuke uuesti, mitte miski pole kunagi päriselt valmis või jääv. Selles mõttes võiks ühine suur eesmärk olla muutustega kaasas käimine, kunstiga kaasa mõtlemine ja päriselt kunstielus osalemine. Peaksime endalt ikka ja jälle küsima, kelle või mille jaoks seda kõike tehakse. Hoolimine ei ole ju ainult ühesuunaline.