Ebamäärasel detsembrikuu õhtupoolikul kogunesid viis kriitikut, et natuke oma ameti ebalevast olemusest pajatada. Seda viisikut ühendab tõik, et nad on alustanud kriitikutööd enam-vähem samades sotsiaal-majanduslikes tingimustes, mis praegugi kehtivad: honorarid on väikesed; lugejaid on vähe; kriitiku relevantsus püsib kitsalt erialaringis, kui sealgi; tööd tehakse ennekõike õhinast ja armastusest; sotsiaalsed hüved ja kindlustused on jäänud muude instantside katta (kas ülikoolid või kriitikute põhitöökohad); kultuuriajakirjandus tundub üha vähem tõsine töö ja rohkem hobi, mida saavad endale lubada kas rantjeed või askeedid.

Kui on möödas see Eesti kultuurielu unenägude-aeg, mil sai väidetavalt ühe ajalehekülje honorari eest katta pool kuu eelarvet, siis kuidas üldse ellu jääda, kunsti edasi armastada ja sellest aru saada? Ning kuidagi veel täie mõistuse juurde jääda, võib-olla isegi õnnelik olla?

Karin Allik:Kuidas ja miks te kunstikriitika juurde jõudsite?

Johanna Jolen Kuzmenko: Ühel hetkel pärast bakalaureust mõistsin, et kõik need jutud, mida ma näituste kohta oma peas mõtlen ja sõpradele räägin, võiks nüüd paberile panna. Kogusin julgust ja pöördusin Juhan Raua poole, kes tollal töötas Postimehes. Nii lihtlabaselt see alguse saigi.

Anita Kodanik:Kui ma kunstiteadust õppima läksin, arvasin, et mu peamine ülesanne hakkabki olema Sirpi kirjutamine. Ma ei seadnud seda kunagi küsimuse alla ja ühel hetkel lihtsalt pidingi seda tegema hakkama ja olin väga õnnelik – hea tunne ju, kui su nimi on lehes. Ja siis jäingi kirjutama, sest mulle meeldib seda teha.

Maria Helen Känd:Ma alustasin kultuurikriitikaga bakalaureuse ajal ERRi kultuuriportaalis, kus ma arvustasin peamiselt filme. Mul on alati okas hinge jäänud, kui ma mõnd tähendust läbi ei hammusta või midagi jääb pärast kultuurikogemust sõnastamata, ja ma arvan, et sellepärast kirjutama hakkasingi. Teisalt ajendab mind kogemus, et Eesti publik pole teatud kunstivormidele avatud – nii kriitiku kui ka kuraatorina on mul võimalik neid teid sillutada. Kuid olgem ausad, need inimesed, kelle jaoks ma kunsti lahti mõtestan, niikuinii ei loe kriitikat.

Hans Alla:Te kolm olete kõik korraga kuraatorid ja kriitikud – kas need on teie jaoks kaks eraldiseisvat tööd või sama oksa kaks otsa?

Kodanik:Eraldiseisvad, sest kirjutamine on hästi üksildane. Ka minu jaoks on kirjutamine olnud lahendus siis, kui ma millestki aru ei saa või miski häirib. See, et keegi seda loeb, on ausalt öeldes justkui kirjutamise kõrvalprodukt – ma olen alati üllatunud, kui inimesed kriitikat loevad.

Kuzmenko:Minu vaates on need samuti eraldi. Kui näituse koordinaatori töös olen ma Eesti Kunstimuuseumi suure süsteemi sees, siis kriitika on nagu väike omailm – minu valik ja minu vastutus. Ja oma maja asju ei arvusta ma kunagi.

Alla: Kas muuseumis töötamine piirab sind kriitikuna, kui välja arvata see, mis näitustest sa kirjutad?

Kuzmenko: Seda mitte, näiteks võrdlust mõne varasema Kumu näitusega ei pelgaks ma arvustusse tuua.

Allik: Kuidas teistel – milliseid piire endale töös tõmbate?

Känd: Mul oli põhimõte, et ma ei kirjuta kunstnikust, kellega ma olen viimase poole aasta jooksul koos töötanud. See osalt veel kehtib, aga Eestis on möödapääsmatu, et kõik on kellegi sugulased või sõbrad. Minul ei ole seejuures probleemi, et ma ei saaks nende inimeste näituste või teoste kohta midagi öelda, ja ma ei usu, et nendegi soov on ainult pai saada. Nad tahavad ikka adekvaatset tagasisidet. Aga mõistan, miks tellijal võib siin probleem olla.

Kuzmenko: Ma ei müü ju enda nime mõnekümne euro eest maha, et kellestki hästi kirjutada. Minu eneseväärikus maksab ka midagi.

Kodanik: Eestis on kunstnikud kohati segaduses, kuidas kedagi oma näitusest kirjutama saada. Olen näinud juhtumeid, kus inimesed kirjutavad oma näituse eelarvesse sisse, et nad maksavad kriitikule – jah, kriitikud on alamakstud, aga endale ikkagi kriitikat tellida ei saa. See peab tulema delikaatselt nagu elegantne kurameerimine.

Alla: Seal taga on laiem puudujääk arusaamas, kuidas ajakirjandus töötab ja kuidas kriitik kui ajakirjaniku erijuhtum töötab. Kriitiku tekstidel ja väidetel on näiteks väga veidrad tõekriteeriumid – tal on alati õigus. Tema tõemäär ongi subjektiivne arvamus ja selle ees on tal kohustus mitte kirjutada ilustavat turundusteksti. Ja teda lunastab fakt, et see ongi ainult ühe inimese arvamus. Minu jaoks kerkib siin ametieetika küsimus, kui halvasti võib öelda. Kust see piir läheb?

Känd: Kui ma olen loovisik, kes enda asju kogemiseks välja paneb, siis pean olema valmis ka tagasisideks. Samuti pole ma kuraatorina osa näituste arvustusi siiani lugenud, sest tean, et see võib tekitada halva enesetunde – mul lasub vastutus ennast selle eest kaitsta. Ja kriitik ei ole selles süüdi. Tema ülesanne ongi võimalikult ilustamata öelda, mida ta näeb ja kogeb. Eesti kriitikat lugedes tunnen puudust otsekohesest arvamusest. Samas mul endalgi ei ole üldse lihtne kirjutada, et näitus ei meeldi – needsamad inimesed on kogu aeg minu ümber. (Allale – toim.) Kas sul on lihtne?

Alla: On vist küll. Tagajärjed morjendavad, aga elan üle.

Kodanik: Minul ei tule see välja. Kui mind midagi häirib, siis kirjutama hakates leian enda jaoks nii toredaid mõtteid, et ka näitus näib üha toredam.

Kuzmenko: Mul tekivad sisemised värelused olukorras, kui tajun näitusel, et selle probleemid võivad olla tingitud näituse eelarve kidurusest. Pole justkui kohane kirjutada fantaasiast, mis see kõik oleks võinud olla. Samal ajal ei pea kriitik ega näituse külastaja kogu tausta teadma.

Kodanik: Kui asi puudutab rahastust ja materiaalseid võimalusi, siis ma üritan selle just sisse kirjutada, et kritiseerida rahastuse probleemi üldisemalt.

Alla: Mis on teie kriitikatekstide eesmärk: kas öelda, mida asi tähendab, või öelda, kas oli hea või halb asi?

Känd: Konteksti avamine on oluline, aga selleks on näitusel kuraator, kes on selle kuskil loodetavasti ära sõnastanud. Kui sa teed näituse, siis pigem ikka ootad seda, et keegi ütleks, kas said oma ülesandega hakkama, teisisõnu, kas valitud teosed toetavad näituse teemapüsitust, mitte seda, et keegi mõtleks neil teemadel kaasa.

Kodanik: Tagasisidet võin ma kunstnikule või kuraatorile Messengeris ka saata. Miks mitte mõelda inimesele, kes on või ei ole näitust näinud?

Kuzmenko: Minu arvustuste esimesed lõigud ongi sageli sellised, nagu ma räägiksin kellelegi sellest näitusest – kuidas see mulle meeldis, mis on teemad, mis on see iva, millest mõttelõng veerema hakkab.

Kodanik: Teisalt tunnen ma puudust sellest, et kunstikriitikas ei puudutata piisavalt kuraatoripositsiooni – kunstnik ja teosed jäävad ikka keskseks.

Känd: Jah, kuraatoripositsioon ei pälvi näiteks üldse nii palju tähelepanu kui lavastajapositsioon.

Allik: Ehkki see ei pruugi üldse nii olla, omistatakse kunstnikele näitusel arvatavasti suurem agentsus kui näitlejatele lavastuses. Näitlejate tegevus on selle loogika järgi üksnes lavastaja idee väljendus, aga kunstnikud väljendavad lisaks kuraatori ideele midagi veel.

Känd: Kuraator võib kunstnikud täiesti meelevaldselt kaasa haarata, nii et kriitik võib ka vaadelda, kas oli põhjendatud mõni teos näitusele panna või mitte.

Alla: Minu jaoks on küsimus „kas on hea kunst?“ muutunud üha vähem tähtsaks. Palju huvitavamaks on hoopis saanud küsimus „mida see veel tähendab?“ – minu roll on välja selgitada, mida see tähendab lisaks sellele, mida kuraator ja kunstnikud ütlevad, et see tähendab.

„Kirjutan kolm artiklit tasuta ja neljanda eest saan palka.“

Alla: Aga millist väärtust sellel ametil tajute, mõeldes tagasisidele, mis kriitikutele osaks saab? Mulle on elu jooksul vastanud täpselt kaks kunstnikku. Kuidas on olla see hüüdja hääl kõrbes? Mul isiklikult on sellega probleem.

Känd: Mul ka.

Kuzmenko: Mul ka.

Allik: Mul ka.

Kodanik: Ma olen pigem just üllatunud, kui palju kordi öeldakse, et on loetud.

Kuzmenko: Ainus sisuline tagasiside tuleb Juhanilt toimetamise käigus.

Känd: Pärast seda, kui ma ise kirjutama hakkasin, olen hakanud teistele kriitikutele ütlema, et ma lugesin nende arvustust. Aga isegi mu ema ei loe enam mu tekste.

Allik: Oletus, et keegi niikuinii ei loe ega vasta, soosib vähemalt (hull)julgust – võib justkui ükskõik mida kirjutada.

Alla: Honorarid on tillukesed ja vabakutselise kriitikuna ära ei ela. Mul võimaldavad seda elustiili viljeleda privileegid, et maksumaksja maksab mu tervise eest, sest ma olen tudeng ja et ma juhtumisi pärisin selle kinnisvara, kus ma elan. Kui peaksin üüri maksma, ei saaks ma nii palju kirjutada. Mis võimaldab teil kriitikat kirjutada?

Kuzmenko: Kui väiksema koormusega palgatööd tegin, kirjutasin rohkem, aga üüri oligi keerulisem maksta. Ükskord olin ühest näitusest väga vaimustuses ja tahtsin hirmsasti sellest kirjutada: pakkusin teksti ERRi kultuuriportaalile ja sain kokkuleppe, et kirjutan neile mõne artikli ilma tasuta ning siis saan neljanda artikli eest tasu. Lõpuks sain selle tasustatud artikli eest 20 eurot panga­kontole, mis tegi töötunni hinnaks 70 senti. Sellises olukorras ärge parem üldse makske. Aga nüüd on see arvustuse honorar nagu väike palgalisa.

Kodanik: Ma ei mõtle ka honorarist kui palgast või üürimaksevahendist, vaid võimalusest uus riideese osta või ühel õhtul välja minna. Sellepärast võtangi seda hobina.

Känd: Kui ma vabakutselisena kirjutasin, pidin nii palju pakkumisi vastu võtma, et korraga tundsin, et hakkan sellest valgest paberist oksele. Oli ka olukordi, kus mul oli teksti pärast piinlik, aga saatsin ikkagi ära, sest muud varianti polnud. See ei ole jätkusuutlik. See on laastav. Kriitikutöö tegemine ilma lisatööd omamata on võimatu. Kui ma kunstikriitikaga tegelema hakkasin, oli KKEKi stipendium, mis mind aitas ja motiveeris ja mul on väga kahju, et nad selle ära kaotasid. See vähemalt aitab inimesi pardale meelitada.

Alla: Rahaprobleem mõjutab otseselt ka kriitika kvaliteeti. Kirjutajaid on vähe, kuna palk on väike, samal ajal kui kõrgema palgaga kaasneks teatud konkurents. Mitte et ma konkurentsi kui ühiskonda korrastavat printsiipi fännaks, aga meie väikesel tööpõllul oleks see tervitatav.

Känd: Mis siis juhtuks, kui kõik ütleksid „sorry, mina enam 70 euro eest ei kirjuta“?

Allik: Aga kõik ei ütle.

Alla: Jah, alati tuleb keegi, kes teeb odavamalt ära. Nii et kuidas selles olukorras töövõimeline püsida, mis teid motiveerib?

Kodanik: Ma näen kirjutamist kognitiivse treeninguna.

Känd: Mina näen seda ka võimalusena hoida vaimu teravana ja ennast proovile panna.

Kuzmenko: Kuigi see on nii lääge sõna, siis missioonitunne. Sest kõik saab alguse sellest, et mulle meeldib kunst ja seda ma endiselt kaifingi.

Alla: Inimesi, kes armastavad, on meeletult lihtne ära kasutada.

Allik: Küllap ka teatav vastutustunne? Kui ma olen juba sellele väljale sisenenud, on minu ülesanne ka selle käekäigu eest hoolitseda.

Kuzmenko: Natuke küll. Mul on elus olnud vaja ka lähedastele palju kunsti teemadel seletada. Tunnen end nagu apostel, kes seletab kõigile, et kaasaegne kunst ei ole üldse hirmus.

Känd: Ka minu vanematele on kaasaegne kunst üsna võõras valdkond, nii et võib-olla seletangi neile seda alateadlikult kriitikas üha uuesti ja uuesti.

Kodanik: Äkki sellepärast mind see tagasiside puudumine ei häirigi, et mu ema veel loeb mu tekste.

Alla: Ma vaidleks vastu sellele, et meil on kohustus välja eest hoolitseda. Üha rohkem painab mind küsimus, kuidas jääb kunstivälja kohustusega hoolitseda meie eest. Meie eriala alusmõtteid on, et kunstikriitika on hädavajalik kunstikultuuri eksisteerimiseks, ja me oleme seda ajateenistuse ja vabatahtlikkuse korras teinud. Hoolitsege nüüd palun vastu!

Kodanik: Milles see hool väljenduks?

Alla: Minu jaoks on see väga lihtne: tähelepanu. Sotsiaalne respekt. Et seda ametit väärtustataks, et meile (kujundlikult) öeldaks tere. Et Sirp paneks meie nimed esiküljele!

Känd: Mulle läheks ka korda, kui mõni näituseväline inimene jagaks mu artiklit, mitte ainult galerii, kus see näitus üleval on.

Allik: Aga võttes arvesse, et kunstikriitika on hädavajalik: mis siis juhtub, kui kunstikriitikat enam ei ole?

Kuzmenko: Ma arvan, et oleks igavam.

Kodanik: Oleks vähem arvamusküllust. Aga näitused ei jääks tegemata.

Alla: Saab anda ka teistsuguse vastuse. Kujutage ette kahte alternatiivset maailma: ühte, kus ei ole mitte ühtegi investeerimispankurit, ja teist, kus ei ole ühtegi ska-muusikut. See maailm, kus investeerimispankureid äkitselt ei ole, muutub väga kiiresti ja drastiliselt, aga pikas perspektiivis tõenäoliselt paremuse poole. Ja see maailm, kus ska-muusikuid pole, ei muutu alguses üldse, aga väga pikas perspektiivis on see vaesem ja kurvem koht, kus olla. Kriitika kadumise puhul oleks analoogne olukord selle viimasega.

Känd: Minu meelest olemegi otsapidi seisus, kus kriitikat enam ei ole. Domineerib heietamine, nii et kuskilt ei loe välja arvamust, millega saaks nõustuda või vastu vaielda.

Allik: Küllap on asi selles, et üleüldine ühiskondlik retoorika on nii agressiivseks muutunud. Sotsiaalmeedia, ajakirjandus ja poliitiline debatt on täis seda teravust ja pidevat arvamist, nii et mulle tundub loogiline, et kriitika üritab vastukaaluks pakkuda midagi rahulikumat, tasakaalustatumat. Teravus seostub tänapäeval pigem kiirete plärtsatuste, mitte aeganõudvate, mõttemahukate tekstidega.

Teisalt sõltub see ka sellest, kuidas kriitikat defineerida. Selles kitsas tähenduses, millega inimesed kriitikut tihti seostavad, et tegu on tigeda inimesega …

Känd: … kes arvab halvasti …

Kodanik: … ja on ekspert, kes teab, mis on õige ja mis on vale …

Allik: … selline kriitik on tõesti välja suremas. Aga mitte see kriitik, kes on empaatiavõimeline, valmis kaasa mõtlema ning teemat edasi arendama …

Känd: Mulle kaasamõtlemisest ei piisa. Näitusekriitika puhul proovin oma arvamuse välja kujundada vähemalt kahe peamise küsimuse puhul: esitaks üritan aru saada, kas ma nõustun kuraatori püstitatud teeside ja probleemidega maailmavaateliselt või kunstiliselt. Teiseks: kas nende teoste kaudu moodustub selle teemapüstituse all kunstiline tervik.

Allik: Minu meelest see ongi kaasamõtlemine. Ma mõtlen kaasa, et kas see, mida kunstnik tahtis teha, töötas või ei töötanud. Kas see, mida ta üritas minuni saata, jõudis kohale või ei jõudnud? Ja kui ei jõudnud, siis miks.

Känd: On väga inimlik, et tekstid muutuvad kaasamõtlevaks, tasapaksuks ja hellitavaks, aga kui meil teravaid arvamusi ei ole, siis ei tule ka vastuarvamusi. Näiteks 2019. aastast meenub Alvar Loogi arvustus Eda Ahi luulekogule „Sõda ja rahutus“, mis tekitas kriitika vastulainetuse.

Alla: Ma olen nõus, et see on kreeni läinud. Provokatiivsusel on väärtus ise­eneses.

Kodanik: Mul on tunne, et me elame ajal, kus keegi ei saa lubada ainult näitusest või teosest või kunstnikust rääkimist, sest nii palju muid asju on hingel.

Allik: Kas kunstikriitikas on põlvkondlikke erinevusi? Kas see noor põlvkond, kuhu võime end lugeda, teeb midagi teisiti kui eelmised?

Alla: Minu meelest midagi erilist ei ole, sest kriitikute põlvkondlikud erinevused vastavad sotsiaalsete kohortide vahelistele erinevustele. Suurem tähelepanu kväär-, feminismi- ja ökoteemadel, kogu see jant pehme või latentse vasakpoolsusega, teatav pessimism.

Obskuurse professiooni maagia ehk kuidas kurat tekst purki saab

Allik: Aga nagu ma aru saan, ei ole näiteks selle põlvkonna suhe sotsiaalmeediaga kriitikat eriti mõjutanud. Nooremad kirjutajad ei kirjuta ju tingimata lühemalt või kiiremini tarbitavates formaatides.

Kodanik: Kummalisel kombel mitte. Arvustuse kirjutamine on ikka väga vana kooli asi.

Känd: Mina tahaksin küll näha kunstikriitika Tiktokki, mida teeb mõni noor, mitte KVI vilistlane. Kui ma ise keskkooli lõpetasin, oli mul mulje, et minu arvamus on väga väärtuslik ja et ma vaatan seda maailma täiesti uue pilguga. Ehkki naiivne, on see tervitatav – muidu ei tulegi harjumust oma arvamust väljendada.

Alla: Kas te sahtlisse kirjutate? Teete vormieksperimente, mängite tekstidega, kirjutamislaadidega?

Kodanik: Jah, mõned annavad arvustuse mõõdu välja ka, kuigi nad ei olnud selleks mõeldud. Vormilist vürtsi oleks kunstikriitikasse juurde vaja küll. Eeskuju saaks võtta kväärkultuurist, kus pole alati olnud võimalik kasutada ametlikke kanaleid, nii et kasutusse tuleb hoopis ahelkiri või anonüümne meililist. Mulle väga meeldib ka, kuidas Ingrid Ruudi teeb näitustest Instagrami postitusi, ja EKKMis olen üritanud ellu kutsuda formaati „häälsõnum näituselt“, aga olen nii kurb, kui näen, et inimesed kirjutavad endale teksti ja siis loevad selle sisse.

Allik: Eksperimenteerimist soosikski ametlikelt platvormidelt väljumine, aga selleks on vaja loomingulist motivatsiooni. Vähemalt teatrikriitikas on blogid kokku kuivanud – küllap kunsti­kriitikas ka –, sest väljaannetel on pidevalt puudus kriitikutest ja peaaegu kõik autorid võetakse vastu. Nii et ka tudengid ei alusta enam blogidest, vaid mitme­sugustest väljaannetest, sest sealt saab honorari. See potentsiaalselt kõige vabam faas jääb niisiis vahele ja minnakse kohe olemasolevate formaatide juurde.

Känd: Alustava kriitikuna tajudki seda kokkuleppelist koodeksit, kuidas arvustust kirjutama peab – natuke avama teemat, natuke rääkima kunstnikust, mainima mõnda teost. Võib-olla tasuks noored kriitikud lahti raputada, näiteks salvestada ja avaldada hoopis vaidlus või kahe inimese debatt.

Alla: Selliseid initsiatiive on olnud, aga need ei jõua tihti lehte – sel kohal on määratult tänuväärne Proloogkooli kriitikaringi ning ajakirja Kunst.ee koostöö. Muidu kehtib kriitika puhul sama, mis igasuguses žanrilises väljenduses: žanrireeglid on järgimiseks ja neid ei tohi rikkuda, välja arvatud siis, kui sa teed seda hästi. Minu meelest on noore kriitiku probleem see, et ta ise saab liiga vähe kriitikat – öeldakse, et tekst vastu võetud ja lähme eluga edasi.

Kuzmenko: Ma sain sellest ülikoolis välja kasvada. Kui esimest korda avad tagasisidega dokumendi ja näed kõiki kommentaare, käib jõnks seest läbi ja mõtled, et appi, ma olen nii loll. Aga siis harjud sellega ja saad aru, et seda on vaja. Samamoodi oli algaja kirjutajana peas mure, kuidas tarka teksti kirjutada, sest teised kasutasid pikki keerulisi sõnu – paradigmanihe üks ja diskursusenihe kaks … Samal ajal testisin oma teksti küsimusega, kas ma ise tahaksin seda lugeda, ja nii sain aru, et ma ei tahagi palju keerulisi sõnu.

Kodanik: Mulle väga meeldib, kuidas Helena Aadli toimetab. Tema vaikimisi eeldus ongi see, et sa pead kirjutama ligipääsetavalt. Kui keegi kriitikat ei loe, siis sorry, järelikult ei kirjutata seda nii, et oleks huvitav lugeda.

Alla: Üks põhjus, miks meie valdkonna tekstid sageli läbitungimatuks jäävad, on ka heakeelsus. Paljud kirjutajad on harjunud akadeemilise argooga ega ole läbi tunnetanud omaenda emakeele võimalusi ja seda, kuidas akadeemilist argood emakeelde tõlkida.

Kodanik: Kui ma olen kirjandusvaldkonna inimestega oma tekstidest rääkinud, annavad nad ka rohkem tagasi­sidet selle kohta, milline tekst iseenesest on. Meie aga oleme harjunud mõtlema, mida see tekst ütleb selle kohta, millest ta räägib. Mõlemad on olulised.

Alla: Teeme lõppu midagi lõbusamat: öelge üks asi, mida teha, mis ei nõua raha, aga parandab kunstikriitika olukorda.

Känd: Sirp pangu arvustajate nimed esiküljele.

Kodanik: Kõik võiksid rohkem mängida ja vähem eeldada. Sirp võiks teha erinumbreid, näiteks provokatsiooni erinumber või valdkondadevahelise migratsiooni erinumber, kus keegi ei tohi kirjutada sellest, millest ta tavaliselt kirjutab. Või siis avaldada kaks korda vähem artikleid, aga maksta ühe artikli eest kaks korda rohkem.

Kuzmenko: Kui sa loed midagi head, siis soovita sõbrale ja kirjuta autorile, et oli väga lahe!

Alla: Ma ise lisan veel, et kirjanduskriitikud saavad auhindu, teatrikriitikud saavad auhindu, filmikriitikud saavad auhindu, isegi arhitektuurikriitikud saavad auhindu, aga mitte kunstikriitikud. Nii et olgu olla! Näiteks kunstnike liit võtku endale uus ülesanne ja tunnustagu meid natuke. Ja rõhutades Johanna Joleni point’i: kunstnikud, kui teist kirjutatakse, siis on igal kriitikul ülimalt hea meel, et seda märgatakse, ning öeldakse, et meid on loetud. Just hea meel – sentimentaalselt, isiklikult, solidaarselt ja sõbralikult, sest meie märkasime teid, vastureaktsioon pole ju palju palutud.

Känd: Kas või taastage see stipendium, mis KKEKil ja EKKÜ-l oli.

Allik: Ja tulge teinekord teatrikriitikutele külla.