Kasinus kaunistab inimest, koonerdamine seevastu pitsitab kõri kinni ega lase teha suuri tegusid. Kultuurikorralduses ja selle raames tegutsevate institutsioonide, nende hulgas teatrite, puhul kehtib sama. Seda kurvastavam on kuulda siit-sealt vargsi kostvaid ettepanekuid, et kõiki ja kõike haaranud kärpimistuhinas võiks mõelda sellelegi, kas meil on ikka tarvis kaht muusika- ja balletiteatrit ning võib-olla võiks hiljuti endale rahvusteatri tiitli krahmanud Vanemuise kolmest harust ühe või koguni kaks ära kaksata ja jätta sinna tegutsema vaid sõnateatri. Rõhutan, esialgu pole need olnud ettepanekud Vanemuises ooper ja ballett kinni panna, vaid üksnes arutlused, et sedagi võiks raha kokkuhoiu eesmärgil kaaluda, kuid ohtlikult kõlavad need jutud sellegipoolest.

Kas või seepärast, et hoolimatult lendu lastud ideest võib innustuda ka kultuuriministeerium, sest rahahäda on seal suur ja see võib endaga kaasa tuua meeleheitlikke samme. Tõsi, võib olla enam kui kindel, et ministeeriumist vastatakse selle jutu peale, et Eesti suuremad teatrid, nende hulgas Vanemuine, on riigi sihtasutused, mida juhib vastava teatri nõukogu, ning kõik sellised otsused on nõukogu langetada, ministeerium ei puutu siin üldse asjasse. Tegelikkus kipub aga olema selline, et kui asutaja ootus kujuneb ikka väga tungivaks ja teatri rahakraan keeratakse üksnes nirisema, siis saab tants ja trall kiiresti otsa ning nõukogul tuleb võtta seda kui ettepanekut, millest pole võimalik keelduda. Väga suure tõenäosusega midagi sellist siiski ei juhtu ning Vanemuine jätkab Eesti ainsa kolmežanriteatrina (mis on väärtus omaette), sest vastupidine tähendaks kultuuriministrile abistatud poliitilist enesetappu (vaat milline kisa ja kära tekkis Theatrumi ja elektron.arti rahastamisjuhtumi puhul), ent saagu siin igaks juhuks siiski kirja mõned põhjused, miks Vanemuise nudimine pole hea plaan.

Traditsioonid: kui ajaloolistel põhjustel on kujunenud nii, et varsti juba ligi 150 aastat on tehtud Vanemuises muusikateatrit ja varsti ligi sajand lavastatud ballette, siis oleks rumal seda järjepidevust lõhkuda. Regionaalsus: ka lõunaeestlastel on õigus nautida oma kandis ooperi- ja balletiteatrit, nad ei pea selleks sõitma Tallinna või Riiga. Mitmekesisus ja konkurents: Vanemuine pakub oma loominguga Estoniale tublit konkurentsi ning rikastab ja mitmekesistab sel kombel üldist teatripilti, rääkimata võimekusest tuua välja lavastusi, kuhu on põimitud selle teatri mitmežanrilisus (selle hea näide on „Palve. Kummardus Arvo Pärdile“, mis läinud aasta lõpul jõudis Mezzo TVsse). Ja neid põhjusi on veel.