Kas sa seda anekdooti tead: kolm naist astuvad baari … Ilmselt mitte, sest tavaliselt astuvad baari eestlane, venelane ja sakslane, mõne ameti esindaja (sagedasti vaimulik) või siis mõni araks tembeldatud loom nagu jänes või hiir, kes end julgeks joob. Sageli aga lihtsalt kaks või kolm meest, sest baar on nende koht, kus heal juhul tilbendab leti ääres üksik arutu blondiin.

Hanna Kritten Tangsoo, Sigrid Savi ja Sunayana Shetty lavastus „Three women walk into a bar …“ algab sealt, kus sündmused, mõned ehk isegi anekdootlikud, on juba ära toimunud, ning neist on maha jäänud ümber aetud ja üksteise otsa kuhjatud lauakeste segadik. Üks võimalus ongi käsitleda seda lavastust sündmuste rekonstruktsioonina, õigemini võimalike stsenaariumide läbimängimisena. Võib-olla tõesti laamendasid siin baaris grisli ja puuma, kes ühes kõlaritest kostuvas loos asjatavad, ent see pole nähtavasti kõige olulisem, sest lood algavad ja lõpevad eikuskil ning kuigi etendajad võtavad ajutiselt mõne rolli enda kanda, ei kehastu nad ümber, vaid jätkavad oma liikumisloogikaga. Puuma ehk kuuguar tähistab muidugi atraktiivset ja julget keskealist naist, kes noormehi murrab, ja sarnaseid troope kasutatakse lavastuses teisigi – häbitult enesekindla pilkega, feministlikust perspektiivist, kui peab sildistama.

Niisiis, kolm naist astuvad baari … Sunayana Shetty liikumisjoonis on kõige voolavam: kasutatud on rohkem väljasirutusi ja liikumist vertikaalteljel kui teiste puhul. Tema liikumine pole siiski malbelt sujuv, vaid jõuline ja aktiivne. Seesugust iseloomu rõhutavad pükse palistavad pikad narmad, mis liikumisel lendlevad ja on justkui keha laiendus, aga ka selga tõmmatud pintsak, mis osutab liikumisele vastupanu, keerdudes ümber keha. Seevastu Hanna Kritten Tangsoo oma heledal taustal musta värvi mustriga ülikonnas, mis mõjub kui kamuflaaž, kaitserüü, liigub pigem sirgjoontel ja katkestustega, justkui paisates ruumi valanguid. Sigrid Savi, jalas lühikesed tööpüksid ja üll lumivalge, samuti narmastega puhevil jakk, näib aga ammutavat impulsse liikumiseks miimikast – see pole mingi resting bitch face, vaid mõnuga hullav tantsisklev nägu.

Tegelikult on kogu lavastuse koreograafia sõna otseses mõttes näoga publiku poole: liigutakse nagu mööda catwalk’i tagalavalt saali poole, pilk suunatud publikusse. Siin räägitakse vaatajatega, aga mitte miski pole tehtud nende tarvis. Saalis olijaid tolereeritakse, nad on ehk isegi oodatud, aga pean tunnistama, et ma pole ammu saalis istudes tundnud, et võib-olla mind ikkagi ei ole sinna vaja. Kusjuures see ei tähenda, et mu tähelepanu oleks kuidagi hajunud, otse vastupidi, olin etendajatega kaasas nii kehas kui ka vaimus, kuid nn neljanda seina läbitungimatuse raskus hämmastas.

Olen enam kui kindel, et distants on tegijatel teadlikult loodud, sest tõepoolest: see on nende kolme naise baar, nende koht, ja siin pole vaja midagi tõestada. Istu, koge ja ära oota erilist tähelepanu nagu mõni … baarileti ääres tilbendaja. Selline suhe publikuga on ootuspärane ka Sigrid Savi varasemate lavastuste põhjal. Tema esimesed soololavastused „Imagine There’s a Fish“ („Kujutle, et seal on kala“, 2017) ja „Pushing Daisies“ („Karikakarde väetis“, 2019) on mällu talletunud kui tugevalt kontseptuaalsed uurimused etenduslikkusest ja seeläbi eluolust, mida kannab kaasahaarav kuiv iroonia, mis ometigi ei upu küünilisusse. Taaskohtumine selle aasta kevadel, kui Sõltumatu Tantsu Laval esietendus „Murda“, oli seevastu nihestav kogemus, sest nii kontseptuaalselt kui ka liikumisjoonises oli märkimisväärselt palju enese­kesksust, mis tundus kohati olevat sisulise katteta, poseerimine. Lavastuse „Three women walk into a bar …“ järel on aga selge, et „Murda“ oligi vahepeatus, ehk isegi uue teekonna esimene etapp. Liiane on nüüdseks maha raputatud, nii keha- kui ka sõnadramaturgia kontseptsiooni teenistuses, ning ootan huviga, kuhu Savi etendaja ja publiku suhte, selle võimumehhanismide ja (petetud) ootuste uurimisel edasi liigub.

Kas seda anekdooti tead: üks kriitik astub saali …