Aasta vahetumise aegu esitatakse endale eksistentsiaalseid küsimusi. Mis on elu mõte? Kas seapraad hapukapsaga hakkab juba valmis saama? Või muud sellesarnast. Üks, mida mõned ajakirjandusväljaanded teatrikriitikutelt ja teistelt seda valdkonda hoolega jälgivatelt isikutelt sulnil pühadeajal teada tahtsid, puudutas sündmusi, mis läinud teatriaasta üldpildist olid esile kerkinud ja millel võiks olla märgatav mõju ka edaspidisele. Siin minugi väike valik.

Üha rohkem lastakse meie kultuuri­elus kõlada juttudel, et tegelikult ei peaks panema nii palju raha betooni, vaid investeerida tuleb hoopiski inimestesse, kes selles valdkonnas tegutsevad. Ega see vale jutt ole, eriti kui võtta arvesse, et kõrgharidusega kultuuritöötajad ja nende hulgas paljud teatritegijad teenivad vähem kui parkimisautomaat (parafraseerin siin kuulsat kingamüüjat Al Bundyt ja tsiteerin oma vastust ajakirja Teater. Muusika. Kino aastalõpu teatriankeedile), kuid eks siit tagant paista ka kõiki ja kõike haaranud kokkuhoiu kikkis kõrvad – on ju kuidagi vaja põhjendada, miks vajalikeks asjadeks raha ei leita. Siit ka kultuuriministrile ja kultuuriministeeriumi usinatele ametnikele alanud aastaks keeruline ülesanne teha pujäänist rahandusministrile ja üleüldse kogu valitsuskoalitsioonile pöördumatult selgeks, et enne kui häda majas, peab kultuurile eraldatav rahasumma proportsionaalselt tublisti kasvama, mitte kahanema. Kust ja kuidas see lisaraha leitakse, on iseküsimus, ent praegu peitub probleem mõtteviisis, et kultuur on igasugusteks kärbeteks esimene ja kõige mugavam koht.

Olukorras, kui ehitusmeistrite töö on ühtäkki langenud põlu alla, oli möödunud aastast seda rõõmustavam Tallinna Linnateatri väga kaua oodatud hoonekompleksi avamine 10. oktoobril. Püsitrupiga teatrit (ja trupp on Tallinna Linnateatril vägev, vähestel on midagi samaväärset kõrvale panna) võib võrrelda jalgpallimeeskonnaga, kus igaühel, kes palgatud, on vastavalt tema oskustele ja ande eripärale (mõni on kaitses kõva, mõni peapallide väravasse suunamisel ületamatu) täita mänguplatsil oma ainuline roll. Kui jalgpallivõrdlusega jätkata, siis Premium-liigas palliv Narva Trans pidi pikka aega talviti trenni tehes õues pakase käes külmetama, sest Narvas ei olnud kuni 2024. aastani korralikku jalgpallihalli. Narva Trans on küll suutnud aastaid hoida kohta liigatabeli esimeses pooles või vähemalt keskel, ent kas see kõik peab tulema nii suure valu ja vaevaga. Teatri juurde tagasi tulles, eks Salme kultuurikeskuselgi, kus oli ehituse aegu Tallinna Linnateatri ajutine kodu, ole oma nostalgiline võlu, ent sügisel Laial tänaval avanenud võimalused ületavad selle mäe­kõrguselt – ja see mägi ei ole Munamägi, vaid vähemalt Kilimanjaro. Isegi kui esimeste kuude uuslavastuste seas pole veel olnud selliseid tippe, millega, rind kummis ja nõudlik pilk silmis, teatri aastaauhindade jagamisele vastu minna, siis potentsiaali on sel trupil uutes oludes mitmekordselt. Seega, betooni ei tohi alahinnata.

Teise tähtsama sündmusena torkab 2025. aastast silma era- ja munitsipaalteatrite rahastamise ümber puhkenud skandaal. Skandaalides iseenesest pole midagi toredat, küll aga tasub hinnata sellele järgnenud arutelu ja tõdemust, mida ka kultuuriministeerium jagab, et tänavu tuleb seni kehtinud süsteemi taas muuta ja inimlikumaks teha. Exceli tabel näitab küll ära nõrgad kohad ühe või teise teatri hetkeseisus, kuid ei võta arvesse üldpilti ega vaatlusaluse teatri varasematest teenetest tulenevat potentsiaali.

Üht-teist mõistlikku on muutmis­ettepanekute seas juba kõlanud – sihtasutuseks muudetav Tallinna Linna­teater tuleb üle viia suurte poiste liigasse, et nad ei peaks tegevustoetust taotlema koos Piibu ja Tuudu või Kinoteatriga; erateatrite kirju valiku ülemises otsas, kuhu platseeruvad kauem tegutsenud ja teenekamad (ning tihti­peale ka oma teatrimaja ja/või püsi­trupiga) väiketeatrid, tuleks moodustada turvatsoon, kus tegevustoetus tagatakse pikemaks ajaks kui üks või kolm aastat jms. Aga nagu torusiililegi selge, oleme taas selles punktis, et kultuurivaldkonda on hädasti raha juurde vaja, vähese agarast ümberjagamisest ei piisa.