Midagi on õhus. Pimeda öö ja talvise külma seest tänavusele kunstiaastale tagasi mõeldes kerkivad esimese hooga teadvusesse kaks näitust, millest kummalgi eksponeeritud tööd panid mõtlema valguse, varju, geomeetria, värvi ja metafüüsika peale. Need on „Hapral pinnasel. Sirje Runge ja valgus“ (kuraator Mėta Valiušaitytė) ja Mari Kurismaa „Videviku geomeetria“, mille on kureerinud Mari Laanemets. Kui Kurismaa suur retrospektiiv Kumus loob näitusesaalis unenäolise, tegelikkusest tõelisema ruumi, siis Runge näitus Kai kunsti­keskuses manab vaataja silme ette haprama ja mõnes mõttes ka kargema keskkonna, mis heledate toonide domineerimise kiuste sisaldab endas siiski ka laetud pimedust. (Goethe olevat kusagil oma töödes uurinud, miks ei ole must valgus võimalik.) Näitus on sätitud täpselt nõnda, et kõik teosed inimese pilguga resoneerima hakkaksid, selle oma lainepikkusele häälestaksid ning lõpuks siiski edasi mõtlema sundival viisil häirima jääksid. Neist maalidest otsekui kumaks välja mingi tehislik valgus, mis teeb ruumi teoste vahel vastavalt hämaramaks, tehnoloogilisemaks ja tõelisemaks.

Mõlema näituse tööd toovad esile kauneid vahepealsusi, mõtete ja materjali keerukaid vastastiksuhteid, värvi potentsiaali ning ranget geomeetrilist vormi. Kummagi kunstniku näituse keskmes näib olevat ka mingisugune hämar väljaspoolsus, mis on ühteaegu ligipääsmatu ja eneseküllane. Kuid samal ajal on need näitused ka omamoodi vastandlikud: „Videviku geomeetria“ on suure­jooneline, ruumiline, nägemuslik ning petlikult kutsuv – kunstniku katse mänguliselt edasi anda midagi, mida ei olegi võimalik teisiti edasi anda. „Sirje Runge ja valgus“ seevastu demüstifitseerib jõuliselt, loob ebamäärasuste vahel korda. Siin on nii seiskumise laetust, värvide protsessuaalsust kui ka nähtava ja nähtamatu vahel toimuvaid läbirääkimisi, milles inimese pilk muidu harva osaleb. Kurismaa kutsub mängima, Runge aga lukustab paika. Siin toimivad vastandlikud valentsused.

Kui nüüd korraks välja suumida, võiks öelda, et need kaks näitust kokku moodustavad, ühes kõigi oma temaatiliste sarnasuste, kõnekate erinevuste ja kaunite vastuoludega, hea kujundliku ruumi, välja või mingit sorti koosluse, kus on kahe peale kokku metafoorsel kujul kenasti näitlikustatud kõik see, mis tänavuse kunstiaasta jõulisemaid hoovusi minu meelest iseloomustab.

Väga tugeva mulje jättis sel aastal „Tallinna fotokuu“, mille põhiprogrammi oli arvatud ka Runge näitus. Kuid üks minu absoluutseid lemmikuid sel aastal oli hoopiski sama programmi teine väljapanek, nimelt Tanja Muravskaja näitus „Aiad. Tanja Muravskaja ja valgus“ Saarineni maja viimasel korrusel. Renoveerimisjärgus põrandal moodustus tarmukatest postidest isevärki aed, millel rippusid kunstniku 14 suurt fotot sillerdavast mereveest. Esialgu polnud see siiski sugugi selge või enesestmõistetav. Nende tööde jõulisus peitub minu meelest just selles, mismoodi need abstraktse ja konkreetse vahel suudavad liikuda. On see mere­kohin, lumesadu või hoopiski tähesära? Muravskaja fotod moodustasid vaata et sõna otseses mõttes kosmilise ruumi, täitsid saali helge pimedusega. Ka sel näitusel võis täheldada valguse ja tema vastandi mängu, nende kauneid vastasmõjusid. Minu mälus on Muravskaja näituse pildid tagantjärele tumedad ja mustvalged, ehkki päriselt olid need keskpäeva päikese valgel pildistatud töötlemata värvifotod. Galaktiliseks tegi pildid kindlasti nende tugev kontrast, kuid näituse toime sellest ei muutunud.

Asjaolu, et Muravskaja ja Runge näituse pealkiri on vormilt samasugune, ei ole juhuslik: alguses pidigi olema tegemist ühe suure väljapanekuga, kuid seejärel toimus ettevalmistusprotsessi jooksul loominguline pooldumine. Siiski on mõtteline sild kahe „Valguse“ vahel hästi tajutav ning samuti oli tunda kummagi seotust ülejäänud fotokuu näitustega; Muravskaja fotode kaudu liigub mõte abstraktsuse suunalt rohkem konkreetsuse poole, ehkki jääb esiti veel nende kahe kategooria vahel sillerdama. 2025. aasta Tallinna fotokuu programmi kuulunud teistel näitustel võeti rangemalt ette konkreetsed kehad ning nende kohta käivad märgid või tähistajad. Valgus oli nüüd selgemalt see, millega kirjutatakse (fotograafia tähendus) ning vastavalt kerkisid esile klassikalisemad representatsiooni probleemid, märkide ja tähistajate tinglikkus.

„Anna-Stina Treumund. Kuidas ära tunda lesbit?“ Kumus (kuraatorid Piret Karro-Arrak, Magdaleena Maasik ja Triin Tulgiste-Toss) paneb kehad ja tähistajad väga otseselt pinge alla. Treumundi kväärfeministlikud teosed annavad edasi soovi olla mõistetud, kuid samal ajal rõhutavad vaikimisi ka sisemist vajadust mitte olla kirjeldatav üldkehtivate kategooriate kaudu. Nii on tegu olulise näitusega, mida vaadata ei ole emotsionaalselt lihtne. Kunstniku tööd mõjuvad korraga tõrjuvalt ja kontakti otsivalt ning maailm, mida neil kujutatud, on eraviisiline ja ajalooline.

Maria Kapajeva näitusel „Neist ilma jäädes saab minust tervik“ (kuraator Šelda Puķīte) Kogo galeriis võis näha fotosid, millel kunstnik on samuti komplitseerinud naiselikkuse norme ja koode. Ka see näitus oli äärmiselt isiklik ja poliitiline: tervislikel põhjustel ooforektoomia ja mastektoomia läbi teinud kunstnik vaatles oma näitusel, mismoodi neist kehaosadest ilmajäämine teda muudab ning mida need protsessid patriarhaalses kultuuris endaga kaasa tuua võivad. Sedasi mõjus näitus mõnele ehk pisut ehmatavalt, aga ka julgelt. Ühtlasi oli Kapajeva väljapanek elav tõestus, et naiselikkus, aga ka sugu kui selline pole mitte midagi olemuslikku, vaid et tegemist on ikka ja jälle diskursiivselt ja kultuuriliselt moodustuva, alatasa taasloodud tähenduste võrguga.

Skafander, entroopia ja ilu

Anna Škodenko näitus „Libe tee“ Vaala galeriis oli meeleolukas, tugev ja ainulaadne näitus, mida tahaks väga esile tõsta. Peeglitükkidega kaetud gloobused, miniatuurne mööbel, vanaemadest rääkivad maaliseeriad, maalifragmendid tükeldatud autost … Kunstnik oli võtnud mingi tumeda (mitte tingimata negatiivse) oleku ning loonud sellele tundele kõikvõimalike materjalide ja tehnikatega ümber ilusa, enam kui pisut unheimlich turvise. Selle skafandri seest võis aga hämarust siiski silmata: väljapaneku töid võis minu meelest soovi korral mõtestada kui filigraanseid varemeid, tinglikke süsteeme – omamoodi apokalüptilise kodeeringuga mälestused. Näitusel kohtusid tumedalt kiirgavad värvitoonid eredalt lõikava valgusega, kõik oli korraga tinglik ja käegakatsutav. Alfred Hitchcock oli pandud vestlema J. G. Ballardiga ning kunstniku maalid ja assamblaažid panid genewolfe’ilikul kombel tema enda mälestused korraga nii luubi kui ka kahtluse alla. Samal ajal oli „Libe tee“ piisavalt krüptiline ja mänglev, et kõnetada igaüht isemoodi.

XIX graafikatriennaali peanäitusel, mille pealkirja ei ole võimalik kirjas edasi anda, oli võetud vaatluse alla tähenduse lagunemine. Tuleb tunnistada, et selline teemaasetus on praeguse aja vaates igati mõistetav ja loogiline. Vana ja väärikas meedium kohtus kaasaegse küberneetilise maailmaga ning oli sunnitud selle tulemusel kohati natukene muteeruma. Pastelsetes toonides suvise näituse tööd tegelesid kõik sõnumite esemelisusega. Teisisõnu, kuraator Marika Agu ei kutsunud näitusega küsima niivõrd tähenduse järele, kuivõrd ärgitas mõtlema selle üle, millised on keele ja kommunikatsiooni materiaalsed aspektid. Kui korratav on müra? Millise kujuga see võiks olla? Millal ei ole muster lihtsalt muster? Kas tagasiside silmused suudavad mäletada? Millises suhtes on informatsiooni lagunemine iluga? Kunstihoone roosas paviljonis eksponeeritud XIX graafika­triennaali peanäituse mitmed tööd asetsesid täpselt informatsiooni ja entroopia vahelisel piiril. Tulemus oli innustav: iga töö graafikatriennaalil kas rõhutas iseenda tinglikkust või proovis eitada iseenda eeldusi. Igasugune informatsioon, õigemini selle aeglane muutumine lärmiks, muutus silmaga nähtavaks. Koodid, mustrid ja kategooriavead puhkesid üheskoos õitsele.

Kiwa ja Toomas Volkmanni ühis­näitusel „MIЯЯOЯERROR“ Vaala galeriis (kuraator Bianka Soe) olid üleval teosed, kus olid vaatluse all sarnased probleemid, ehkki teisiti kui graafikatriennaali töödes. Siiski olid taas luubi all märgi­süsteemide mänguline lagunemine ning info materiaalsed aspektid. Nimelt oli Volkmann avastanud, et tema katki läinud kõvakettal seisnud fotodel olid seetõttu nüüd mingid imelikud tehnoloogilised vead küljes. Kiwa, kes näeb kõiksugu glitch’ides, nihetes ja moonutustes utoopilist potentsiaali, innustus neist hakitud fotodest ning läks nendega loominguliselt kaasa, luues terve rea seeriaid, kus rõhutatakse sümmeetriat ja moondunud peegelefekti. Võib öelda, et näitusel hakkasid kahe kunstniku käekirjad ajutiselt teineteise poole liiikuma, mis oli samal ajal ka mõlemale imelik katkestus. Kahe muidu teineteisest väga erineva meeskunstniku looming hakkas omavahel ootamatult sarnanema ning nende kunstiline dialoog muutus, nagu viitab ka ühisnäituse pealkiri, isevärki sümmeetriliseks veateateks.

Islandi feministliku kunstniku Ragnar Kjartanssoni näitus „Poiss ja tüdruk ja põõsas ja lind“ Kumus (kuraator Anders Härm) ühildus kenasti tänavusele kunstiaastale kõvasti tooni andnud märkide ja tähenduse lagunemise fooniga. Mingit otsest süngust või hämarust seal ei paistnud, ehkki kõik võeti justkui osadeks ning pandi siis justkui teadva muigega uuesti kokku – triksterlik kunstnik jäi niiviisi alati lavastuslikuks ja ambivalentseks, seistes pidevalt ka hea maitse piiril. See oli iseenesest hea meeldetuletus, et iroonilised mängud autentsuse ja tehislikkusega võivad olla inspireerivad ja isegi vajalikud, mitte ainult väsitavad ja iseennast õõnestavad, arvaku David Foster Wallace pealegi mida tahes. Kuid teatavate piiride poorsusest sai näitusel jõuliselt aimu küll ning on iseenesest huvitav tõdeda, mismoodi semantilised lühised võivad olla juba ette lavastatud süsteemi osaks.

Mängulise ja tõsise hoiaku segu, ambivalentne hoiak ning mudelite ambitsioonikas kasutamine ning pinge alla panemine iseloomustab ka Flo Kasearu loomingut, kelle näitus „BANANA – Build Absolutely Nothing Anywhere Near Anyone / Ainult mitte minu tagahoovis“ (kuraator Kari Conte) Kai kunstikeskuses võttis humoorikalt ja poeetiliselt ette niisugused keerulised teemad nagu privaatsuse ja avaliku ruumi suhted, keskklassistumise, energiajulgeoleku ning kliimakriisi poliitika. Kaart ei ole territoorium ning mudel ei ole sama, mis mudeldatav, kuid samal ajal on selge, et hoolikalt tehtud kunst võib maailma vastuolude kohta midagi väita. Kasearu näitus oli korraga poliitiline ja samal ajal ka lõbusalt ambivalentne. Värvikirevate teoste ja uhkete installatsioonide vahel avanesid mõnusalt vastandliku suunaga kujundlikud ja mänglevad sõnumid, mis jätsid lõplike otsuste tegemise teadlikult näituse vaatajale. Ometi panid need teosed maailma luubi alla.

Mütoloogilised jõud

Üks selle kunstiaasta kõige üllatavamaid näitusi oli Briti-Saksa arhitekti ja kunstniku Pascal Bronneri suur näitus „Joonistatud paralleelilmad / Into the Droame“ arhitektuurimuuseumis, näituse kureeris Grete Tiigiste. Selle vägeva näituse tööd kujutasid endast kõikvõimalikke pilte, makette, installatsioone, kavandeid ning joonistusi muinasjutulistest, süngetest ja kiiksuga fantaasiamaailmadest, mida küll olemas ei ole, kuid mis pärast näitusel käimist mitte kunagi meelest ei lähe. Joonistatud paralleelilmade seast võis leida olematuid linnu, salajasi skeeme, altareid irreaalsetele jumalatale … Käis pidev mäng tõelisuse ja fantaasia vahel. Ulmeline arhitektuur, geomeetrilised unenäod, aga ka modernistlikult nihestunud omamütoloogia, mille kontseptuaalsel orbiidil tiirlevad sellised nimed nagu Wim Wenders, Jim Jarmusch … aga miks mitte ka Vello Vinn? Bronner on perfektsionistist nokitseja: tema töid vaadates oli alatasa tunne, et ta on pannud oma teostesse mitme eluea jagu tööd. Võimalik, et see oli üks aasta parimaid näitusi.

Kui juba Vello Vinna sai mainitud, tuleks kindlasti esile tõsta tema näitus „Tehis ja ehis“ Vabaduse galeriis (kuraator Andra Orn), kus võis muu seas näha ka vanameistri suurepäraseid uusi omamütoloogilisi töid. Müütilist rida hoidis ka Eestis tegutsev Ameerika kunstnik Zody Burke, kelle näitus „Asterioni maja“ (kuraator Liisi Kõuhkna) Hobusepea galeriis võttis Jorge Luis Borgese ja Minotaurose müüdi kaudu ette hiliskapitalismi ekstsessid, vana pärimuse ktoonilise jõu ning oli kõige selle juures kokku palju süvitsiminevam kui kriitika, mis sellele väljapanekule osaks sai.

Margit Säde kureeritud rühmanäitus „Alati on igal pool“ EKKMis oli oma mitmehäälsuses ilus, helge ning rõõmsalt uinutav. Omal moel ka poliitiline. Kuraator oli pannud puhta tunnetuse põhjal üksteisega kokku kunstnikud siit ja sealt ning näitusetervik hakkaski elama just nimelt kõigi nende teoste vahel asuvate, vaevu aimatavate seoste kaudu. Võib-olla võiks neid seoseid ka vimkadeks nimetada. Eriti meeldis, et EKKMi kõigist korrustest kasvas läbi raagus Yggdrasil.

Müütilise resonantsiga oli ka suur rühmanäitus „Nad hakkasid kõnelema“ Kumus (kuraatorid Ann Mirjam Vaikla ja Hanna Laura Kaljo), mille keskmes oli keha ja keskkonna põimitus. Sealt jooksis pimedus pealtnäha läbi millegi teraapilisena: see oli miski, mis eelneb, võib-olla ka järgneb inimese keha ja looduse ühtevarisemisele. Mõne teose värvid, nii palju kui neid hämarates saalides näha oli, mõjusid hüpnootiliselt ja äratasid aukartust. Paar tööd sel näitusel võtsid põlvist nõrgaks, ent mõnede teiste puhul võis jällegi täheldada isemoodi hõredust, mis pääses minimalistliku ruumikujunduse tõttu kohati eriliselt mõjule, vististi taotluslikult. Paljudel töödel oli pedagoogiline või rahvameditsiiniline maik küljes, kuid eriti võimsa mulje jättis kõik see, mis apelleeris kujutlusvõimele ning afektiivsusele. Uhke näitus, natuke nagu suvine põdrasamblatee.

„Õed Meid. Avangard ja argielu“ (kuraatorid Kai Stahl, Eha Komissarov ja Ulrika Jõemägi) mõjus valgustuslikult: kolme kunstniku loomingu mitmekülgsus ning kirevus tegi väga rõõmsaks ning samal ajal võis sealgi näha nii süngust, tumedamaid hoovusi kui ka konventsioonidega mängimist. Just kõigi nende teoste kaleidoskoopiline massiiv pani terviku täiesti uutmoodi tööle. Huvi pärast võib Meide näituse mõttes dialoogi panna Tartu kunstimuuseumi Karin Lutsu reisinäitusega (kuraator Mare Joonsalu), nii joonistuvad kunstnike sarnasused ja erinevused kõige paremini välja.

Niimoodi paistab, et peale pimeduse oli tänavu siin-seal ka mingit kirevust ja loova lagunemise kõrval mulksuvat mitmekesisust, mis pani kohati omas mitmekülgsuses pea pööritama. Pimedus ei ole negatiivne ja värvid ei pea alati rõõmu tooma, kuid – midagi on õhus.