Tööstusmaastik. Enamasti ollakse EKA suvepraktikal kas kadakasel Muhumaal või Narvas, Kreenholmis. Esimesel puhul on koolil seal kinnisvara, kus saab tudengeid praktika ajal majutada, teisel aga toimib edukas koostöö kunsti­residentuuriga Nart. Sel aastal tegi põlevkivitootja Viru Keemia Grupp aga kunstiakadeemiale pakkumise: VKG saab sada aastat vanaks ja kutsub selle tähistamiseks tudengid suvepraktikale, valminud teostest tehakse näitus ning ostetakse ettevõtte (üpriski väärikasse) kunstikogusse sada teost.

Siinkohal osutan, kas või teksti intriigi tarbeks, et mõlemal poolel oli projektis ka oma risk. EKA-le võinuks see projekt lõppeda süüdistusega rohepesus või milleski sellelaadses. VKG, seevastu, võttis riski, lubades oma territooriumile kamba kunstitudengeid – nende kohta kipub teadupärast igasugu eelarvamusi olema – ning andes neile vabad käed.

Koos on soojem

Lilian Hiob-Küttise, Ruth Helene Melio­ranski ja Kirke Kangro kuraatoritrio on edukalt rohelisse saali mahutanud nelikümmend kaks kunstnikku, või – esemepõhiselt – sadakond teost. Kuigi vaadata on palju, mõjub väljapanek maitsekalt, mitte kuhjatult, eriti hästi on saadud miljööterviku kasuks tööle saali servadesse paigutatud video­teosed. Lihtsaks, kuid tuntavaks kujunduslikuks võtteks on osutunud Toompea-poolse aknavaate kinnikatmine. Teisele poole ehk Telliskivi kvartali (kultuuri)tööstusmaastikule avanev panoraam on jäetud avatuks ning antud saalile sellega terviklik (ja vähem pealinlik) atmosfäär. Kui võrrelda neid nähtamatuid kive EKA iga-aastase lõputööde näituse „Tase“ töödega, mõjub põlevkivinäitus isegi sümpaatsemalt. Teosed on vähem painatud ülemõtlemisest ja nõudmistest tekstiosale. Rahulikuma pingega, mõnusam vool.

Sellegipoolest on väljapanek pigem tihe, ning palju rõõmu võib leida teoste omavahelistest sõlmumistest. Kohe näituse alguses, valvurilaua kõrval, astuvad suurepärasesse duetti Paul Aadam Miksoni „Sirkel ja supler“ ning Grete Kangro „Vaateid tööstusele ja inimestele“. Pisemat kasvu inimese mastaabis, põhjamaiselt napi ja maitseka joonega sepistatud mõõteriistad sobivad oma kontseptuaalse taotlusega Kangro napisõnalise videoteose kõrvale. „Vaateid tööstusele ja inimestele“ ongi vaated – tööstusele ja inimestele. Mõjuda lihtsalt on teadupärast väga keeruline ning too teos kannab oma rütmi, ühtse paleti ja põnevate rakurssidega selle välja. Koos sõnastavad video ja sepis vastastikku mastaape. Kurismaalikult liitub kompositsiooniga isegi valvurilaud.

Kohati mõjuvad teostevahelised hetked lausa musikaalselt: üks käib välja rütmi, teine annab meloodia, et tekitada hüpnotiseeriv gruuv. Anu Jacobsoni kivisöenali (leegitsevaks bongimaaliks vormistatuna) võiks sattuda omaenda liigse kergluse ohvriks, kui seda ei toetaks Alexander Matthias Saage „Puutepunkt“, range industriaalse esteetikaga terasest ja pisarakujulistest neodüümiummagnetitest pingestatud väikevorm. Saage teos oleks võinud mõjuda Jacobsoni omata huumorivabalt, see aga võtnuks sellelt olulise nüansi (liiga korralik pole huvitav, isegi kui seda käivitav pinge on nähtamatu).

Hannah Segerkrantzi põlevkivituhast keraamikaga täidetud, uurimuslik-esteetiline kabinet-installatsioon „Mägedest tuhaks“ moodustab ajatundliku ja peene terviku Pia Bianka Pere teosega „Herbaarium“. Viimane on kompositsioon kuivatatud taimedest, tehnilistest joonistest ja ühest seda sorti pisikesest kalendrist, millest peab iga päev ühe lehe välja rebima (teemapealkirjaga „Teie karma. 2004“). Kuigi teostes unistatakse vastandsuunas, esimeses sihiga tulevikku, teises minevikku, annab just mõlema fookus VKG füüsilise ruumi pisispetsiifikale (põlevkivituhk, kuivanud taimed ja unustatud paberid) kujutlusvõimele tugevad pidepunktid. Saab tekkida mingi konstrueeritud hetk: hommikune käik jättis paberiservale punakaspruuni jälje, paberivoldi vahelt kukkus välja lill … Ja sama vaikselt saab see konstrueeritud hetk ka kaduda.

Psühhogeograafiliselt unenäolise komplekti moodustavad Linda Teemäe „Konfidentsiaalne“ ja Karolina Petersoni „Teraapia“. „Konfidentsiaalse“ näol on tegu jakiga – eksponeeritud piinapingilikult raamile pingutatud terastraatidel –, mis on kokku õmmeldud tööstuskompleksi kihte ja tasandeid kujutavatest kaartidest. Kaardid on volditud lõõtsaks, et neid oleks raske lugeda. Kunstniku eesmärk oligi edasi anda tööstusala salastatus („palun ärge seda pildistage!“). Petersoni „Teraapia“ on viie kanaliga videoteos, kus kunstnik mahajäetud tööstushoone kestvas üheaegsuses jalutab koridorides, lõhub kappi, soiub ja karjub … Seda kõike suurepärases montaaži- ja helirütmis, mis mõjus lausa lummavalt. Samal määral suutis haarata video, suutis võluda ka Petersoni tekst: tal polnud ideed, mida teha, üleüldse tal oli stress, ega ta siiani ei tea, mida teha – aga just sellest ta tegigi suurepärase teose.

Suvenäitus

Tähelepanu tasub seekord pöörata ka teoseid saatvatele infosiltidele. Tudengid on oma tekstikatked ise kirjutanud, see tekitab suurepäraseid isiklikke noote. Ivor Mikkeri hirvi kujutav skulptuurigrupp „Minu ebakindluse haprad hingeelukad“ poleks pooltki nii kõva, kui ta seda on, kui seda saatev luuletus poleks vormistatud läbiva suure tähega. Erisuguste osakondade kokkumäng pakub ka toredaid kontraste: Rait Lõhmuse ja Mari Uibo taaskäideldud klaasist šikki vaasi „VOLU“ ja kaussi „VO“, saatvad tekstid oleksid stiililt omal kohal isegi tootekataloogis. Klaasikunstnike paari kõrval võib Patrick Soome saatetekstist seevastu lugeda, et pisiskulptuurigrupi „Kohanemine“ puhul on kunstnik üritanud teostes peegeldada oma mõtteprotsessi ehitust. Näitusel leiab tõestust kulunud tõde, et on huvitav, mismoodi erinevad inimesed mõtlevad.

Huvitav on ka see, kui erinevad protsessid millegi sarnaseni välja võivad viia. Mitmeid sel näitusel välja pandud vaateid ühendab poeetiline tundlikkus kaduviku suhtes. Võib-olla kõige otsekohesemalt tuleb see välja Liisa Nurk­liku maalides, mis kujutavad endast ühe kadumisele määratud kontoriruumi fragmente – neil maalitud valgus oleks midagi otsekui tõusva päikese ja vahaja koolnunaha vahepealset. Nurkliku tööde kõrval asuv Nora Schmelteri installatsioon „Puudumise mehhanismid“ räägib kaduvusest rõhutatud staatika, aeglaselt liikuva ribikardinate seina ja seda installatsiooni saatva foto kaudu, kus väike fragment asfaldiaukudest hakkab ennast vaatajale ilmutama maastikuna. Argisest tekib, väreluseks, igavene. Et siis jälle kaduda. Marit Loitmetsa akvarelliseerias „Tuhamäed“ tundub kujutis seda rohkem lagunema hakkavat, mida lähemale akvarellisti pildiruum tuhamäe ümber tõmbub. Kui paberile mahubki ainult tuhamäe enda faktuur, tahaks kujutis otsekui kaduda ning vaataja silm keskendub järsku vesivärvi maalilisusele, mis tahaks justkui paberilt maha voolata. Kirke Kirdi ulmefantastika piiridel mängivad tööstushooned vaataksid otsekui tagasi karmi stiili aegadesse, kus niisugused science fiction’i piiridel mängivad tööstushooned olid norm – ja siis märkan maali alaservas kiivrite oranže rante ning see tunne kaob.

Ent kaduvus on paratamatus. Tihti­peale juhtub nii, et need, kes on alles saabunud, märkavad kõige selgemalt seda, mis on juba kadumas. Noore kunstniku pilgu tõttu pole välja joonistunud midagi, mille pärast põlevkivitööstus peaks häbi tundma (Lume Tuuma „Fossiilne mugavus“ illustreerib siiski selgelt, et põlevkivil istumine mugav küll ei ole). Seevastu võib VKG kunstikogusse jõudnud teoste kimp olla saja aasta pärast põnev ajakapsel – ammuste aegade noorte kunstnike vaade tööstusele.

Olgu kaduv see, mis kaob. Suvi piltidel jääb kauemaks.