Kogu maailma nakatanud moodne seltskonnamäng „Donald Trumpi profileerimine“ sai hiljuti uue hoo sisse, kui ühtäkki ilmus ei kuskilt välja järjekordne ja senistest jaburaim rahuplaan Venemaa ja Ukraina sõja lõpetamiseks. Harrastuspsühholoogid joonistavad päevast päeva üha uusi USA presidendi psühholoogilisi portreesid, kuigi ülesande võinuks vabalt ka tehisarule anda, sest vastupidiselt Trumpile püüab see igaühe küsimustest aimuvatele ootustele vastata ja nii kinnistada küsija veendumusi, et Trump on just see või siis see teine.

Keegi ei ole veel end rahuplaani autoriks tunnistanud, astunud kaamerate ette ja öelnud: „Ise tegin, ise ka vastutan.“ Diplomaadid ja muud rahvusvaheliste suhete valdkonna tõsised inimesed peavad plaani pigem järjekordseks ja ootuspäraseks tööõnnetuseks. USAs ajutiselt kehtiva autokraatia tingimustes on selle arusaama kohaselt heidetud kõrvale traditsioonilise, riikide pikaajalisi strateegilisi huvisid silmas pidava ja esindava välispoliitika kõik töövõtted ning neid asendavad suure pealiku heitlik meel ja muutuvad tujud.

Selle pildi lahutamatu osa on tujumudijad, kes jõuavad monarhi ees võistlevas pugemises, roomamises, lipitsemises ning kohati kavalas teesklemises üha kõrgemale tasemele ja nii mõnigi küllap usub, et just tema keeletöö presidendi jalatalla kallal pani Trumpi ütlema midagi maailma šokeerivat ja ta on vastavalt õigustatud ka preemiat saama. Nagu äsjane Trumpi kauaaegse imetleja Marjorie Taylor-Greene’i avalik hukkamine kinnitas, pole sel usul kindlat põhja. Pugemisaktid teenekorvis ei kumuleeru, ustavust peab iga päev uuesti tõestama, vastasel korral läheb nagu vananeva sportlasega, kes arvatakse kohe koondisest välja ja kantakse maha, kui ta eelmise aasta saavutusi korrata ei suuda.

Koondpildis näeb Trump nii välja nagu kõigi surmapattude emalaev, mille pardal võrdse lopsakusega kasvavad ja õitsevad uhkus, ahnus, iha, kadedus, aplus, viha ja laiskus. Iga surmapatu omistamiseks Trumpile leiab tema pikast elust küllaga faktilist tõestusmaterjali, kuid ahnus troonib üle kõige. Ka Trump ise armastab end nimetada ärimeheks, aga mitte kiimakotiks, õgardiks või Oblomoviks. Just ahnus on ajanud ta kaardilauda, millisena ta kogu maailma kujutleb. Võitja võtab seal kõik, sest korralik äri Trumpi tõlgenduses seisnebki selles, et tema saab kõik endale ja partner või vastane annab kõik ära.

Maailma meedias on Trumpi armastust kaardilaua metafooride vastu palju analüüsitud ja ka naeruvääristatud. Mõjutult. Mida tahes president Zelenskõi ja Ukraina väed lahinguväljal ka ei tõestaks, jätkab Trump ukrainlastele korrutamist, et „You have no cards“. Väga tõenäoline, et ta ütleb aeg-ajalt sedasama ka Venemaale või eurooplastele, aga mitte kaamerate ees. Hiinlastele aga ütles ta avalikult juba oma esimesel võimuperioodil ühe hingetõmbega, et te vägistate meie maad küll, kuid ärge unustage, et kaardid on meie käes.

Tihti öeldakse, et Putin ei muuda oma hullu sõjaplaani ega lähe kompromissile, kuni usub, et suudab võita kõik. Sedasama võib öelda Trumpi kohta: ta ei lahku kaardilauast, kuni pole teistelt mängijatelt kogu raha ära võtnud, seda neile jupikaupa ja röövellikel tingimustel tagasi laenanud mingi varalise pandi tagatisel ning siis uuesti vastase mängus paljaks koorinud. Mäng lõpeb alles siis, kui kogu maailma vara kuulub Trumpile. Põrgusse see Nashi tasakaal.

Päriselus ei ole maailma selline tulevik küll kuidagi ette määratud ja paratamatu. Jah, kohati on Trumpil käes tõesti küllalt head kaardid, mis on ka mõnes mänguvoorus edu toonud, aga teisal jälle mitte, sest dünaamilisest strateegiast juhinduvate vastaste (nagu Euroopa või Ukraina) tulevikukäitumist ei suuda parimgi mängur ära mõistatada. Hoopis lihtsam on paljaks koorida strateegiliselt jäiku vastaseid, nagu Venemaa.

Oma kaugemat ärilist eesmärki muutmata näib Trump siiski taipavat, et tegutsema peab sammhaaval ja esimeses etapis püüdma valdkondlikel maailmaturgudel lihtsalt turuosad USA kasuks ümber jagada. Lihtsaim turg pidi olema globaalne relvaturg, kus ameeriklastel oli niigi suurim tükk käes. Venemaa ja Ukraina sõja kontekstis oli aga ümberjagatavat osa ainult Venemaal, mitte Ukrainal. Kuid valeks osutus eeldus, et kõik, mis Venemaalt võetakse, läheb automaatselt Ameerikale.

Stockholmi rahvusvahelise rahu-uuringute instituudi (SIPRI) andmetel, milles küll tänavused, Trumpi uue võimu­aja faktid veel ei kajastu, on Venemaa turuosast suurima tüki tõesti hauganud USA, kuid kasusaajaid on teisigi (Prantsusmaa, Itaalia). USA relvaekspordi kasvu panustasid peamiselt president Bideni aja Ukrainasse abina siirdatud relvad. Trump pole abi andnud, vaid sundinud Euroopa riike Ukraina toetuseks USAst relvi ostma. Seda ka tehakse, kuid paralleelselt on Euroopa tõmmanud hooga käima oma relvatööstuse ja välja arendamas asendust USA ettevõtete toodangule. Aega võtab, kuid selle tagajärjel võib USA turuosa kasv osutuda ajutiseks ning langusesse pöörata – ja seda enam, et Euroopa riigid ei ole relvamüügis teistele kontinentidele ideoloogiliselt sama kammitsetud nagu USA. Kindla vastuseta on veel ka küsimus, milliseks kujuneb sõja lõpu järel Ukraina kiirareneva relvatööstuse turuosa (eriti Euroopas). Potentsiaal igatahes on küllalt suur.

Aga läheb relvaturul, kuidas läheb, hoopis suurem ahvatlus Trumpile on globaalne tooraineturg, eeskätt fossiilkütuste oma, kus jällegi Ukraina etendab pisikest, Venemaa aga suurt osa. Kevadel Ukrainaga sõlmitud maavaraleping (mille algatajad olid ukrainlased ise juba Bideni ajal) oli päästik, mis pani Trumpi mõtlema hoopis suurema kala püüdmisele. Aga ei saa ju otse Venemaale öelda, et too peab kogu oma nafta USA kontrolli alla andma. Peab bluffima ja tähelepanu kõrvale juhtima, milleks anonüümse autori „rahuplaan“ oli igati sobiv tööriist. Võis ju eeldada, et Ukraina ja tema toetajad Euroopas protesteerivad ega lähe mänguga kaasa. Eurooplasi alarmeerivad punktid olid plaani kirjutatud selleks, et oleks, millest loobuda (seda ka USA mõne päevaga „pingeliste läbirääkimiste“ käigus tegi), aga samal ajal Venemaa enesetunnet kõditada ning anda venelastele uut võidu­lootust: teie annate meile nafta, meie teile seejärel Ukraina.

Loogiline, et naftaturu Venemaa osa ümberjaotamisel ei taha USA/Trump relvaturuga sarnast korralagedust, vaid kõike endale. See looks olukorra, kus USA kontrolli all oleks peaaegu kolmandik kogu maailma naftatootmisest, seega ka nafta hind, mis on Trumpile ühtviisi oluline nii sise- kui ka välis­poliitiliselt: tanklahinna järgi hääletusotsuseid tegevate ameeriklaste meelitamiseks ja mõjuvõimuga kauplemiseks suhetes Hiina, India ja eriti Lähis-Ida riikidega. Ja alles kõige lõpuks Euroopaga, kus on pikaks mänguks summaarselt raha taskus sama palju või rohkemgi kui Trumpil. Seega võib lühinägeliku ja asjatundmatuna tunduva üksiksammu taga aimata strateegiat. USA on suur küll, aga koos Venemaa maavaraga veel palju suurem. Miks siis mitte selle eesmärgi saavutamise nimel natuke bluffida, natuke pätti mängida?

Venemaal aga pole palju valikuid jäänud. Nafta otsas nagu koer heintel lebades vägedega Berliini ei jõua. Ei jõua ka aina keerukamate varimajanduslike skeemidega edasi punnides. Trumpi bluff võib Moskvas lootuskiirena paista. USA juhitud ja kontrolli all naftamajandus ei too maailmale küll pikaajalist keskkonnaõnne, aga natuke rahu ja ajutiselt odavat bensiini ehk ikka.