Alexei Gordin on Tallinnas ja Helsingis maalihariduse saanud, nüüdseks küllap juba keskmise põlvkonna Eesti kunstnik, kel on enam kui kümne aasta jooksul välja kujunenud selgelt isikupärane teemadering ja käekiri. Oma keskformaadis realistlikel maalidel, mis mõjuvad väikeste stseenidena argielust, põrgatab ta lumpenproletariaadi eluhinnanguid kaasaegse kunsti elitistlike tsunftireeglite ja tabudega, hoides kinni juba omamoodi trademark’iks kujunenud väljenduslaadist. Tulemuseks on nutikalt absurdsed pildid, mida nihestavad ingliskeelsed kiiksuga kommentaarid.

Alles täna hommikul viskas mulle Facebook üles ühe hiljutise Gordini töö, maali „Trainspotting“ (2025). Viitena tuntud stseenile kultusfilmist näeme sellel kaadrit end pead pidi vetsupotti uputavast mehest, mida täiendas jabur allkiri „Research based art / uurimuspõhine kunst“. Või siis üks 2024. aasta töö mu hiljutisest Instagrami feed’ist – neli räpastes rõivastes punetavate nägudega kodutut külitamas määrdunud lössis madratsil, läbivalt suurte tähtedega pildi­allkiri kuulutamas pidulikult „Artists/kunstnikud“. Muide, Gordin kohendavat neid maale spetsiaalselt sobivaks vaatamiseks telefonikeskkonnas.

Kõnealused tööd, nagu tegelikult ka kõik ülejäänud Gordini akrüülid lõuendil, kinnistavad meile kui vaatajale kujutelma temast kui (enese)iroonia ja musta huumoriga osavalt opereerivast jutustajast, kelle meelisteemaks on kunstimaailma väärtusparadoksid ja ideoloogilised ummikseisud. Ent mis käesoleva artikli jaoks veelgi tähtsam, kogu Gordini maalilooming – ja pikka aega on ta end avalikkusele identifitseerinud just maalijana – eeldab kindlat kontseptualiseeritud alushoiakut, anekdoodivestja kalkuleeritud suhet oma publikusse ning võimet siiralt imestada kunstimaailma hinnanguliste pimetähnide üle.

Kuid on olemas ka teine Alexei Gordin ja tänu hiljutisele Müürilehe artiklile on ta selle kunstilise alter ego nüüd oma avaliku autorikuvandi osaks muutnud.¹ Kunstnik avas põhjalikus intervjuus oma huvi mahajäetud majade vastu, kus ta on juba aastaid teostanud nappe, ent efektseid grafiti-sekkumisi. Neil kohaspetsiifilistel tekstidel on oma kummaline publikusuhe – originaalis on neid näinud ainult Gordiniga sarnased lagurajoonides hulkujad. Kunstimaailma on info neist jõudnud tänu Gordini Instagrami postitustele. Ja paradoksaalselt on neil vaatajaid netis rohkemgi kui keskmisel kunstinäitusel.

Praegu Tallinna Linnagaleriis avatud Alexei Gordini foto- ja videonäitus „See kaunis maa“ on eriline mitmel põhjusel. Tegelikult on seal eksponeeritud pildid omamoodi süütud, sest need pole algselt sugugi tehtud näituse- ja galerii­konteksti, vaid olid määratud toitma Gordini Instagrami feed’i. Nagu räägib näituse legend, tekkis kunstnikul Insta­gramiga kogemata mingi kommunikatsiooniviga, mille tagajärjel tema konto ajutiselt blokeeriti. See käivitas kuraator Tamara Luugi, kes pöördus Gordini poole pakkumisega teha nendest piltidest näitus, enne kui konto lõplikult suletakse.

Renoveeritava maja videvikulises valguses tänavanurk üksiku möödujaga kusagil välismaal (arvan millegipärast, et Berliinis); uduses koidukumas maastikuvaade mingile okastraadiga eraldatud tsoonile; punases kleidis neiu, kes remonditava maja ees tänaval midagi oma arvutis noskerdab; vaade Narva maantee ja Laikmaa tänava nurgal asuvale süngele stalinistlikule majale, mille muudab elavaks elektrijuhtmete öövalguses ergav võrgustik; üksik lind Püha Markuse väljaku hilisõhtuses kumas Palazzo Correri kohal justkui jätkamas lennuki poolt taevasse jäetud jälge; mees kusagil Tallinna tagahoovis ronimas plastmassist prügikasti; kummituslik surnuaiavaade või inimtühi pilt Selveri-tagusest eikellegimaast … Enamiku nende oma algsest keskkonnast välja kistud piltide esitlusloogika ammutab jõudu hüljatusetundest, mille telefonikaameraga opereeriv kunstnik markeerib põgusa kinnitusega „mina olin siin“. See on galeriikontekst, mis, ignoreerides Instagrami-feed’i ajalisi ja tekstuaalseid markereid ning skrollimisel põhinevat vaatamisrežiimi, toob kõik need fotod justkui ühele ajajoonele, permanentset olevikku kehtestavale tasandile.

See kolmas Gordin, keda me siin näeme, toetub oma vaat et kompulsiivses telefoniga maailma hõlmamise ja jagamise himus – lähtematerjal näituseks koosnes enam kui 5000 Instagrami postitusest – produktiivse inimtegevuse tsoonidest välja jääva visuaalse aheraine hüljatusepoeesiale. Digimoonutuses justkui kergelt akvarelliv pilt punase vihmavarjuga tüdrukust toob mind Hito Steyerli kehva kujutise kaitseks kirjutatud essee juurde, mis rõhutab sedalaadi pildikujutiste alternatiivset poliitökonoomiat.² Väidan, et praeguses üldises eesti fotopildis domineeriv kontseptuaalse taustaga, rõhutatult terava kujutisega, hoolikalt raamitud pildifragmentidele rõhuv esitlusloogika ei ole võimeline püstitama sedavõrd päevakorralisi küsimusi fotograafia meediumi üldise olukorra üle kui Gordini nomaadlik suhe oma lähtematerjali.

Millised on need uued vaatamisrežiimid, milles me oleme alles hiljuti harjunud pilti omaks võtma, alates läbi kümnekonna hooaja aegamisi avanevatest Netflixi-seriaalidest kuni 30sekundiste Tiktoki videoteni? Milline on ühe tähenduslikuks kaadriks tardunud hetke võimalik roll selle visuaalia koorma mõju all? Mida teeb sotsiaalmeedias vohav pildiuputus meie tähelepanu ja mäluga? Mida on kunstnik võlgu jäädvustatavale olukorrale? Kuivõrd kuuluvad Instagrami infovoos algoritmiloogika järgi jagatavad pildid meile vaatajaile, nende autoritele või kõnealusele keskkonnale? Ja kuidas muutub meie vaatamisrežiim, kui needsamad pildid, mida oleme näinud Instagramis või Facebookis, tulevad meid nüüd kummitama klaasi alla raamituna näituse­kontekstis?

Instagramis jagatakse väidetavalt iga päev 1,3 miljardit pilti. Juba see vaevu hõlmatav suurusjärk ise annab meile mingi pildi foto hüpertrofeerunud rollist sotsiaalmeedias ning sellest kerge tülpimuse ja hajusa elevuse segusest pilgust, millega me neid oma algses esitluskontekstis seirata võime. Aga teisest küljest, kuidas taastoodab Gordin end kunstnikuna, olles pidevalt valmis püüdma oma telefoniga poeetilise laenguga hetki? Kui ingliskeelne grafiti galeriiseinal kuulutab „We have never felt as good as we felt here / Meil pole veel kusagil nii hea olnud kui siin“, kas käib see siis piltide, vaataja või hoopis autori kohta?