Eesti Teatriuurijate ja -kriitikute Ühendus ning Eesti Lavastuskunstnike Liit korraldavad 14. ja 15. novembril Tallinnas Salme kultuurikeskuse konverentsiruumis ja Eesti Kunstiakadeemia aulas ühiskonverentsi „Stsenograafia kord“.

Milline on Eestis stsenograafia hetkeseis? Kui sujuvalt kulgeb lavastuskunstnike koostöö lavastajate ja teatritega?

Mul on täpselt sama küsimus. Sellepärast sai algatatud ka see konverents, et saaks mõne vastuse. Aga ilma naljata, kuna mina olen teatriuurija, siis kunstniku-lavastaja-teatri koostöö sujuvuse määra võin ainult aimata ja sedagi tulemuse järgi. Ega vaatajat peagi huvitama, kuidas ja kelle mahitusel täpselt midagi lavale jõuab, küll aga võiks ta (ning eriti peab seda muidugi tegema teatrikriitik ja -uurija) osata aru saada, et kui ta vaatab laval näitlejat (või etendajat) ja see näitleja on igas lavastuses isemoodi, siis ei ole seal taga ainult näitleja panus.

Öeldakse, et lavastaja sureb näitlejas, omamoodi sureb seal ka kunstnik. See on heas mõttes nähtamatus, ilus surm. Tulemus, kus kõik laval, nii visuaalne, füüsiline kui ka auditiivne on sellises tasakaalus, et midagi pole puudu ega üleliigset, ei midagi juhuslikku. Sellist „surma“ tuleb aga osata näha, muidu ei saagi aru, milline pöörane elu sellele eelnes, ja mõni arvab veel, et kõik sündis iseenesest. Ei, stsenograafia on alati kohal, ka siis, kui laval pole ühtegi eset ja ruum on tühi – kui palju energiat kulus kunstnikul, et see ruum tühjaks lavastada.

Stsenograafia ei ole kindlasti ainult lavakujundus, väline käegakatsutav vorm lavastuses, see on (või peaks ideaalis olema – eks see sõltubki sellest, kui hea on lavastaja ja kunstniku koostöö) osa sellesama seemne DNAst, millest kogu lavastus võrsub. Mitte hiljem juurde poogitud oks või ilus õie­kobar.

Stsenograafia hetkeseis on muidugi põnev. Kõik saavad aru, kui visuaalseks ja pildikeelde tõlgituks meie elu on muutunud, seetõttu oleks imelik, kui teatris samuti visuaalia osa ei suureneks. Tihti sõna arvelt, aga see ei ole iseenesest hea ega halb, peamine, et see muutus toimub koostöös näitlejaga. Näeb aina rohkem lavastusi, kus mitteinimlik mateeria laval tõuseb inimesele võrdväärseks partneriks (ja ma ei räägi siin ainult videopildist). Stsenograafia roll lavastuse sünnis on aastatega ainult suurenenud, ometi on retseptsioon ikka veel peaasjalikult lavastaja kontseptsiooni- ja/või näitleja­keskne. Teatrikriitikul on puudu tööriistadest, millega analüüsida lavastust, kus tegevus ei lähtu enam sõnast või loost, vaid hoopis laval olevast mateeriast, olgu selleks esemed või inimkeha või ka hoopis valgus või heli. Praegu on käes stsenograafia kord, püüdkem sellel kannul püsida.

Millistele teemadele konverentsil „Stsenograafia kord“ keskendutakse?

Viimasest (mis oli ühtlasi esimene) stsenograafiale pühendatud konverentsist on möödas 25 aastat (vt Sirp 1. XII 2000). Teemasid on mõistagi tekkinud palju, alates sellest, mida me praegu stsenograafia all silmas peame (kas nt heli kuulub siia?), kuidas kunstniku positsioon on muutunud, kuidas näha ja mõista kunstniku panust lavastuse sünnis, mis on lavakujunduse ja stsenograafia vahe, kas lavastaja on ka stsenograaf jne. Teoreetilises plaanis on stsenograafia valdkonnas veel palju, mis on läbi mõtestamata. Ammu enam pole stsenograafiline tegevus ka ainult teatri pärusmaa, nii räägime sellestki, mis toimub filmi-, muuseumi- ja isegi Eesti poliitikastsenograafias. Esinejaid tuleb kahe päeva peale kokku üle 20 – lisaks toimuvad vestlusringid –, nii et neid siin üles lugeda ei jõua, ent sõna saavad nii lavastuskunstnikud kui ka teatriuurijad, lavastajad ja näitlejad.*

* Täpsem info https://teatriuurijad.ee/eesti-teatriuurijate-ja-kriitikute-uhenduse-ning-eesti-lavastuskunstnike-liidu-uhiskonverents-stsenograafia-kord/