Eelmine nädal pakkus nosimiseks ohtralt ruumimõtteid. Toimus suisa kolm ruumilisi otsuseid käsitlevat kogunemist.

Toompeal komandandimajas toimus haridusrändega seotud arengu­seire seminar, kus esitleti mitut uuringut. Pole just üllatav, et kergem on koolivalikut teha, kui oled jõukam, elad hästi korraldatud bussiühendusega varustatud linnalises piirkonnas. Lisaks kasvatab ilmajäetus enesele koheva saba – kehvemad majanduslikud võimalused ei lase teha vabu valikuid, ühistransport on halvasti korraldatud, omavalitsused ei arvesta noorte huvidega, gümnasistide ühiselamuid napib … Samuti leiti ikka tollessamas pealinna barokkelamus, et Kagu-Eesti noortele tuleks püüda selgeks teha, et kohalikud riigigümnaasiumid on täitsa tasemel ning pole vaja tingimata magnetina tõmbavasse Tartusse trügida.

Väiksemates koolides jätkavad õpinguid tihti need, kel eelnev n-ö baas on kehvem, sestap on ka katkestajaid enam, riigieksameid sooritatakse viletsalt jne. Aga kas selline mõõdikupõhine kvaliteedi määramine on ikka nii õige? Kas ehk tillemas koolis märgatakse paremini sinu omapära? Kas inimlikumad mõõtmed oleksid vaimsele tervisele paremad? Seda enam et taustal on info, et seni on meil olnud arvukalt noori, kes ei õpi ega tööta. Just neid soovib 18. eluaastani pikenev õpikohustus ree peale aidata – omandama ametit ja ilmselt vähem akadeemilist haridust. Milliseid sunnimeetmeid ja porgandeid noortele ja kodulähedastele koolidele hakatakse rakendama, pole ma seni aru saanud.

Meeleolu programmi „Liikuma kutsuv kool“ sügisseminaril, kus plaksutades püsti tõusti, sarnanes seevastu eufoorilise äratuskoosolekuga, kus jalutu kõndima hakkab. Ent ühiseid kogemusi jagatigi põhiliselt sarnase taustaga inimestele: kekaõpsidele ja spordiinternaatkoolis käinute tõhusale võrgustikule. Üks välja pakutud liikumisretseptidest on imelihtne – õuevahetund võiks olla piisavalt pikk. Ka nutivahendivabade alade laienemine õue paistab mõistlik. Esile toodi võimaluste mitmekesisus, et siis on igale maitsele midagi. Ometi on rikkas Tallinnaski olnud nii, et isegi särtsaka kooli­elu poolest tuntud kooli ei panusta piisavalt ei miljonäri haldusfirma ega linn, vaid pallimänguareen ja lebonurk tehti tänu kaasavale eelarvele. Jabur. Õnnelik lapse­põlv ei tohiks olla projektipõhine.

Aga eriti meeldis mulle seminari raames Kopli kunstigümnaasiumi külastus ja seal räägitu, et õpetaja viib erineva kodukeelega lapsi hästi palju koolimajast välja. Nii saab Kadrioru pargis uudistada linnaloodust, arhitektuuri ning pikal trammisõidul julgetakse vabamalt end eesti keeles väljendada.

Üks julgemaid järeldusi sügisseminarilt oli, et paremate liikumisvõimalustega koolides kogetakse kiusu vähem ja rahulolu on suurem. Võib oletada, et seal maitstakse rõõmu tegutsemisest, mängudest ja sõpradega kohtumisest, aga tänu avarusele on võimalik ka omaette uneleda.

Inspiratsiooni kõrval pakuti öökima ajavat: keegi rääkis liikumisest kui investeeringust ning võrdles seda rahatarkusega. Samal päeval mainis üks juhuslikult kohatud õpetaja, et isegi meditatiivse jooga puhul soovitakse väga täpselt teada, millisele lihas­grupile ja vaimutugevusele üks või teine harjutus kasulik on. Keeldun alla kirjutamast põhimõttele, et kõik peaks olema tulemuslik ja materialistlik. Õigus võiks olla ka uidata.

Võrratute õpetajatega koolist lahkumise eel tõdes üks seminari külalistest, et võime ju vahetada kogemusi, ent asi on neis paikades, kus juhtkond ei soosi ei sees ega õues liikumist või ei jätku vahendeid ega loovust keskkonna edendamiseks.

Seevastu kunstiakadeemias rõhutas tuntud, n-ö tavalisi asju esile toov linnauurija Leslie Kern feministlikku vaatepunkti linnaplaneerimises ja disainis. Naisevaenulike näidetena mainis ta järske treppe, mida mööda tihti tuleb titekäru tõsta või poekotti lohistada, aga ka Wolfgang Tschapelleri efektset raamatu­kogu, kus korruste õhuline võrestikpõrand laseb ülal kõndija seeliku alla kiigata. Jääb meelde teinegi, küll lihtsakoelisema kujundusega lugemissaal, kus põnnile oli aedik, et ema saaks natukenegi vabamalt tegutseda.

Seega – kuigi ilmajäetus on sageli seotud isikliku ja valla või väikelinna vaesusega, ei kaasne ainelise rikkusega alati lahked ruumid. Hoolivuseta pole miskit.