Jass Kaselaane näitus „Karjane. Haud. Tiibadega inimene“ pakuks esimese hooga inimkonna ajaloo justkui väga selgesti tõlgendatava, metafoorse käsitluse: EKKMi esimesel korrusel kõrguvad vihjamisi antiiki meenutavad kujud, teisel korrusel vaatab vastu sõjakas olevik ning kolmandal korrusel saab näitusekülastaja näha tehnoloogilisi lindolendeid, kes me veel pole, kuid kelleks võime tulevikus saada. Kaselaan ise rõhutab aga, et tema jaoks on näituse kolm installatsiooni vaadeldavad täiesti eneseküllastena, ka tagurpidises või isegi suvalises järjekorras. Seesugune üheaegsus teeb Kaselaane näituse kõvasti salapärasemaks ja vastuokslikumaks, kuid annab ka olulise võtme kunstniku mõistmiseks.

„Karjane. Haud. Tiibadega inimene“ jaotub peatükkideks, mis on kenasti korruste vahel ära jaotatud tervikud. Millisena sa ise selle näituse ülesehitust näed?

Senised näitused olen alati teinud pealkirjaga. Kuna EKKMi hoone on kolmekorruseline, siis mulle tundus, et siia sobiks teha ühe näituse sees kolm. Kui varasemad on olnud üks terviklik installatsioon või skulptuurigrupp, siis siin on neid kolm: kolm korrust, kolm tööd, kolm pealkirja. Hoone dikteeris selle väga paljuski.

Kui oluline on sulle narratiivsus? Mis loo need tööd kokku räägivad?

Kui hakkasin näitust teostama, alustasin tegelikult kolmanda korruse töödest. Selle näituse puhul ei ole lõpp­tulemuse vaates mingit tähtsust, kas alustada alt või ülevalt. Mulle meeldivad ka filmid või animatsioonid, mida saab tagurpidi vaadata. Selge narratiiv pole mulle üldse oluline: need pea­tükid ei ole nii-öelda sissejuhatus, teema arendus ja lõpp.

Selle näituse teostamisega alustasin juba eelmisel aastal ja tol hetkel, otsides, mis mind huvitab või millest võiks näituse teha, oli põhiline sõjameeleolu. Hiljem see taandus, see näitus ei ole ainult sõjast. Aga ma hakkasin mõtlema droonide ja sõjalennukite peale, et need on natuke nagu inglid. Ma tahtsin joonistada ingleid ja ühtlasi näidata, kuidas need inglid on ehitatud. Näidata nende sisemust, võib-olla võtta natuke nende pühadust ära ja näidata, kuidas nad funktsioneerivad. Millised süsteemid on nende sees.

Aga algimpulss oli just seoses sõjaga … (Mõtleb.) Futuristide manifestis ülistatakse sõda. Ma hakkasin sealt kuidagi mõtlema masin-inglite või lennumasinate peale. Just sellele, kuidas alguses tähistas lendav inimene, tiibadega inimene mingisugust vabanemist või midagi ilusat, ülevat ning kuidas juba tol ajal läks vaid natukene aega mööda ja juba neilt lennukitelt, mis varem olid tähendanud ülevust ja vabadust, visati üksteisele pomme kaela.

Narratiiv tekib justkui iseenesest. Loost pääsu ei ole. Aga see näitus on vabalt vaadeldav igat pidi. Sa võid käia kõigepealt keskmises saalis, kui sul see peaks õnnestuma, ning alles siis minna järgmisse. Ma arvan, et iga kunstiteos käivitab narratiivi inimeses, aga ma ei taha, et neil töödel või sellel näitusel oleks mingi kindel, paika pandud seisukohavõtt, lugu, statement. Kui mul oleks mingi kindel tees, siis mul ei oleks vaja sellist installatsiooni, seda tohutut betoonivalu, joonistusi … ma võiksin selle statement’i lihtsalt kirjutada seina peale.

Aga kui avatud on need teosed su enda vaates? Kas alumise korruse kujusid võib ka näiteks antiigi võtmes lugeda, näha neis figuurides näiteks Dionysoseid või mingeid muid mütoloogilisi tegelasi? Või on see ikkagi selgelt möödalugemine?

See, et keegi kannab kedagi – ma arvan, et see sümbol on ajatu. Antiikkunstis ja eelkristlikus kunstis võib seda tõlgendada nii, et keegi viib ohvrilooma tapale. Kristlikus kunstis on mees lambaga – Jeesust kujutati hea karjasena – eelkõige keegi, kes aitab ühte lambukest. Need olukorrad on väga vastandlikud, kuigi sümbol on üks ja seesama.

Alumise korruse töid komponeerides mõtlesingi selle motiivi vastandlikkusele. Kujud esimeses ruumis, kus on karjane – mehe büst loomaga –, on käteta. Ma ei ole modelleerinud käsi, mis hoiavad looma kinni. Nii et esimene ruum on vägivallatu, mõjub kuidagi sõbralikult … Natuke ka antiikselt. Ma arvan, et see on meil inimestena juba kuidagi ajus, et kui me näeme sellist kuju, siis ta natuke meenutab antiikskulptuuri. Need soengud kas või. Aga järgmises ruumis on just käed olulised. Seal on kindel motiiv, et figuur hoiab loomakest kinni, ja seal ma mängisin sellele, et üks figuur kordub ja muutub.

Tahangi küsida, kas seal on üks või mitu figuuri? Kuidas muudab ühe tegelase vormiline paljundamine tema sisulist tähendust? Kas see on üks ja seesama tegelane, keda on korraga mitu, või on need kõik eraldi olendid, kes mingil põhjusel sarnanevad?

Skulptuurimeediumis on ühe valu­vormiga võimalik toota sama skulptuuri. Seda ma kasutasin näiteks oma eelmisel näitusel, mis oli Vaala galeriis. Seal oli tegemist autoportreega, niimoodi popkunstile omasel viisil – tegin vist kaheksa iseennast. Ja sellisel juhul olid nad kõik üks ja seesama inimene. Siinsel näitusel ma ei ole sellist täpselt ühe ja sama paljundamise meetodit kasutanud. Motiiv on küll sama, aga kõik need tegelased, vähemalt selles esimeses ruumis, on kõik eraldi isikud (mõtleb)…, kes muidugi on laiemas mõttes ühtlasi ka üks ja seesama (naerab), sest Jeesuseid on ikkagi üks.

Kas sa ulmekirjandust loed?

Kunagi lugesin. Ma pean tunnistama, et mul pole viimastel aegadel absoluutselt mitte mingisugust aega midagi lugeda ega ka vaadata. Äkki see aeg tuleb kunagi tagasi, mine tea. Kindlasti on mingil hetkel elus olnud ulmekirjandus mulle oluline. Mitte ulme ulme pärast, vaid seepärast, et ulmekirjanduses saab esile tuua ja lahendada probleeme, mida tavamaailmas ei ole võimalik lahendada. Stanisław Lemi „Solaris“ oli mulle kunagi väga oluline. Isaac Asimovi looming … Põhiasjad olid muidugi „Mirabilia“ nõuka­aegsest sarjast. Aga ma ei ole hulk aega saanud midagi lugeda ja ma ei ole ka hulk aega kinos käinud.

Kelle või millega see näitus dialoogis on? Kas see vestleb kellegagi, vaidleb millegagi? Või on see eneseküllane?

Ma arvan, et kunstnikul on alati sees soov ujuda vastuvoolu. Kui hakkasin seda näitust kavandama, viisin end kurssi sellega, mida üldse praegu tehakse. Ma ei olnud hulk aega käinud ka näitustel. Käisin siis usinalt kõik suuremad näitused läbi ja üritasin analüüsida, mis on praegu moes. Seda viimast näitust tehes tahtsin mingid asjad välistada, näiteks valmisobjektide kasutamise. Ma ei halvusta neid võtteid, mida teised kasutavad, aga ma ei tahtnud neid ise korrata. Ühtlasi ei tahtnud ma kasutada kellegi teise teoseid. Seadsin endale nõudeks, et kasutan ainult nii-öelda vana kooli võtteid ja püsimaterjale. Ei riputa kangaid või heina üles … Siin on kõik skulptuurid ja joonistused oma materjali värvi.

Milleks endale sellised piirangud seada?

Üks asi on siin see, et tuleb teha seda, mida sa oskad. Ma arvan, et seda, et kunstnik modelleerib kuju, võtab negatiiv­vormi, topib sinna vormi sisse materjali – kõik need traditsioonilised töömeetodid. Mulle tundub, et noorema generatsiooni kunstnikud lihtsalt ei valda neid meetodeid enam. Vähemasti ma pole midagi sellist näinud.

Teine põhjus on ehk see, et mul on kujunenud mingi oma käekiri. Tahtsin teha sellise näituse, kus kõik tööd on uued, aga et ma samal ajal ei üllataks kedagi. Selline korralikult minulik näitus, kus ma näitan oma praegu väljakujunenud tehnikat, käekirja …

Aga see sinu eelmine küsimus oli väga hea. Ma arvan, et see on midagi, mida iga kunstnik peaks enda käest küsima. Kellega see näitus kõneleb? Mismoodi ma tahan selle näitusega teisi kõnetada, seda ma enam-vähem ütlesin juba, aga keda see näitus peaks kõnetama … Loomulikult igaühte, kes sellele satub! See on selline näitus, mille kogemine eeldab kohalolu. Ma arvan, et sellest näitusest ei saa ülevaadet video või fotode või kirjelduse abil. See on füüsiline näitus. Selleks, et seda kogeda, tuleb olla kohal. Ja see, millega ta kõnetab, ongi pigem üldmulje, ruumitunne. Aga kellega ma siin vestlen? Tegelikult ma ikkagi vestlen iseendaga. Ma arvan, et kõik näitused on eneseküllased. Või noh, mitte kõik … Aga see on kindlasti. Loomulikult. Ja ma ei arva, et see oleks midagi, mida peaks kuidagi salgama. Mingis mõttes võiks seda näitust võtta kui eneseküllast monoloogi, mida võib jälle igaüks edasi tõlgendada. Kuigi, ma suunan publikut ikka päris palju.

Ma ise arvan, et sümbolid on siin näitusel tugevad. Kas või see teise korruse töö „Haud“, mida võib ju vaadata nagu need väljakaevatud hauad ikka on. Väga palju inimesi, keda on samamoodi paljundatud tükk tüki kõrvale … Aga samal ajal on see töö vaadeldav ka lihtsalt maha jäävate mänguasjadena, ehk siis sellena, mis see ongi – palju mänguasju koos.

Ütlesid, et näitust võiks nimetada eneseküllaseks monoloogiks, nii et haaran sellest kinni. Kas sinu looming on sind ennast üllatanud ka? Või ehmatanud? Kui näitus on eneseküllane süsteem, siis pole seal justkui ootamatustele kohta … Ütlesid, et ei tahtnud näitusega kedagi üllatada, aga kas su loomingus on miski üllatanud sind ennast?

Selle näituse puhul enam mitte. Aga nooremast peast mingid tööd … Enamik ikka üllatas. Ja tavaliselt positiivselt. See oli üks etapp. Ma arvan, et see näitus on juba keskealise mehe kätetöö. Ma ei tahtnud ei ennast ega ka kedagi teist sellega üllatada. Varem ma olen seda tahtnud ja see on ka toiminud niimoodi, nagu planeerisin.

Aga kui planeerid ennast üllatada ja see lähebki sul õnneks, siis kas sa tegelikult ikkagi üllatad ennast? Tõeline üllatus saabki ju tulla ainult nii, et ei näe seda ette.

Ma arvan, et üllatamine ja üllatumine on seotud mingi sisemise häälestusega. Kui oled väga stoiline, siis ei üllata sind mitte miski. Ma arvan, et on palju inimesi, keda on võimatu üllatada. Lihtsalt ei ole sihukest asja. See sõltub isikust, mitte teosest.

Mind üllatavad teosed tihti, kui ma vaatan neid näiteks viis või kümme aastat hiljem. Ma arvan, et ka see näitus võib mind üllatada hoopis tulevikus, aga mitte praegu. Ma kavandan oma asjad nii põhjalikult ette, et kui mingeid suuri üllatusi tuleb, siis olen midagi väga puusse pannud. Niisuguse skulptuurinäituse puhul tuleb kõik sentimeetriteni läbi mõelda. Ma õnneks olen suutnud oma asjad planeerida niimoodi, et üllatusi väga ei tule.

Aga kas materjal paneb mõnikord vastu ka? Näiteks mäletab oma varasemat vormi ning üritab seda säilitada? Äkki tulevad sealt mõnikord mingid ootamatused?

Siin näitusel on kõik asjad tehtud materjalidega, millega olen kakskümmend aastat töötanud. Tehnilised probleemid on miinimumi viidud.

Siis on mu järgmine küsimus vist täitsa mõttetu. Mind huvitab, milline roll on su loomeprotsessis juhusel, aga …

Ei-ei, juhus on väiksemates detailides ikka täie rauaga sees. Ma arvan, et juhus on tihti suunav. Loomulikult ma jälgin teoste puhul kompositsiooni ja nii edasi, aga näiteks need alumise korruse kujud on ikka väga vabas vormis modelleeritud. Mõnel kujul ei ole nina näiteks. Seal on väga palju juhuslikkust ja suvalisust. Aga omaette kunst on ära tabada, kuna see juhuslikkus okei on. Kuna need asjad paigas on. Tegelikult mängib juhus minu tööde puhul päris suurt rolli. Kui juhus välja jätta, siis ma nokitseks neid igavesti. Terviku planeerimisse ei ole juhust liiga palju sisse jäänud, aga modelleerimisse küll.

Räägi mulle, milline suhe sul on helidega. Heli on justkui korraga materiaalne ja ebamateriaalne. Siinse näituse teostel on ka väga tugev helifoon, aga see on sul olnud ka mitme varasema töö puhul nii.

Kunagi oli see kõigis mu töödes. Mu esimeste näituste tööde puhul oli heli alati määrav. Nii skulptuur kui ka heli on üsna jõulised meediumid. Heli on võib-olla isegi jõulisem, sest silmad võid ju kinni panna, aga kõrvu pikalt kinni hoida … Ma olen heli kasutanud erinevatel eesmärkidel, aga viimastel näitustel on ta olnud võib-olla selline natuke häiriv või segav, ärevust tekitav element, mida skulptuurid enda kõrvale vajavad. Mu meelest ka valgustus on töö osa, ka lamp on töö osa. Ja siin näitusel toimib ka ümbritsev ruum teose osana. Heli on lihtsalt lampide tehtud pinin. Mind ennast on see heli alati piinanud.

Jällegi, mulle tundub, et su töödes on sageli mingi pinge anonüümsuse ja distinktsuse vahel. Miski kas kohe kaob ära või oodatakse midagi, mis pole veel kohale jõudnud.

Siin tuleb igalt poolt kaduvuse või lagunemise tunne. Teise korruse „Hauas“ need karukujukesed kohati kaovad ära, kohati on katki … Betoon on eriti nii-öelda päris, s.t väga kohal olev materjal, millega ma üritan kaduvust edasi anda. Kolmanda korruse majad: seal ma kasutasin tehniliselt samu vorme ja need vormid läksid kogu aeg järjest rohkem ja rohkem katki. Neli vormi ja mitu­kümmend maja. Mõned on ilusamad ja siis viimased on jällegi vähem ilusad. Kui samade valuvormidega edasi töötada, siis need lõpuks kaoksidki ära.

Lindinimesed, droonid, inglid … Inimkonna mütoloogiline mõõde. Millisena sa inimest näed? Kas inimene on sinu meelest pigem masin või müütiline olend?

Sellele on väga raske vastata. (Mõtleb.) Ei, inimene ei ole masin. Samal ajal … (Mõtleb.) Masin on minu meelest elu teesklev surm. Sellepärast mulle masinad ka meeldivad.

Inimene siiski on elu. Inimene on elu, aga masin võib elu ainult teeselda. Ma ise pean ennast religioosseks inimeseks, aga … Inimese ja masina võrdlus on nii suur teema, et seda ei saa isegi ühe näitusega kokku võtta. Kuigi mingis mõttes on inimene ka masin, kõik need … noh, masinavärk ju toimib! Natuke ma usun ka sellesse, et maailm on determineeritud. Kui palju sa sellesse vabasse tahtesse saad uskuda? See on nii suur teema, et sellele on raske vastata. Ja ausalt öeldes endal ka peas need hoiakud muutuvad aja jooksul.

Determinismi kohta tahtsingi järgmiseks küsida. Minule tundus esimeselt korruselt viimaseni liikudes küll, et näen siin näitusel mingit nukrat determinismi.

Aga miks peaks determinism nukker olema? Kui sa käsitled ennast süsteemi osana ja lepid sellega … See ju annab võimaluse kõiki neid paljusid tagasilööke, mida elu võib tuua, palju lihtsamini vastu võtta. Sa vaatad maailma determineeritult – mingit vaba tahet pole – ja oled rahulikult selle süsteemi tänulik osake. See ei pea olema nukker.

Ma arvan, et meie kultuuriruumis tähtsustatakse vaba tahte vajalikkust üle.

Ma ei tea, minus on võib-olla liiga palju mingit romantilist mässumeelsust, et päriselt determinismiga leppida.

Ei, ma arvan, et see romantiline mässu­meelsus peab olemas olema. Minul on see ka veel täiesti säilinud. Ma olen eluaeg võidelnud mingite asjade vastu, ka praegu võitlen. Aga … kas see pole ka ise juba ette determineeritud? (Naerab.)

Kui kõik on juba ette määratud, siis milleks üldse midagi luua?

Võib-olla sinu saatus on luua või tegeleda mingisuguste probleemidega? Paljud asjad – see, mismoodi sa neid vaatad ja kuidas sa neid tajud – sõltuvad sinu enda vaimsest seisundist.

See on väga tõsine näitus. Kui oluline on sulle huumor? Kas sinu loomingus on kohta naljal?

See on päris naljakas küsimus, sest üks mu sõber, kes aitas mul seda näitust teha, arvas, et ma olen terve elu ainult nalja teinud. Ja et see on ka selline nalja­näitus: mehel on puudel turja peal ja nii edasi. Mõnes mõttes ma üritasingi selle näitusega natuke nalja teha, mitte olla nii tõsine. Need modelleeringud ja karud … mõnes mõttes on nad totakad.

Aga kui päris aus olla, siis ma võin näitust isegi alustada sooviga kuidagi vabamalt võtta – eesmärk oli, et alumine korrus näeks välja eelkõige totakas –, aga see, mis seal alumisel korrusel välja kukkus, on paljude arvates pühalik. Või siis natuke jube.

Pühalik võibki olla natuke jube või totakas …

Isegi kui ma üritan, siis mu näitustel tegelikult huumoril suurt kohta ei ole. Ma arvan, et ma muidu tavaelus teen kogu aeg nalja ja lollitan, aga loomingus pigem mitte. Ka see näitus on tehtud tegelikult surmtõsiselt. Ei ole mingeid muigamisi. Aga ma ei näe kunagi selles probleemi, kui kellegi teise meelest on mu tööd naljakad. Mul on paljude teiste kunstnike töödega sama asi: minule tunduvad need väga naljakad, aga ma tean, et need on tehtud surmtõsiselt. See, et teosed on naljakad, ei vähenda minu vaates nende tööde tõsisust. Ma arvan, et kunstis tuleb olla väga tõsine. Isegi kui sa teed nalja, tuleb seda nalja teha väga-väga tõsiselt. Muidu see ei tööta.

Küsin siis lõpetuseks ühe tõsise küsimuse ka. „Karjane. Haud. Tiibadega inimene“ on väga materjalikeskne näitus, aga selle keskmes on üsna metafüüsilised teemad – tekib huvitav pinge kohalolu ja ebamateriaalse vahel. Kas sa kummitustesse usud?

(Naerab.) Ma isegi ei tea, mida see täpselt võiks tähendada. Ma näiteks usun seda, et kui mul sündis tütar ja ma olin sünnitusmajas, siis tuli akna peale kajakas ja vahtis sisse – ma usun, et see oli mu vanaema, kes käis meid vaatamas. Täiesti siiralt usun.

Vanaema oli mulle väga tähtis. Samal ajal võis kajakas ka lihtsalt tulla aknast sisse vaatama. Aga siiski tundus, et see on mu vanaema. Ma mõtlesin, et las ta vaatab. Täiesti siiralt, see ei ole mul mingi nali.

Kas seda võiks hingede rändamiseks nimetada?

Ma ei arva, et see tingimata niimoodi peaks toimima, nagu multikates ja ulmeraamatutes, aga seda võib ju vaadata nii, et mateeria võtab mingi teise vormi … Ma usun nii kummitusi, hingede rändamist, jumalat … Ma arvan, et on kindlasti palju suuremaid jõudusid, keerulisemaid, hõlmamatuid asju, mida me, väikesed inimesed, ei tea ega taju.

Mul ei ole mitte mingit põhjust selles kahelda.