Ameerika XX sajandi üks tähtsamaid kirjanikke William Faulkner (1897–1962) kulges alati vastuvoolu, sõudes läbi ühiskondlike ja kirjanduslike dogmade ning vahel lõid lained tema paadi ka uppi. Alkoholism, nooruses ka hulkurlus ja viletsad juhutööd, käsikirjade tagasilükkamised, rahalised raskused, jamad isiklikus elus, napp tunnustus Ameerikas pea terve elu – see kõik saatis teda, ent võib-olla ilma selleta poleks ta nii valusalt puudutav kirjanik.
1948. aastal ilmus romaan „Põrmu häirija“, aasta hiljem sai Faulkner Nobeli auhinna. Mõni aeg varem, 1945, olid kõik tema seitseteist romaani käibest maas*, lettidelt läinud. Keelatud? Ülimenukad? Ei, tema teoste tiraažid USAs olid lihtsalt nii väiksed, et müüdi küll läbi, aga üüratust menust ei saanud rääkida 1940ndate teise pooleni.
1946. aastal ilmus maineka toimetaja ja kriitiku Malcolm Cowley koostatud kogumik „The Portable Faulkner“ („Kaasaskantav Faulkner“). Kogumiku eessõnas kutsub Cowley üles Faulkneri positsiooni Ameerika kirjanduses otsustavalt ümber hindama ning tituleerib ta kadunud põlvkonna auliikmeks. Nagu mainib „Põrmu häirija“ järelsõnas suurepärase tõlke teinud Triinu Pakk, hakkaski Faulkneri täht lõpuks tõusma ka kodumaal, ühtlasi andis üleskutse kirjanikule endale uue hingamise. Selleks ajaks olid tema kuulsamad romaanid „Hälin ja raev“ (1929), „Augustivalgus“ (1932), „Absalom, Absalom!“ (1936) ja „Küla“ („The Hamlet“, 1940) maailmas juba ammu hinnatud.
„Põrmu häirijat“ hakkas Faulkner kirjutama madalseisus. Kriminaalseid liine oli Faulkner ennegi oma romaanidesse põiminud, näiteks põimub „Augustivalguses“ Joe Christmase ümber mõrvamüsteerium, ent „Põrmu häirija“ on Faulkneri loomingus kõige selgem detektiivromaan. Mõrvaloona väntas Metro-Goldwyn-Mayer raamatust ka filmi (1949). Samal ajal on teismelise jutustaja Charles Mallisoni kaudu tegu arenguromaaniga. Eelkõige on see aga ühiskonnakriitiline romaan, tõstes fookusse USA lõunaosariikide tollase rassistliku poliitika.
Rassismi vastu
Faulkneri enda selgitust mööda on „Põrmu häirija“ teema valgete ja mustade suhted, täpsemalt, lõuna valgete ülekohus mustade suhtes. Nagu ütleb raamatus jutustaja onu Gavin Stevens: „Mina kaitsen Lucas Beauhampi. .. nende võõramaalaste eest, kes tahaksid ta paisata mitmekümne aasta taha minevikku mitte ainult ebaõiglusse vaid ka leina ja agooniasse ja vägivalda, sundides meile peale seadused mis põhinevad ideel nagu võiks inimese ülekohtule teise inimese vastu politsei abiga üleöö lõpu teha“ (lk 180-181).
Autor viib lugeja taas väljamõeldud Yoknapatawpha maakonda. Sealne Lucas Beauchamp on mustanahaline talumees, kes pole kunagi kedagi seganud ja üritab vaikselt omaette tiksuda. (Sellenimeline tegelane ilmus Faulkneril juba 1942. aasta lühiromaanis „Mine tagasi, Mooses“.) Ühtäkki leiab Lucas Beauchamp end süüdistatuna mõrvas. Kas ta oli valel ajal vales kohas? Juhtumit hakkab esmalt lahendama politsei, kellelt pole aga õigust loota, sest kahtlusalune kükitas, relv käes, laiba kõrval. Sellest justkui piisab, eriti kuna arvatav süüalune on mustanahaline. Lucas pistetakse kongi, kus ta jääb ootama kohtuotsust. Seejuures pole politsei see kõige kurjem jõud. Politsei peab Lucast kaitsma lintšimisjõugu eest, mida kadunu omaksed kokku ajavad.
Romaani algul viib Faulkner Lucase ja jutustaja Charlesi kokku kohmakas, ebamugavas olukorras. Charles pakub Lucasele ühe heateo eest raha, Lucas virutab selle põrandale. Ent just Charlesist saab Lucase päästja – kas see ka õnnestub, ei hakka muidugi ütlema, sest lisaks tugevale psühholoogilisele ja ühiskonnakriitilisele kihile võib teost lugeda ka pelgalt trillerina.
Lintšimise vastu
Charlesil ning tema abilistel Aleck Sanderil ja miss Eunice Habershamil on Lucase süütuse kohta kindlad tõendid. Algab võidujooks ajaga, jõudmaks tõenditega politsei ette enne, kui lintšijad oma ohvri hukkavad.
Endale omaselt kasutab Faulkner jutustamiseks teadvusevoolu meetodit ning antud juhul töötab see eriti tõhusalt, sest on rakendatud konkreetse, küllaltki lühikese põnevusloo teenistusse. Lugeja saab kohe aimu pisimaistki nüanssidest: kõik tegelaste mõtted, tunded ja vahetud kogemused tulvavad korraga esile, pannes jutustuse pulbitsema. Aeg-ajalt kihutatakse vanapiiga Eunice’i autologuga ning lõpuks võib lugejale jääda mulje, et kogu romaan kihutab selles autoloksus, rappudes, tolmus ja teeaukudes, sündmustikustki viimast välja võttes. Oma ajast ja loost ette tõtata üritades.
„Põrmu häirija“ tõlkimine on ilmselt paras katsumus. Faulkner ei kasutanud ebagrammatilist keelt ju mitte ainult sageli madalamatest kihtidest pärit tegelaste kõnes, vaid ka oma romaanide põhitekstis, sest lugu jutustas keegi, kes nii rääkis. Registrid mõistagi vahetuvad kõnelejati. Näiteks küsib vana Gowrie, kes räägib à la „sii ta oo“ ja „ma seisa ta pial“, šerifilt: „Mes see siis oli, mes Vinsoni tappis, serihv?“ Too vastab talle korrektses keeles: „Saksa Lugeri automaatpüstol, mr Gowrie. Selline, nagu Buddy McCallum 1919. aastal Prantsusmaalt kaasa tõi ja tolsamal suvel kahe rebasekoera vastu vahetas“ (lk 159). Või võtame advokaat Stevensi, kes räägib muidu kenasti ja korralikult, ent tema tekst on antud komadeta – muidugi et jutt paremini jookseks. Jääb rõõmustada Faulkneri vaimu järgiva tõlke üle – inglise keeles ongi ju komasid vähe, kuid tõlkes neid õigel hetkel panemata jätta on asjatundlik tegu.
Pealiskaudsuse vastu
Mõistagi ei saa Faulkneri teoseid – ja üldse Ameerika läinud sajandi esimese poole ja keskpaiga kirjandust – tõlkides mööda n-sõnast. Mida kõik teadlikud ja tundlikud inimesed tänapäeval väldivad nagu tuld. Ainult et … kunstis tuleb teha erandeid. Triinu Pakk põhjendab järelsõnas, et Faulkner andis elutruult edasi tegelaskujude kõnepruuki ning seetõttu ei saa moodsatest tendentsidest hoolimata tekstist välja tõlkida näiteks sõna „niger“ ega asendada seda millegi poliitiliselt taktitundelisemaga. „Niisugust poliitilist taktitunnet ei olnud Faulkneri ajal olemas ja selle anakronistlik teksti sissesokutamine ähmastaks nii ajaloolist olukorda, millest tärkavad paljude tema teoste konfliktid, kui ka teksti sügavat humaansust ja inimlikkust, mille pärast .. me teda nii kõrgelt hindame“ (lk 239).
Just nimelt, Faulkner pöörab n-sõna selle kasutajate vastu, mitte nende vastu, keda nood selle sõnaga nimetavad. Yoknapatawpha valged farmerid tahavad Lucast ja teisi musti endast alamaks kuulutada, mitte osutada nahavärvile kui faktile.
Räägin tõlkest nii palju seetõttu, et neljas kiht, milles romaani lugeda, ongi tekstinauding. Faulkneri romaanid elustuvad lugedes just tänu sellele, et iga sõna, iga lause vastab täpselt kirjeldatavale. Autor ei paku ülearuseid paisutusi, kirjeldusi, ilustusi. Mida näevad tegelased, seda näevad lugejad, ehkki lugejal kulub samale tasandile jõudmiseks hulk pingutust. Ometi on see nauding. Selgitan, miks.
Tegelaste mõtted esitatakse pealtnäha vahetult. Autor on seal vahel justkui vahele segamata – muidugi on see illusioon. Mõnes mõttes võib selline efekt tunduda filmilik, ehkki on filmilikkusele vastupidine: enamik tegevusest käib kellegi peas, kellegi teadvusevoolu vahendusel. Seda on näitlejal keeruline välja mängida.
Teisalt tegutses Faulkner ka stsenaristina ning oskas filmilikkuse ikkagi sisse tuua ka oma romaanide tegelaste sisekõnesse. Film käib Faulkneri tegelaste peas. Ja seda filmi võib näha ka lugeja. Aga see pole lihtne, vaid nõuab süvenemist. Faulkner võib olla hoogne ja vahetu jutustaja, kuid mitte pinnapealne: kuna ta sukeldub tegelaste teadvuse hämaraimatesse soppidesse, ongi ta lugeja suhtes nõudlik autor. Tema tekst on nagu hape, mis söövitab end lugeja teadvusse, ent ainult juhul, kui lugejal on n-ö kuppel valla. Faulkneri teoste lugemine paneb vahel pea valutama. Niisugust süvenemisoskust nagu temal on tänapäeval vaja.
„Põrmu häirija“ on siiski üks ladusamaid Faulkneri teoseid. Tahaks öelda, et ka kergemaid, aga kerge see sisult siiski pole, eriti praegusel Trumpi ajastul, mil endiselt lokkavad samad probleemid, nagu rassism, politsei ebaõiglus, raevukad redneck’id jne, olgugi et kolmveerand sajandit on möödas ja eeltoodud nähtused võiksid ise olla põrmuks langenud. See ehk teebki Faulkneri nii heaks kirjanikuks, et ta häirib põrmu ka väljaspool oma aega ja Yoknapatawphat.
* Harvey Breit, Faulkner After Eight Years: A Novel of Murder and Morality. – New York Times 26. IX 1948.
