Lubage mul alustada ühe veidi ehk hüperboolse väitega, milleni mind viis mõtisklemine Jass Kaselaane kunstipraktika üle – nimelt, raske on ette kujutada paremat vastumürki klikikiusatusest läbi imbunud pildikultuurile kui kaasaegse skulptuuri kogemine.

Vormiliselt iseloomustab seda distsipliini nüüd installatiivsus, mis paisutab skulptuuri omaruumi üheks selle eksponeerimisruumiga, nii et vaataja on alati samavõrd töö sees kui töö ees. Sellega kaasneb mäng mateeria mahu ja massiga. Sagedased skaalanihked (üle- ja aladimensioneeritud kujundite kasutamine) on olulised vaataja tähelepanu suunamisel. Esmaseks tulemuseks, vähemalt Kaselaane puhul, on iselaadne vakatus, mille foonil hajuvad eelarvamused ja liig kärsitult esile kerkivad mõttekäigud. Kaselaane kunst, nagu on väitnud Kiwa, teeb tummaks. Kaselaanel „näib olevat võime reaktiveerida skulptuuri traditsioon ja selle sisemine sümbolism ning tõlkida see kaasaja konteksti“. Nii on sedastanud tema kui laureaadi kohta 2014. aastal Köler Prize’i rahvusvaheline žürii. Selles suhtes pole enam kui kümne aastaga midagi muutunud.

Jass Kaselaane hiljuti Eesti kaasaegse kunsti muuseumis (EKKM) avatud isikunäitust „Karjane. Haud. Tiibadega inimene“ võib mõtestada muuseumi eri korruseid täitva kolme eraldi väljapanekuna – ja nagu avamisekskursioonil kinnitas ka autor ise, pole installatsioonide vahel tähenduslike ristpistete otsimine tingimata vajalik. Küll aga on oluline rõhutada, et kõik kolm tööd on allutatud EKKMi ruumide arhitektuuri diktaadile, olles kui mitte sisuplaanis, siis vähemalt struktuurilt kohaspetsiifilised.

Teisisõnu, selle kummastava undava masinavärgi rollis, mis on figureerinud nii mitmes Kaselaane varasemas installatsioonis, on siin mõtteliselt kunagine katlamaja ise. Seejuures on kunstnik kõigi uute tööde puhul loobunud oma senisest lemmikvõttest, ruumi ärakasutamisest maksimaalses ulatuses, et vaatajal oleks tema tööde seas hingeängistuseni kitsas olla. Selle asemel on pakutud tähenduslike perspektiivide paljusust. Vabamad liikumistrajektoorid, mida külastaja endale lubada saab, suurendavad paralleelselt installatsiooniruumis viibitava ajaga ka vaataja tõlgenduslikku vabadust. Ambivalentsus, mis on Kaselaane töödele alati iseloomulik olnud, näib kasvavat kriitilise piirini.

Kitsenduseks piisab, kui heita valikuline pilk mõningate Kaselaane varasemate näituste pealkirjadele, nagu „Tulge tagasi inimese lapsed“, „Hingede rändamine“, „Valgus on meie jõud“ ja „Jumala hääl“, aru saamaks, et kunstnikul on kristliku teoloogia mõtteruumiga pea kinnismõtteline suhe. Seosed pühaduse ja selle kadumisel tekkiva melanhoolse tähendusvaakumiga on ka siinse näituse konstandiks. Kui Aleksander Metsamärt rõhutab saatetekstis, et Kaselaane kasutatud karjasemotiiv pole mitte üksnes „hea karjane“ – tuntud väljend Jeesus Kristuse kohta –, vaid ulatub 5000 aasta taha, panustab ta motiivi universaalsele arhetüüpsusele. Tegeliku intriigi omandab see kujund oma seriaalsuse ja individuaalsuse vahel kõikuva identiteediga aga just nimelt kristlikul foonil. Siinne betoonist messias oma poosi vaat et mehhaanilises korduvuses ja näoilme vaat et portreelises kordumatuses on kandmas ohvririidale Jumala talle ehk siis iseennast. Ja seda konstantses taktis üha uuesti ja uuesti. Lisaväärtusena seab selle kunstiliselt võimendatud rituaalse žesti rohmakus, selle aeg, rütm ja taktimõõt, end vastu läbipaistvusühiskonna (Byung-Chul Han) kõike kiirendavale loogikale.

Ehk sellepärast, et ma ei suuda meenutada Jass Kaselaane loomingus ühtegi reljeefina teostatud motiivi, eristub teise korruse installatsioon „Haud“ selgelt nii siinsest kui ka kõigest varasemast. Kaksteist määrdunudrohelisest polüester­vaigust mängukarumotiividega üle kuhjatud paneeli moodustavad seinal peaaegu ühtseks massiks sulanduva välja, mis on kuritööstseenina julmalt kogu ruumi täitva ereda prožektorivalguse poolt alasti kistud. Valge müraga sarnanev valgustitrafode pinin – selles peaaegu tühjas ruumis presentsem kui kusagil mujal – seostub tundega vaatajat ootamatult tabanud infokatkestusest. „Lahkunu matmisele osutatud hool ja tähelepanu – nii haudade paigutuse kui panuste näol – kõneleb sündmusest, mis on piisav, et viia inimese tähelepanu kaugemale temast endast või tema elus püsimisest,“ kirjutab saatetekstis Metsamärt, osutades metafüüsilise pühadusetunnetuse ajaloolisele algusmomendile. Just seda kordumatuses ilmnevat pühadust eitab aga mulje, et meil on siin tegu massihauaga selle kõige traagilisemas individuaalset inimsaatust tühistavas mõttes – kuhjunud mänguasjad seostuvad laste genotsiidiga.

Ainuke erandlikult ere plekk sellel muidu nii kaselaanelikult mustvalkjashallil näitusel on võilillemotiiviga joonistus „Haua“ installatsiooniruumi ukse kõrval. Ehk osutab see, et lunastust sellest tragöödiast pole võimalik kujutleda kitsukesel ajaloolisel ajaskaalal, vaid üksnes looduse piirideta ajaarvamist silmas pidades – „kord tuleb tuul ja avab need väravad, kord tuleb vihm ja peseb verest need tänavad …“ (Metro Luminal).

Võib-olla kõige vabamalt on kunstnik seosteahelate loomisel käitunud ülemise korruse installatsioonis. „Tiibadega inimene“ ühendab seintel paiknevad detailiküllased joonistused nukunäoga mehaanilistest inglitest paneel­elamute makettidega markeeritud mikrorajooniga ruumi keskel. Erinevalt Walter Benjamini kuulsaks kirjutatud ajaloo inglist, kes oma suureks meelehärmiks paradiisist puhuvates progressi­tuultes koos ajaloo tähendusriismetega vastutahtsi ja võimetuna tuleviku suunas paisatakse, meenutavad siinsed inglid mulle valgustusaegseid mehaanilisi male­marionette. Nende vedrudest, kolbidest, mutritest, kruvidest ja hoobadest koosnevad sisikonnad vastanduvad nukulikult nunnule välisele vormile. Nagu avamistuuril mainis kunstnik, kehastavad nad talle ühtaegu nii inimkonna algset ilusat unistust lendamisest kui ka selle hapuksläinud vastet tänapäevase sõjalennuki näol. Maketi­esteetikas paneel­elamutest mikro­rajoon, anonüümsete inimkoosluste konglomeraat, mis uniformsusele vaatamata varjab eneses inimeste elu „olmelisest ja vaimsest erisusest tulenevat polüfooniat“ (Aleksander Metsamärt), on justkui paratamatu hävingu ootel pausile pandud. See akuutne abitustunne pole vist praegu kellelegi võõras.

„Ma usun, kui mu keha usub,“ on oma kunsti kohta väitnud Raoul Kurvitz. Jass Kaselaane metafüüsiliste kujundite usutavuse tagatiseks on tema installatsioonide muljetavaldav töömaht. Vaid sümbolväärtustele orienteeritud näiliselt mõttetu skulptoritöö kogu selle füüsilisuses ladestub lõpptulemuses ja resoneerub vaataja kehas. Jah, ma usun, sest on tehtud tööd.