10. oktoober 2022. Ursula von der Leyeni külaskäik Eestisse. Kaja Kallasega koos käiakse Tallinnas ning sõidetakse Narva, kus peetakse kunstiresidentuuris tähtis koosolek. Narva on mitmekordne piir: Eesti, Euroopa Liidu ja NATO piir Venemaaga. See on oluline ja ohtlik. Kilomeetri raadiuses jälgivad iga liigutust oma lahkeid taevasiniseid silmi mustade päikeseprillide taha peitvad mehed. Kõik on kontrolli all. Äkki avab historitsistliku villa ukse muheda olemisega natuke kiilanev habemik mees, mõlemas käes asju täis tuubitud Maxima kilekott. Toit ja mõned õlled ka. Ta sammub eneseteadlikult laiast trepist üles. Mustade prillide taga tõusevad kulmud, tõusevad õlad, et karmilt reageerida, aga kohe tuleb info, boss viipab käega: vabalt, pinge maha.

Kilekottidega mees ei ole suvaline bomž, vaid Kenneth Bamberg, tunnustatud fotograaf, kes on selles majas residentuuris. Siin ei nuteta taga Narva barokset vanalinna, vaid ollakse veendunud, et XIX sajandil rajatud punastest tellistest tööstusasum ongi Narva uus vanalinn, raudtee tuleb üles võtta, Kreenholm ülejäänud linnaga ühendada ja et vanast tekstiilivabrikust saab peagi kultuurikvartal-spaakeskus. Peagi, see tähendab võib-olla 200 aasta pärast. Aga siin käivadki asjad teistmoodi. Kohalikud ei saa aru: kuidas seda maja üleval peetakse? Kust tuleb raha, kust tulevad töötajatele palgad? Mis on siin toimuval pideval peol ja pillerkaaril kunsti ja kultuuriga ühist?

Residentuur ja looming

Narva kunstiresidentuur ehk Nart sündis 2015. aastal Eesti kultuuriministeeriumi, kunstiakadeemia (EKA) ja kinnisvaraettevõtte Narva Gate OÜ koostöös. Kultuuriministeerium soovis tugevdada eesti kultuuri kohalolu Narvas ning „edendada kultuuridevahelist sünergiat“¹. EKA tundis huvi Tallinna-välise satelliidi rajamise vastu ja Narva Gate nägi kultuuriasutuse majutamises võimalust oma kinnisvara väärindada. Narti teeb eriliseks see, et kõik kolm asjaosalist on siiani residentuuri tegutsemise toetamisel aktiivsed: Narva Gate pakub rendivabalt ruumi, kultuuriministeerium eraldab tegevusele finantstoetust, EKA jaotab seda ning on abiks ka kunstimaailma puudutava nõuga. Täna, 5. septembril tähistatakse Narva kunstiresidentuuri kümnendat sünnipäeva. Tüüpiline residentuur pakub kunstnikele aega ja ruumi, võimalust olla eemal nende igapäevakohustustest, et keskenduda loomingule. Narvas on kümne aasta jooksul inspiratsiooni kogumas käinud umbes 140 kunstnikku, lisaks arvukad lühiajalisemad külastajad. Enamasti saabuvad nad Euroopast, kuid vahel ka päris kaugelt: Koreast, Mehhikost, Lõuna-Aafrikast ja mujalt.

Endiste tööstuspiirkondade ja -komplekside kunsti toel ülesäratamine on muidugi üle maailma teada-tuntud muster. Kuna tööstusele ei ole mahajäetud paikades esialgu enam kohta, sest ettevõtluse mõttelaad ja infrastruktuur on teisenenud, võtavad seal koha sisse kunstnikud, kes äratavad tähelepanu ning haaravad kaasa publiku. Kui rahvas hakkab liikuma, on varsti oodata ka uute äride avamist. Mõelgem Telliskivi loomelinnakule või Tartu Aparaaditehasele. Ka narvakad on neid ähvardava skeemi läbi hammustanud. Festivali „Station Narva“ lähenedes on paslik meenutada möödunud kuul linna venekeelses ajalehes Narvskaja Gazeta ilmunud artiklit, kus lahatakse ja laidetakse kunstiresidentuuri suvise kõrvalprogrammi „Narva Veneetsia saatkond“ ja „Station Narva“ ekskursioonidega kaasnenud liigset tähelepanu Kulgu paadigaraažide ja datšade piirkonnas.²

Kaasaegne kunst ei ole lihtsalt globaalse kapitali ja poliitilise võimu mõjusfääris, vaid nendega mitmel tasandil läbi põimunud: nende sees ja nende vastu töötamine on pidev lõhkumise ja uuesti loomise mäng.³ Olgu tõsiasi, et Nart tähistab täna kümnendat sünnipäeva, õigustuseks heatahtlikule, mõneti lausa naiivsele tagasivaatele kunstnikele ja projektidele, millega residendid viimastel aastatel, kui Nart on hoidnud kogukonnale avatud joont, on kohalikku elu rikastanud.

Kunstniku pilk Narvale

Leedus Kura säärel asuva Nida kunstikoloonia kunagine kunstiline juht Vytautas Michelkevičius on Nida residentuuri 2013. aasta logiraamatus, kriitilise turismi erinumbris, mõtisklenud: „Ühel või teisel viisil loovad turistid väärtust, mitte ainult rahalises, vaid ka intellektuaalses mõttes. [—] Turistide kehad ja pilgud kujundavad ja muudavad kohalikele tuttavat maastikku, rõhutades aspekte, mida viimased pole märganud ega hinnanud. Nii saavad hüljatud paikadest sihtkohad ja vastupidi.“

Mis on need aspektid, mis meelitavad kunstnikke Narva? Sellele küsimusele vastamine annab mulle võimaluse selgitada ka oma positsiooni Nartist kirjutajana. Mina kandideerisin Narva kunstiresidentuuri 2021. aasta detsembris koos oma isa Jüri Mildebergiga. Meie plaan duona oli lihtne. Tahtsime kaardistada-kajastada Narva elu kahest eri perspektiivist: mina peagi 30ndat sünnipäeva tähistava vene keelt mitteoskava ning Tallinnas elava ja töötava etnoloogi ja fotograafina, Jüri 60ndale eluaastale ligineva, muu hulgas Nõukogude aega kogenud Läsna külas elava ja töötava graafikuna. Komisjon kiitis meid heaks ja võisime Narvas tegutsema asuda kohe esimesest jaanuarist.

Pikemalt mõtlemata pakkisime asjad ja kolisime itta. Kohalikku seltsi­ellu sukeldumisest ei tulnud siiski miskit välja: leidsime eest paksu lumme mattunud linna, kus enamik avalikke asutusi oli koroonapandeemia tõttu suletud. Järgnenud nädalatesse mahtus ohtralt sisekaemust, mille vormistasime kunstnikuraamatuks ning samal sügisel vaikust enne tormi märkiva pealkirjaga näituseks „Lund sadas kogu aeg“ (Narva kunstiresidentuuris 14. IX – 23. X 2022). Aga veel üks mõte oli pähe istutatud. Pärast residentuuri lõppu naasin kahe aasta jooksul Narva peaaegu igal kuul ning jäädvustasin antropoloogilise uurimuse käigus ka järgmiste residentide muljeid. Peale pildistamise ja arvukate köögilaua- ja sauna­vestluste viisin 28 kunstnikuga läbi poolstruktureeritud intervjuu, küsisin Narva tulemise motivatsiooni, ootuste ja kogetu kohta.

„On üldine trend, et inimesed tahavad igale poole minna, mitte ainult New Yorki või Berliini,“ arvab soomlanna Kaisu Koivisto: „Paljusid kunstnikke huvitab, mis maailmas toimub, ja nad tahavad käia ära ka sellistes kohtades nagu Narva.“ Koivisto oli 2022. aasta detsembris residentuuris juba teist korda, esimest korda oli ta Nartis aastal 2017. „On kohad, kus kunsti tehakse, ja kohad, kus kunsti näidatakse,“ osutab Ameerikast pärit Andréa Stanislav kunstimaailma geograafiale. Ka Stanislavi sõnade taga on kogemus: tema esimene residentuur Nartis oli aastal 2019 ning ta naasis 2022. aasta suvel, et keskenduda nelja Kohtla-Järve naise loole. Ootamatult sai ta inspiratsiooni ka teistelt residentidelt ja Narva kaudu Venemaalt Euroopasse liikuvatelt Ukraina sõjapõgenikelt. Enamik kunstnikke tuleb Narva piiri pärast, kuid selle lai tähendusväli avastatakse alles kohapeal. „Minu projekti mõte oli pöörduda siinsete immigrantide poole ja, häbi küll, mul ei olnud asjast aimugi,“ kõneles Filipa Pontes sellest, kuidas ta sai alles kohapeal teada, miks on Narva venekeelne linn. „Olen Lõuna-Euroopast, Portugalist, meil ei olnud sellistele teist sorti ajalugudele ligipääsu. Me ei õpi teistsuguste teadmissüsteemide või sõja mõtestamise viiside kohta. Ma avastasin palju asju ja see kogemus oli tõesti hämmastav.“

Kuid on ka teistsuguseid näiteid, kus ajalugu jääb valusalt ette. 2022. aasta talvel residentuuris viibinud ukrainlane Maksõm Kozlov naasis Narva, et ehitada „Narva Veneetsia Saatkonnas“ viibides Kulgu paadigaraažikultuurist inspireeritud viikingilaev. Üks muidu külalislahke kohalik mees muutus noormehe päritolust teada saades vaenulikuks. Palusin Maksõmi intervjueerides tema käest selle pärast vabandust. „Sul pole vaja vabandada,“ ütles Maksõm, „me peame sellega silmitsi seisma. See ongi minu siinoleku eesmärk. Ma ei tea, mis juhtuks samas olukorras, kui Saksa või Hispaania kunstnik hakkaks selle tüübiga vene keeles rääkima. Ma arvan, et ta ei oleks kohe vaenulik. Ukrainlasena on mul supereriline võimalus poliitilise tagakiusamisega silmitsi seista, seista silmitsi impeeriumi ajaloo ja Nõu­kogude esteetikaga. Maailmas ei ole palju kohti, kus võiks nii hästi mõista, mis on poliitika, kui ohtlik see on ja mis Euroopat tänapäeval ohustab. Ma armastan seda kogemust. See on palju põnevam kui Disneyland.“

Kogukondi otsides

Narva identiteedi ambivalentsus ja pidev positsioneerimine võivad pakkuda tuge ka eestlastele: „Mul on tunne, et see omaksvõtmise protsess [Eestisse naastes] on hästi aeglane,“ muljetas Mia Tamme pärast oma residentuuri, mis oli osa tema kohanemisest Eesti oludega pärast üheksat aastat Lääne-Euroopas õppimist. „Nüüd ma olen kuidagi leppinud sellega, et see on okei, sa ei pea täielikult millestki osa olema, aga selle järgi igatsemine … See igatsus oli Narvas kuidagi leevendatud. Võib-olla sellepärast, et kõik igatsevad seal midagi.“

Mõnesid kunstnikke tõukab Narva minema lähedussund: Narva on kõige lähem koht nende soome-ugri juurtele. Nii on see näiteks Venemaalt pärit, kuid viimased kümme aastat Helsingis elanud ja töötanud ingeri juurtega Pavel Rottsi puhul, kes oli Nartis 2022. aasta kevadel koos Sasha Rottsiga ning hiljem sama aasta vahetusel ja 2024. aasta kevadel omapäi. Rotts tegeleb Teise maailmasõja mälu ja traumaga, lahates neid ronimisteraapia abil. Narvas otsis ta hoonete seintelt üles pommikildude tekitatud augud, valas neist võetud jäljendite põhjal kipsist ronimiskivid ja eksponeeris tulemuse Narva muuseumi õuele püsitatud ronimisseinana. Kuigi Rottsi projektis on tugev annus kontseptualismi, mis ei pruugi Narva kohaliku diskursusega haakuda, on siin oluline nüanss: tema loomeuurimuslik „Ronides mälukildudel“ põhineb „käegakatsutaval mõistmisel⁴ – ideel, et füüsilise kontakti tõttu on inimestel minevikuga kergem suhestuda.

Üks südamlikumaid kohalike kirjut koosseisu esile toovaist kunstiprojektidest on minuga samal ajal, 2022. aasta jaanuaris-veebruaris Narvas viibinud Leah Schulze tegevus Narva hoolduskeskuses. Schulze on sotsiaalse suunitlusega disainer, kelle vanaemal diagnoositi dementsus. Haigusega toimetulekuks hakkas ta otsima viise, kuidas säilitada suhtlus haige ja lähedaste vahel ning hakkas välja töötama lihtsaid interaktiivseid mänge, puslesid, mida dementsed saaksid koos oma lähedastega lahendada. Narvas valis ta linna ajaloost inspireerituna mängude materjaliks tekstiili ning korraldas residentuuri jooksul Narva hooldekodus kolm korda nädalas töötubasid. Ta kutsus mu mõned korrad kaasa ja võisin imestusega tunnistada: hooldekodusse jäetud segaduses vanainimeste silmad lõid särama, kui nad said näppude vahele riidetükid ja nöörijupid – materjalid, mille puudutamine aktiveeris kehamälu ja viis nad tagasi noorusaega Kreenholmi tekstiilitööstuses. See on rühm inimesi, kes on lükatud ühiskonna piirile, kuid kellele kunstniku osavõtlik pilk andis tagasi koha Narva linna suures loos.

Ühel ja teisel viisil loovad kunstnikud Narvas väärtust. See väärtus ei ole rahaline, vaid sümboolne ning puudutab kogu ühiskonda: murtakse stereotüüpe ja näidatakse, et „kogukondlikkus“ võib olla midagi enamat kui inimeste manipuleerimiseks kasutatav sõnakõlks. Erisuguste elukogemuste ja huvidega rühmi on Narvas enam, kui Tallinnasse paistab, ja kunstiresidentuuri kunstnikud toovad kultuuriprisma kaudu esile piirilinna laia, erivärvilise spektri.