Hea on kirjutada elusast teatrist. Surnud asju on nii palju ümberringi ja iial ei tea, millise laiba otsa ja kus komistad. Nukker valu ja nukker rõõm tulid hinge, kui vaatasin Palmse mõisa pargis Toomas Uibo ja Andres Puustusmaa muusikalist lavastust „Vihmana ma sajan“. Ja jäid sinna tundideks.

Lavastus jagab kilde legendaarsete bardide Tarmo ja Toomas Urbi eluhetkedest ajani, mil vennad Soome kaudu Rootsi ja sealt Ameerikasse läksid. Aasta oli 1988, kui nad minema pääsesid. Vennad olid esietendusel ise kohal. Alles paari päeva eest vaatasin Riho Västriku pikka dokfilmi vendade elust, pealkirjaga „Päikese kodanik“. Nii said mu peas ja südames kokku film, lavastus oma noorte mänguvendadega ja päris elus vennad enne etendust kiviaial istumas, fännidega suhtlemas ning pärast seda koos näitlejatega inimestele kummardamas ja lehvitamas. Juba vanemad vennad. Mehed ja nende kujutised, tõlgendused kõrvuti.

Selle kõik sidusid kokku minu sees üles kerkinud tunded. Need olid millegi­pärast suuresti valusad, aga teatris on turvaline valu tunda ja valu osatamas ma seal käingi. Torgid teda nagu põletikus iget ja võib juhtuda, et pärast torkimist lirtsab mäda välja ja saab kergem. Mõneks ajaks, kuni uus koguneb. Võib-olla palju enamat ei peagi iga kord heast teatrist tahtma.

Terve Palmse mõisa park oli täis umbes minuvanuseid ehk siis vanema põlvkonna inimesi. Olid nad tulnud valu osatama nagu mina? Kindlasti paljud olid. Said osatatud? Kindlasti. Etenduse lõppedes tõusime püsti ja jäime tükiks ajaks püsti ning see tundus loomulik. Plaksutasime tublidele tegijatele, vendadele Urbidele ja veidi ka iseenda elatud elule. Sest pikemat sorti elukogemuseta inimesele ei jõuaks see lavastus nii sügavale põue pugeda. Oleks näinud tuttavaid nooremaid inimesi, oleks uurinud, mida nad vaatasid ja nägid. Aga ei näinud ühtegi.

Meie põlvkond võib naerda nooruses kogetud Vene võimu jälkuste ja alatuste üle. Oleme sellest läbi tulnud. Me võime naerda KGB kindralit Kortelainenit parodeerivat lavakuju, sest teame, millised need kivilõustad tegelikult olid. Kuidas nad inimelusid hävitasid ja kuidas nüüd nii mõnigi neist „mälestusteraamatutes“ end puhtamaks kirjutab.

Ei saa ega peagi lavastus esitama protagonistide terviklikku elulugu. Kildudest piisab. Neid kilde Urbide elust on osanud Uibo ja Puustusmaa nii koguda, kirjutada ja lavastada, et on loodud emotsionaalne sidusus. Loo tegevuslik sidusus ei ole oluline. Oluline inim­oskus on oma peas ja hinges aukliku või ka esialgu mõistetamatu teksti augud ära täita. Luua hüpoteese. „Sojuzmultfilm“ kõlas kunagi televiisoris multifilmide juurde. „Sai uus multifilm“ kõlas see minu ja võib-olla paljude toonaste laste kõrvadele. Loogiline – ikka tuleb kuulutada, et uus multifilm on valmis saanud.

Episoodid lavastuses asenduvad järgmisega armsalt, lihtsalt ja orgaaniliselt, seejuures üllatuslikult. Üks ja sama näitleja saab võluvitsa vihisedes uue rolli. Nii saab üsna lavastuse alguses isast poeg. Isa, noor korvpallur Uino Urb Jan Ehrenbergi kehastuses korvpalli põrgatamas. Poisike, küll juba lapse isa, kes ei oska kuidagi oma väikese poja Tarmoga suhestuda. Ühel heledal hetkel on aga Jan Ehrenbergist saanud Tarmo ja selleks ta jääb kuni loo lõpuni. Väga hästi jääb, väga ehedalt. Poeg võtab isa üle. Sellest, millal ja kuidas päriselus Tarmo Urb päriselu laste isaks sai ning milline isa ta oli ja on, lavastuses ei räägita. Saab enne otsa. Ei peagi. Aga küsimuse äratab. Kavalehel on toredasti nimetatud, et ta on väga mitme lapse isa. Milline isa? Lavastus ega kavaleht ei pea sellele vastama, aga minu panevad sellele mõtlema. Nii peab, nii on õige.

Tarmo ema (Hele Kõrve) ronib kaldteed pidi üles, kaob lava taha ja tuleb kohe tagasi, beebi süles. Vennake Toomas on see beebi, keda Tarmo hingesilmas näinud ja oodanud on ning kellega alguses tal midagi peale pole hakata. Ja nagu rahetera taevast langeb meie ette varsti suur Toomas. Palju suurem ja pikem kui suur vend, aga leebem ja leplikum elu suhtes enda ümber. Priit Volmer mängib ja laulab suurt Toomast, kes vaatamata suurusele ja pikkusele on lavastuses vennast väiksemaks mängitud. Nii ongi hea ja õige. Hästi mängitud.

Jah. Aeg hüpleb toredasti lavastuses. Inimesed, näitlejad, kerkivad esile, ilmuvad puude tagant ja kaovad sinna ning jätavad tükikese oma loost mäekaldele, looduse loodud lavale ja sellele ehitatud mänguruumi ühe suure seina, vana ja uuema Volgaga, ühe Ladaga, telefoniputkaga. Täpsed ja vaimukad dialoogid. Laulud, mis lauldud lihtsalt ja ausalt. Vigurdamata. Vigurdamata ja lihtsalt poevad need ka hinge.

Miks? Miks nad poevad hinge? Miks see uks avaneb, kust nad pugeda saavad? Sest nendes on tabatud arhetüüpset, ajastu loomust. Aja puudutust, iseoma, kui laulupidude tarvis leitud ülitäpseid vormeleid laenata. Nalja saab, aga see on heas tasakaalus tõsise, traagilisega. Surmast ja sündimisest, kasvamisest ja kahanemisest.

Tarmo Männard teeb ägedad rollid. Koputaja Kukk, keda südametunnistus piinab ja kes Tarmot hoiatab, et KGB on võtnud plaani ta tapmise. Vendade laulud on Kukes inimese äratanud ja nii ta ütlebki neile, et nad kindlasti põgeneksid. Vennad pääsevad põgenema. Kukk ütleb, et tema päris nimi olevat Kotkas. Suur asi, kui muusika kukest kotka teeb ja lavastus selle kotka lendu laseb.

Vihma suvelavastuse „Vihmana ma sajan“ esietendusel ei sadanud. Kolm noort meest tõmbasid taevasse puhanud, viirulise kuu. Valu sai ilusti osatatud ja koju viidud.