Pärast 2020. aastal Mehis Heinsaare tekstidega kokku loodud näitust „Biomass – kummitus nurgas“ on skulptor ja keraamik Eike Eplik mulle meelepärane ja sobiv looja. Siin on oma osa ka asjaolul, et ta sattus mu tähelepanu­orbiiti ajal, mil hakkasin end pidama kriitiliseks posthumanistiks, nagu tuleks vahest liigitada tedagi. Nii et oskasin oodata hapraid, ent orgaanilisi, sulavaid skulptuure, materjalivastandusi, mikrotegelasi, juukseid, huuli-hambaid, õrnu käsi ja jätkeid, sisalikke ja silmi, leidobjekte, looduslikke elemente … Aga mitte seda, et näituse võtab kogunisti üle üks üsnagi väike detail, mida ma oma peast välja ei saa ja mis kõike ülejäänut mõtestama ehk isegi varjutama hakkab.

Šelda Puķīte kureeritud näitus on Kogo tillukesse valgesse saali loodud mänguplatsi või pelgupaigana. See on terapeutiline aed „kurnatud täiskasvanutele, kes on unustanud võluvõime ja vabaduse, mida lapselik avatus ja uudishimu võivad pakkuda“¹. Ja just sedasi teekond näitusel ehitubki. Esmalt kohtub külastaja keskse installatsiooni murukamara ja keraamiliste tekstuursete skulptuur-kuhilatega, mille keskele on kellegi lapselikult udupäine käsi jätnud maha kausitäie pisikesi kivikuule nagu ülemõõdulisi nipsukive.

Edasi tuleb villaseid muruvaipu ja metalseid sillerdusi, skulptuure detailsete pisielukatega, paljuski pastelseid ja heledaid, koraljaid või kanajalgadel elukaid, kellest tärkavad hambulised huuled, lopsakad vulvad, silmad, mis ei püüa pidevalt mõista ega kontseptualiseerida, lihtsalt punguvad. Eriti tore on teos „Kilpkonna mängud“, millest võib leida pika blondi rapuntslipatsiga punnsilmse tegelase, kes meenutab mingil põhjusel pisitegelasi multikast „Kõige suurem sõber“.

Ma imetlen Epliku oskust materjaliga suhelda, seda kuulata ja sel olla lubada. Ta keraamika on tutske, arhitektuurne. Tema Tartu Kunstimuuseumi 2021. aasta näitusel väljas olnud savi- ja portselannööridest kokku sätitud struktuurid meenusid siis, kui sattusin 2023. aastal EKA keraamikaosakonna residentuuri näitusele „Keraamika kannab“, kus olid demonstreeritud uskumatutel ja gravitatsiooniületavatel viisidel savist 3D-prinditud sambad. EKA residentuuri eesmärk oli intrigeerivalt ja väga selgelt sõnastatud minimeerimise ja maksimeerimise probleemina: „Kuidas on võimalik olukorras, kus kaasaegsed ehitised eeldavad võimalikult vähese materjalikuluga ja lihtsasti valmistatavate tugikonstruktsioonide olemasolu, jõuda selle elemendi terviklahenduses kõiki kaasatud erialasid uudse tulemuseni viivate mõtete sümbioosini?“² Kui proovin Epliku uuema näituse eesmärki sama selgelt sõnastada, võiks see kõlada näiteks nii: kuidas on võimalik olukorras, kus kaasaegsetel täiskasvanutel on vähese energiakuluga pea võimatu saavutada õnnelikku ja jätkusuutlikku elu, jõuda siiski kõigi osapooltega arvestavate uudsete mõtete sümbioosini?

Mõtisklen keraamiliste mullahunnikute kõrval Epliku teise materiaalse vastanduse üle – mind paeluvad metallist lõigatud orgaanilised kujundid. Roostevabast terasest kui vastupidavuse ja kõvaduse etalonist on loodud seinal rippuvad taiesed. Metall ei ole tegelikult tema töös uus, Tartu Kunstimuuseumis oli seeria metalltraadist valmistatud niidutaimi. Siinsete seintel rippuvate abstraktsete maastike ette on pudenenud väljalõiked, komposti kuuluv ülejääk. Tutvustustekstis leiduv sõnapaar „aiasarnane paik“ üha kinnistub, kuni satun ühe viimase teose juurde, mis tabab mind ootamatult. Nii nagu aias on tavapäraselt ühes kasvuhoone- või aiavärava lähedases nurgas veidi peidetult, eelistatult kättesaamatultki veekraan, on ka Kogo galerii tillukesele ja valgele lapikesele vahetult enne näituse lõppu paigutatud teos, mis on võrreldavalt viljastav, metaljas ja väikestele uudishimulikele kätele vastupandamatu.

Täiskasvanu vöö kõrgusele on seina sisse sabapidi löödud lihtne pronksivärvi lusikas, mille kahasse on korjatud täiuslik ja õrn heledast kivist poleeritud kera. Tillukene, täpselt peopessa või suhu mahtuv. Maakera väike mudel, millesse on kontsentreeritud kogu hirm ja mure keskkonna, inimeste ja mitte­inimeste, meie eneste pärast. Niivõrd tähelepandamatu ja kummaline detail, aga Eike Epliku loomingus ebatavaline, kuna see on ülejäänud tervikust markantselt välja tõstetud, pealkirjastatud ning igaks juhuks paigutatud täpselt seinale maalitud pika ja lohiseva pealkirja viimase sõna „olulisem“ alla, et ikka kindlasti juhtida tähelepanu, see siin, see siin on oluline. Põrnitsen lusikat enda ees ja tunnen, kuidas pärast Epliku lõbusates ja võimalusi pungil täis maastikes mängimist seisab kurnatud täiskasvanusse kogu jama kiuste alles jäänud lapsolend oma globaalse ja paratamatult autoriteetse vanema ees: tee suu lahti, aaaaaa. Neela alla kõik see hirm ja pettumus, maakera, mõru pill.

Ka teose pealkirja võib lugeda iroonilisena, „Õnnetoojad“. Võib ju tõesti öelda, et me õnn on kontsentreeritud sellele väikesele kuulikesele, mille peal me elame ja mida mingi nähtamatu jõud suhteliselt õrnas tasakaalus hoiab. Kas kuraator või kunstnik on tõesti näituse lõppu taolise lusikakujulise strateegilise katkestuse plaaninud? Kas lapselik mängu­lust oligi mõeldud vaid iroonia ülesehitamise vahendina? See on ehmatav vastasseis kesk sügavaid keskendumisi ja detailidesse süvenemist täis mänguplatsi.

Mina ei taha rohtu võtta, ma hakkan vastu. Ma ei taha mõelda eksistentsiaalse ängi peale, mis on niigi Epliku loodu taustal alati olemas. 2021. aastal hoiatas ta ajakirjas Maja: „Ajades taga pelgalt lihtsasti mõistetavat korda ja majanduslikku kasu ning reguleerides loodust liialt, vaesume ise vaimselt. Kui viimse piirini viidud ökosüsteem ühel päeval kokku kukub, kukume meie koos temaga.“³ Olgu sihipärane või mitte, lusika näol on tegu efektiivse kommentaariga, olgugi et see jätab minu sisse täiemõõdulise ahastuse.

Keeran lusikale selja ja jõllitan keskset installatsiooni. Lapsepõlves olin tubli tüdruk ja tegin kuulekalt suu lahti, kui rohtu anti. Praegu maksan kuulekalt makse, esitan taotlusi, vehin kirjutada ja tööd teha naeruväärse tasu eest, ja olen veel tänulik kah. Võib-olla on Epliku näitus nii rõhutatult lapselikule loovusele keskenduv, et ühe pisikese ja häiriva lusika abil meenutada seda, millega leppimist me samuti lapsena õpime. Ökoloogilise kollapsi allaneelamist? Ja mulle tundub, et oleme oma kollektiivses kurnatuses jõudnud punkti, mil on selgesti näha, et „kõik muu“ ei ole pooltki nii oluline kui need üürikesed hetked koos sõprade ja perega, mil on soe, hea, saab nalja, mesilased sumisevad. Neid hetki on vastiku vehkimise kõrvale jäänud väga vähe.

Sõnajalgade varjus pesitseva ilusa teotekstuuriga keraamilise objekti peal jalutab asjalik sipelgas, keda kunst ei üllata, kõik on tema jaoks ühtviisi loodu ja tekkinu, tee ja takistus, mille taga võib olla toit või seltskond. Ja tema isegi on ju samamoodi pelgalt mateeria, õnnetooja.