Diskussioon sõna „etenduskunst“ ümber on nüüdseks kestnud 20 aastat. Alustades Erkki Luugi 2005. aasta artiklist Teater. Muusika. Kinos¹ ja lõpetades seni hiljutisima teksti, Evelyn Raudsepa juhitud vestlusringi „Kaasaegse etenduskunsti küsimused“ üleskirjutusega², läbib seda saagat püüe sõnastada, mis on etenduskunstis teistmoodi kui ülejäänud teatris. Ometi pole selle sõna täpne tähendus eesti keeles kinnistunud. Ei kinnistu ta siinsegi artikli tulemusel, aga sellegipoolest teeme katse uurida suundi, kuhu liikuda etenduskunsti tähenduse sõnastamisel.

Segadus etenduskunsti mõistega tuleneb ilmselt inglise keelest, kus teatri asemel kasutatakse tihti katusmõistet performing arts või siis teatrile lisaks liiginimetust performance. Esimene neist on tõlgitud eesti keelde kui etenduskunstid ning teine kui etenduskunst. Probleem on aga keelelis-loogiline: mitte kõiki etenduskunstide katuse alla kuuluvaid nähtusi ei saa nimetada etenduskunstiks, vaid ainult üht liiki teoseid. Lisaks ebaõnnestunud tõlketööle on häda ka väga laia tähendusväljaga sõnaga performance, mis tähistab nii tegevuskunsti liiki, teatrietendust, kultuuris-meelelahutuslikku esitust (laulu, tantsu, muusikat jms) kui ka tõhusat tegevust ja tööd.

Kaalukaid põhjuseid, miks peab etenduskunsti eestikeelse definitsiooni otsimisega edasi minema, on laias laastus kaks: publik ja poliitika. Esiteks vajavad teatrid ja etenduskunstide keskused oma loomingu tutvustamiseks sõnavara, mida publik mõistab ja mille alusel hindab, kas soovib minna lavastust vaatama või mitte. Teiseks kehtib kultuuripoliitikas loogika: mida selgemalt on võimalik sõnastada mõne valdkonna omapära, seda hõlpsam on tõmmata valdkonnale ka eraldi tähelepanu kindlustamaks, et nii poliitika kujundamisel kui ka rahastus­otsuste tegemisel selle valdkonnaga arvestatakse. Nii peab kultuuriministeerium näiteks era- ja munitsi­paalteatrite rahastamisel eraldi kriteeriumina silmas etendusasutuse senist panust teatri­valdkonna mitmekesisusse.

Olgu siinse artikli juures olev joonis teejuhiks, mis tähenduses ja omavahelises suhtes kasutavad artikli autorid edaspidi sõnu „esituskunstid“, „etenduskunstid“, „teater“ ja „etenduskunst“.

Etenduskunstile pühendatud teemapäev. Möödunud aasta lõpus korraldati Eesti Teatri Agentuuri juures tegutseva teatriterminoloogia töörühma eestvedamisel avalik teemapäev „teater | terminid“, mille eesmärk oligi jätkata avalikku arutelu etenduskunstist ja sellega külgnevatest mõistetest. Kui varasemate terminite sõnastamisel on seitsmeliikmeline töörühm³ otsinud olemasolevaid definitsioone ja kasutusnäiteid erialakirjandusest, konsulteerinud teatripraktikutega ning veetnud tunde väideldes, et jõuda täpseima võimaliku sõnastuseni, siis etenduskunstist on kujunenud sedavõrd keerukas juhtum, et ilma pikema aruteluta seda lahendada ei õnnestu.

Teemapäeva – või täpsemini terminoloogia talgupäeva – eel said kõik soovijad vastata veebiküsitlusele ning hinnata etenduskunsti sünonüümsust mõistetega teater, performance, nüüdistants ja tegevuskunst. Vastajaid kogunes 23, enamik neist etenduskunstide valdkonna professionaalid.

Definitsioonidena olid küsitluses kasutusel sõnastused, mille leiab 2022. aastal Tartu ülikoolis valminud etenduskunstide uurimismeetodite e-õpikust⁴. Etenduskunsti määratletakse seal kui hübriidset, eri kunstiliikide väljendusvahendeid kasutavat ja/või nende piiridel asuvat etenduskunstide liiki. Mitmuslik vorm „etenduskunstid“ kujutab endast katusmõistet, „mis hõlmab kunstiliike, kus kunstnikud kannavad teose ette (tavaliselt füüsiliselt samas ruumis olevale) publikule“. Mõiste selgitamiseks on õpikus kasutusel ka valem: etenduskunstid = teater + muud kunstilised etendused.

Mitmusliku vormi definitsiooniga olid küsitlusele vastajad üldiselt nõus. Tehti ka üks tähelepanu vääriv parandusettepanek: praegune sõnastus võimaldab etenduskunstide hulka lugeda ka muusika, ehkki intuitiivselt mõjuvad need ikkagi eri valdkondadena. Nii jäi talgupäeva aruteluski kõlama, et muusikat saab pidada esituskunstiks, aga mitte etenduskunstiks. See on teema, mida peaks arutama ka koos muusikavaldkonna inimestega.

Rohkem kui neljandik vastajatest ei olnud nõus „etenduskunsti“ määratlusega, seejuures viitasid kaks inimest, et ei ole ainsuslikku vormi kasutuses eriti märganud või ei pea seda üldsegi eksisteerivaks kategooriaks ega näe sestap vajadust sõna defineerimise järele. Ülejäänud vastuste seast koorus välja omadusi, mille kaudu püüti etenduskunsti määratleda: hübriidsus ja žanripiiride vaidlustamine, kaasaegsus, kontseptuaalsus, metateatraalsus, liikumispõhisus, abstraktsete kujundite kasutamine, mitterepresentatiivsus (mängimise asemel kogemine, tegemine, elamine; karakteriloome asemel kohalolu, intensiivsus, paindlikkus, oma kogemuse esitamine), vorm ja publikuga kohtumise akt on tähtsamad kui teose sisu. Nimetati ka teineteisele vastukäivaid omadusi: ühelt poolt tõsteti keha ja tegevus esile etenduskunsti peamise väljendusvahendina, teisalt rõhutati väljendusvahendite hierarhia puudumist.

Kattuvus varasemas diskussioonis nimetatud etenduskunsti omadustega on küllaltki suur: etenduskunsti on seotud hübriidsuse, märgisüsteemide mittehierarhilisuse, mitterepresentatiivsuse, kehalisuse, autobiograafilisusega. Lisaks on esile tõstetud etenduskunstile omast performatiivsust (või performatiivset esteetikat), mis puudutab teose atmosfääri ja rütmi, etendajate energiat ja kohalolu ning avaldab publikule energeetilist ja afektiivset mõju. Nõnda kirjeldatakse ka etenduskunsti vastuvõttu pigem kogeva kui tõlgendavana, pigem fenomenoloogilise kui semiootilisena. Ja veel: etenduskunsti on iseloomustatud fragmentaarsena, kuivõrd enamasti puudub neis lavastusis lineaarne narratiiv, ning täheldatud on ka etenduskunsti tihedat seost koosloomemeetodil töötamisega.⁵ Mõlemat loetelu etenduskunsti võimalikest omadustest tutvustati alustuseks ka teemapäeva „teater | terminid“ osalejatele, et anda põgus ülevaade, kuhu on diskussiooniga jõutud. Seejärel toimus arutelu neljas väiksemas rühmas, kus püüti välja puhastada nende mõistete tuumomadused. Päeva lõpus kohtuti taas ühises aruteluringis ja tehti räägitust kokkuvõte, mida järgnev tekst püüabki vahendada.

Uued katsed defineerida etenduskunsti. Nii jõudis üks rühm näiteks tulemuseni, et ainsad, mis neist omadusist etenduskunsti kirjeldamiseks sobivad, on etenduse tuginemine etendaja-autori autobiograafilisele materjalile ning etendajate ja vaatajate vahelisele teadvustatud suhtele. Lahendamaks vastuolu, kus katusmõiste „etenduskunstid“ all paiknev „etenduskunst“ ei tähista mitte mis tahes etenduskunstide liiki, vaid ainult üht väga spetsiifilist, pakkus see rühm „etenduskunsti“ asemel kasutamiseks sõna „performanss“ (mida tuleks siiski selgelt eristada tantsukunstist).

Ühtlasi juhtis etenduskunstnik ja kriitik Kaja Kann tähelepanu asjaolule, et etenduskunsti mõiste on viimase 10–20 aastaga muutunud. Võtted ja arusaamad, mille kaudu määratleti etenduskunsti eripära kümmekond aastat tagasi, on nüüdseks jõudnud ka ülejäänud teatrimaastikule, sealhulgas suurte sõnateatrite lavale. Sestap sobivad varasemad etenduskunsti omadused nüüd kogu teatripildi arengu kirjeldamiseks, osutas Kann. Etenduskunsti tuumaks võiks aga jääda pidev muutumine ja peavoolul eest ära liikumine – kui peavool võtab etenduskunsti võtted omaks, leiutab etenduskunst uued. Seega tulebki mõistet „etenduskunst“ üha uuesti ja uuesti defineerida.

Kai Valtna, tantsu-uurija ja etenduskunstide õppejõud, tõstatas seetõttu küsimuse, kas etenduskunst koondab neid, kes on kõigist muudest identiteedimääratlustest ilma jäetud. „Etenduskunstniku staatus on Eestis tugevalt seotud institutsioonivälise ametiauga – selline identiteet on ka uhkuse asi,“ lisas Valtna. Samas ei nõustunud kõik arutelus osalejad, et etenduskunstnikud peaksid marginaaliasse kuuluma, pigem sisaldab iga valdkond – sealhulgas sõnateater, tantsu- ja etenduskunst – endas nii peavoolu kui ka ääreala.

Kaks arutelurühma pakkusid „etenduskunsti“ asemele sõnaühendi „kaasaegne etenduskunst“ – performance ja performanss välistati kui ebavajalikud otselaenud võõrkeelest. Epiteedi „kaasaegne“ abil oleks võimalik lahendada tähenduste erinevuse probleem „etenduskunsti“ ainsuse ja mitmuse vahel, teisalt rõhutada suhet praeguse aja ja otsingulisusega. „Kaasaegne etenduskunstnik tundub otsivat uusi ruume, viise ja vahendeid, mille abil publikuga suhestuda,“ selgitas tantsukunstnik Raho Aadla. Samuti loob see sõnaühend seose nüüdisaegse kunstiga ning võib nõnda mõjuda teatrikaugele inimesele arusaadavamalt kui üksnes „etenduskunst“. Ometi tõstatab „kaasaegne etenduskunst“ küsimuse, kus on siis lihtsalt etenduskunst või veel enam, vanaaegne etenduskunst. Ja kas ajaga kaasas olemine ja uuenduslikkus ei sisaldu juba iseenesest etenduskunsti mõistes?

Seejuures nentis arutelus osalenud Kanuti gildi saali juht Priit Raud, et tema arvates ei eksisteeri etenduskunsti – ka Kanuti gildi saali seinte vahel tehtav kunst on teater. „Ammu ei tehta seal midagi täiesti teistsugust kui Eesti Draamateatris või Tallinna Linnateatris,“ selgitas Raud. Samuti ei saa „etenduskunsti“ hästi tõlkida inglise keelde (milles Eesti teatrite rahvusvaheline suhtlus valdavalt toimub), kuivõrd ainsuslik performing art pole seal käibel ning performance art viitab tegevuskunsti vormile, olles seotud pigem kujutava kunsti kui teatriväljaga.

Esimene rühm tegi sestap ettepaneku käsitleda performanssi ehk performance’it kunstidevahelise koosloomealana, kus võivad tulla kokku nii visuaalkunsti, teatri, muusika, kirjanduse või mõne muu valdkonna esindajad, et koos või üksi katsetada erisuguseid loomingulisi väljendusvorme. Tõmmata piiri, kellele see nähtus kuulub, pole nende sõnul tarvis ning nõnda laheneb ka küsimus mõiste tõlkimisest. Teisalt kõlas arutelus hääligi, mis osutasid vajadusele välja mõelda täiesti uus sõna, millega „etenduskunsti“ asendada.

Etenduskunsti kontekstid. Ühes asjas oldi aga igatahes ühel meelel: sõnad „etendaja“ ja „etenduskunstnik“ sobivad kasutamiseks väga hästi. „Etenduskunstnik“ tähendab eelkõige lavastavat kunstnikku, kes astub soovi korral ka ise lavale ja võtab seega etendaja rolli. „Etendaja“ on üldmõiste: inimene, kes etendusolukorras teistele midagi esitab. Kõik näitlejad (nagu tantsijad ja ooperilauljadki) on seega ka etendajad, ometi ei ole kõik etendajad näitlejad (ega tantsijad ega ooperilauljad).

Kui õnnestuks nüüd välja selgitada, mida teevad etenduskunstnikud lavastamisel teisiti kui ülejäänud lavastajad, oleks olemas ka vastus küsimusele, mis eristab etenduskunsti ülejäänud teatrist. Etenduskunstniku eripäraks pakuti arutelus teadlikku autoripositsiooni ja otsingulisust, kuid piisavalt eristavaks neid omadusi kokkuvõttes ei peetud – igal lavastajal võiks olla teadlik autoripositsioon, iga lavastaja otsib midagi oma loominguga. Vastus ei peitu ka meetodites: ainuüksi teatud meetodi või tehnika (näiteks koosloomemeetod) kasutamise kaudu ei saa etenduskunstnikku defineerida. Pigem võiks vastus peituda selles, millele etenduskunstniku autoripositsioon tugineb: see on enamasti isiklik ja kehaline kogemus, mistõttu kujuneb nende keha sageli ka kõige olulisemaks väljendusvahendiks.

On aga huvitav paradoks, et samal ajal kui etenduskunsti defineerimine põhjustab asjaosalistele nii palju peavalu, tegutseb näiteks etenduskunsti auhinna žürii ilma põhimõttelisema küsimuseta, mis nende vaatevälja peaks kuuluma. Nagu selgitas etenduskunsti auhinna žürii liige Liisi Aibel ka teemapäeva arutelus, uuritakse küll kohati teistelt žüriidelt – näiteks sõna- või tantsulavastuste žüriilt –, kas mõne lavastuse hindamisel võib žüriide vahel kattuvus tekkida, kuid enamasti on valim vaidlusteta selge. Samamoodi mõjub sõna „etenduskunst“ ka kõnekeeles üldjuhul arusaadavalt, sest intuitiivsel tasandil mõistetakse seda üsna sarnaselt.

Paistab, et see intuitsioon lähtub eelkõige institutsioonidest: ühelt poolt institutsioonidest, mille egiidi all lavastus on ilmunud (nt Kanuti gildi saal, Ekspeditsioon, elektron.art), aga teisalt ka institutsioonidest, kus lavastaja ja/või etendajad on hariduse omandanud. Lavastused kunstnikelt, kelle kõrgharidus ei pärine draamalavastaja või -näitleja õppekavalt, liigituvad seetõttu teinekord etenduskunstiks juba ennegi, kui keegi on lavastust ja selle esteetikat näinud. Ühtlasi mängib siin veel muidugi rolli viis, kuidas kunstnik end ja oma tööd kirjeldab.

Kuigi kõnekeeles polegi etenduskunstiga justkui probleemi, ei hinda autorid institutsioonidest lähtumist sobivaks aluseks etenduskunsti määratlemisele akadeemilises ja muus ametlikus diskursuses. Lisaks sellele, et institutsioonide põhjal tõmmatud piirid on tihtipeale meelevaldsed ja ebatäpsed, tekitab too arusaam olukorra, kus kunstiteose enese sisu, vorm, lähtekohad ja töömeetodid muutuvad otsekui tähtsusetuks. Seda seisukohta jagasid ka etenduskunsti arutelus osalenud teatripraktikud.

Kokkuvõtteks. Teemapäeval leiti küllaltki üksmeelselt, et meil on vaja mõisteid, mille abil teha eristusi mitmekesisel teatri ja etenduskunstide väljal. Kuna etenduskunsti täpselt lokaliseerida ja defineerida ei õnnestunud, siis pakuti hoopis välja, et ehk meil ei ole tingimata seda sõna vaja, eelkõige arvestades ülalmainitud keelelis-loogilist probleemi. Seetõttu võiks etenduskunsti just akadeemilises ja ametlikus diskursuses asendada mõne täpsema väljendiga, mis tõstaks selle valdkonna eripära esile. Arutelus pakutud mõisteid „performanss“ või „kaasaegne etenduskunst“ ei pea artikli autorid ometi täpsemaks, kuivõrd mõlemaga kaasneb uus problemaatika: esimesel juhul kattuvus tegevuskunstiga, teisel juhul segadus mõiste „kaasaegne“ tähendusväljaga.

Mõistete leiutamine ja defineerimine pole iseenesest keeruline, kui seda teha individuaalselt. Kuid sõnaloome ehk sõnade käibes hoidmine ja neile kultuuris tähenduse andmine on siiski koosloome, mis muudab konsensuseni jõudmise väga keeruliseks, eriti kui sõnaga kaasneb võim ja/või raha. Ometi on mingitki konsensust just akadeemilises-ametlikus plaanis vaja. Kunstnikele endile me seda sõna ei otsi – nagu viitas ka Kaja Kann –, sest nende ülesanne ongi püüda definitsioonidel eest ära liikuda, teha teisiti.