„Mälestusi külmast utoopiast” näituse idee tekkis juba 2007. aastal Tallinnas Kumus graafikatriennaali ajal. Tollase kuraatoriprojekti oli pannud kokku rootsi kuraator Anders Krueger. See avas mulle täiesti teistsuguse pildi Ida-Euroopa kunstist, mulle meeldis see väga. Näituse keskse osa moodustasid plakatid ja graafika, laiale avalikkusele mõeldud, totalitaarses maailmas riigi sponsoreeritud meediumid. Neid ümbritsesid abstraktsed, kontseptuaalsed, figuratiivsed tööd, mis erinesid tollal läänes tehtud poliitilise tähendusega kunstist. Neil töödel oli oma, kommunistliku riigi kontekstis poliitiline tähendus, kuigi rõhutati subjektiivset, individuaalset aspekti. Eve Kasega selle näituse üle arutades mõtisklesime ka selle üle, kuidas uus muutus, üleminek vabakapitalismile, transnatsionaalsele suurkorporatsioonide ajastule on kunstnikke mõjutanud, kuidas nad seda transformatsiooni on kujutanud. Millegi vastu on alati kergem olla kui millegi poolt. Siis otsustasimegi näituse korraldada. Eve Kask hakkas otsima kunstnikke ja töid, mis sobivad meie ideega. Püüdsime kokku tuua võimalikult mitmekesist kunsti, aga samas ka töid, mis koos toimiksid, üksteist peegeldaksid. Näiteks poola kunstniku Andrzej Krause poliitiliste karikatuuride ühest puurist teise lendav linnukujund toimib imehästi koos läti kunstniku Edmunds Jansonsi „Väikese linnukese päevikuga”, kus peategelane on ise nagu lind puuris. Või punane värv, mis kordub tööst töösse: seda on kasutanud Marko Mäetamm ühistöös Anu Juurakuga „Veriste majade” juures, rumeenia kunstnik Ştefan Constantinescu „Laste kuldajas”, aga ka bulgaaria kunstnik Ivan Moudov oma kohvrite puhul. Või võtame portreed: need võivad olla kas institutsionaalsed, personaalsed või midagi sootuks muud. Londoni graafikaateljee galerii on väike, seetõttu tuli Tanja Muravskaja portreed („nemad, kes laulsid koos”) eksponeerida galeriiakendel näoga väljaspoole, seespool olid leeduka Kęstutis Grigaliūnase omad. Ka niiviisi sai teosed omavahel mängida panna.
Millised tööd kõnetasid Londoni publikut kõige enam?
Tanja Muravskaja tööd olid väljas hiiglasuurel, 20meetrisel aknapinnal: kolme kuu jooksul, mil näitus oli avatud, läks akende parandamise peale umbes 20 000 eurot. Aknaid määriti poriga, kahel korral portreesid tulistati. Paljud inimesed, kes sealt mööda läksid, küsisid, miks me näitame midagi nii depressiivset. Neis portreedes on midagi väga häirivat: need on üle elusuuruse, tumedad, ähvardavad. Kui vaadata neid individuaalselt, siis on nad igati kenad inimesed, kui vaadata sarjana, siis on hirmutavad. Inglismaal on populaarne teleprogramm „Draakoniurg” („Dragon’s Den”), kus esinevad edukad ärimehed, investorid, kes sponsoreerivad küll kultuuri ja sotsiaalseid ettevõtmisi, kuid valivad viisi, mis toob neile kasu. Investorid on tavaliselt küllalt külmad ja julmad, mõnikord nad on nõus toetama, mõnikord võivad vägagi järsult ära öelda. Tanja Muravskaja portreteeritud võisid tunduda Londoni inimestele üsna samasugused.
Muravskaja oli teismeline, kui Eestis revolutsioon algas: küllalt vana, et asjadest aru saada, kuid mitte nii vana, et seda sügavamalt mõista. Kümme aastat hiljem, täiskasvanuna, esitab ta neile inimestele, muutuste initsiaatoritele küsimuse: kes te tegelikult olete? Inimestele, kes juhtusid neid portreesid nägema, kuid kes ei tea eriti midagi ei foto- ega ka portreekunstist, mõjuvad need portreed pealetükkivalt, võimsate, häirivatena. Kui mõelda Goya deemonite peale, siis neis on midagi samasugust.
Edmunds Jansonsi päeviku interpretatsioon on sügavalt liigutav, inimlik. Selles on kujutatud elu just siis, kui seda läbi elati, kui need sündmused juhtusid. Päeviku joonistustes on imetillukesed detailid, mis tavaliselt jäävad fotost välja, sest neid on raske tabada. See on imetabane moment.
