
Kuigi kõrghooned jätavad kängu avaliku ruumi, paljunevad südalinna kuhjatud pilvelõhkujad omasoodu edasi. Kuhu jääb inimsõbralik keskkond? Kus on tehtud viga?

Kuigi maailm Kuresoo silme all hävib ja kaob, ei murra ta seda jõuetult pealt vaadates käsi, vaid suhtub kõigesse elunäinud nukrusega, mis on kaetud vanamehehuumori tihke looriga.

Jenny Offill küsib romaanis „Ilm“, kuidas käituda kliima-apokalüpsise eelõhtusse jõudnud maailmas, ja pakub ühe valuvaigistina välja apaatse eneseiroonia.

Marje Tõemäe film neljast kooliteed lõpetavast Eesti noorest, kes peavad rinda pistma uute valikutega, on armas ja helge, ent pinget ja empaatiat sealt ei leia.

Tahtmatult mõjub „Kõrb“, lugu lõputu Palestiina-Iisraeli konflikti keerisesse eksinud rootsi ajakirjanikust, Ukraina sõja tõttu tähendamissõnana.

„Suur teadmatus“ paistab olevat mõeldud täiskasvanutele, kes väga harva naeravad, on sageli kurvad ja väsinud ning teavad juba kõike.

„Kiik, kirves ja igavese armastuse puu“ on kahe täiesti tundmatu tegija käe all sündinud uskumatult terviklik ja tugev debüüt, mis on oma madala eelarve viimse sendini vääriliselt realiseerinud.

On hea meel, et festival „Ceciliana“ on olnud jätkusuutlik ning varajane muusika leiab üha enam kõlapinda.

Positiivi galeriis tasub aega varuda, sest sealne fotode ja tekstide vestlus on seda väärt, et sellest osa võtta. Kui ise ei taha sõna sekka öelda, võib kuulata, mida räägivad teised.

Tänavusel Pärnu fotofestivalil hingab iga näitus oma rütmis, aga toetab ka fotožanri ajaloo ja mitmekülgsusega seotud tervikideed.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.