
Johanna Rannula: „Videomängud on konks, mille abil tuua publik kunsti juurde, avardada kunsti vastuvõtmist. Loodan, et ka edaspidi leitakse selliseid konkse.“

Eluruumide tühjaksjäämine on varjatud protsess, mis paistab välja alles tendentsi süvenemisel. Probleeme aitab ennetada arengu kavandamine, ruumiline planeerimine ning hoonete renoveerimine.

Kadri Leetmaa: „Vaheldusrikas elukeskkond on Eesti rikkus. Kahaneva elanikkonnaga piirkonnad peavad siiski endaks jääma: seal pole kuhugi kiiret ning on aega ka sauna kütta.“

Eesti hoonefondi kavandades seisame silmitsi jaapani korrastuskunsti eksperdi Marie Kondo dilemmaga: peame otsusele jõudma, mille alles jätame, millest loobume.

Kohutava kurjuse kõrval on palju headust, ka muusikaelus: ei ole peaaegu ühtegi kontserti, millega ei käiks kaasas moraalne või rahaline tugi Ukrainale.

Kunstnik Epp Kubu: „Mida rohkem on proovidest aega möödas, seda rohkem tajun hoopis teisi asju olulisena, kui protsessis sees olles.“

Vanemuise „Tristani ja Isolde“ loodud õnnis tundmus kaob teatrisaalist välja astudes nagu hingeõhk huultelt, sest tekib tunne, et midagi jäi saali maha.

Lavastuses „Ma võiksin sulguda pähklikoorde“ mõjub orkestri kujund sümbolina: üksinduse kaudu räägib see helide, valguse ja rütmide sümfoonia just koosolemisest.

See lugu on kirjutatud lootuses, et ajakirjandus ei väsi ning oskab sõjauudiseid doseerida nii, et ka auditoorium ei väsi.

Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.