
„Kunsti“ esimese vaatuse lõpuks on selge, et tekstis ja lavastuses räägitakse millestki sügavamast kui lihtsalt moodsa kunsti üle- või juurdehindlusest.

Kõik tänavuse festivali lavastused tuginevad väga suurel määral video- ja valguskunstile, mis aga sugugi ei osutunud iga kord maitsekaks lisaväärtuseks.

Philippe Descola: „Meis kõigis miilab igatsus taasleida kadunud maailma süütus, kus taimed, loomad ja objektid olid meie kaaskodanikud“.

Afganistani sõja veteranina pikib Mike Martin teoreetilise arutelu vahele pihtimuslikke mõtlusi oma sõjakogemusest.

„Netflixi“ selle suve suurproduktsioon „Sandman“ ei jõua algmaterjalile lähedalegi, ehkki üritab üsna tõsiselt.

„Unelaul“ on mustreid paljastav, muhe, aga samas roosamannavaba pilt naise kolmest traditsioonilisest rollist: laps, ema ja vanaema.

Soome kunstnik Jonna Kina vaatleb eesti skulptorite Amandus Adamsoni ja August Weizenbergi pärandit teraselt, hõrgult ja lakooniliselt.

Margit Mutso: „Kõige olulisem on ikka sõnum – kas loojal on midagi öelda? Miks ta midagi teeb?“

Eesti kunstiteaduse sajandat aastapäeva tähistaval aastal võiks suurmeestele pühendatud näitustel enam märgata säravaid naisi nende kõrval ja ümber.

Rohepööre, asulate kahanemine, linnade kasvamine, autod, rattad ja pakirobotid kütavad ruumiplaneerimises kõikjal kirgi. Maadeldakse probleemidega, mis meidki siin Eestis köidavad.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.