Ükskord ma intervjueerisin Ülle Marksi, ta ütles: „Mul on tunne, et kõige erakordsem taevas on sügisel, kõige kõrgem ja puhtam. Väga mõnusaks muutub ilm, kui hakkab sadama. Tunnen, et vihm sajab minust läbi. Siis mõtlen, et ta on hõbedane. Käin vastu vihma ja mõtlen ennast vihmast läbituks.” Mikk Sarv kirjutab hiljuti ilmunud raamatus „Sõna jõud” Mihkli ehk Miikaeli kohta, kelle päev on 29. septembril: „Ta seisab pimeduse lävel ning talitseb pimeduse jõude”. Kui keegi jõude talitseb, siis kujutleme teda kätt tõstmas ja selle abil nähtamatuid jõude vaevumärgatava liigutusega peatamas. Midagi samalaadselt maagilist oli Draakoni galerii näituse „Igavik. Jäljed” käeliigutustes, mis on kipsi vajutatud 1995. aastal Gotlandil. Ülle Marks kirjutab näituse saatetekstis, et iga näituse objekt on peatatud ajahetk, mõtte- ja tundehetk, episood igavikust, mida ta sellel keskaegsetest kirikutest rikkal saarel hoomas. Veetilga langemise helid Helena Tulve ja Margo Kõlari poolt taustaks seatuna  on teiseks mõõtmeks sel käejäljendite maastikul.
Nagu ei ole olemas kaht omavahel sarnast veetilka, nii ei ole ka kaht ühesugust käežesti. Peenikesed võrkjad käejoonte mustrid muudavad need linnutiivaga sarnased vormid näitusel veelgi hapramaks. Ometi on käed kõige tugevam osa inimesest selles mõttes, et kätega me ju ehitame ja loome iseend iga päev uueks; ilma nende toimekuseta poleks võimalik ühtki julget mõtet teoks teha. Aga mitte ainult loov tegevus: nagu peenikesed oksad annavad oma voogamisega puuvõrale üldise kuju, žestikuleerime me ennast just kätega isikupäraseks. See on arvatavasti tähtsamgi kui näomiimika, mis võib mõnel oma nägu hästi valitseval inimesel ka peaaegu puududa. Käed seovad meid tihedalt lähima ümbrusega, silmad – kaugemaga.
Kuigi Ülle Marks on tugev graafik, on tema plaadilt trükitud joonistustes ikka olnud tugev skulptuurne aspekt, samuti on need kipsist käejäljendid korraga skulptuursed ja graafilised. Skulptuursed kas või vormilt: sest nad on ruumilised; pinda kattev joonevõrgustik lisab neile peene graafilise aspekti.
Tulen tagasi intervjuus öeldu juurde: miski ei iseloomusta paremini Ülle Marksi kunstnikuloomust kui igatsus kirka taeva ja hõbedase, puhastava vee järele, soov sulada vihmaks, saada ikka ja jälle uueks. Vaatamata välisele haprusele, olla tugev ja seista pimedusele vastu, teha seda vaimu-, mitte füüsilise jõu abil. Ammutada energiat vaikusest, aja peatumisest; olla nagu veetilk, mille jõud avaldub aastate jooksul.