Han Kang, Taimetoitlane. Korea keelest tõlkinud Anni Arukask, konsultant Kristel Lee. Toimetanud Katrin Kern. Kujundanud Maris Kaskmann. Loomingu Raamatukogu 2025, nr 7–9. 132 lk.

I

Olen lõpuks leidnud autori, kes käsitleb oma loomingus tundlikkust kaastundlikult kogu selle keerukuses. Lõuna-Korea kirjanik Han Kang märkab nii tundlikkuse tugevaid kui ka nõrku külgi ning võtab kriitiliselt arvesse konteksti, milles tundlikkus peab end kehtestama. Tundlikkuse teemat käsitleb Han nii romaanis „Taimetoitlane“, mis ilmus kevadel eesti keeles, kui ka teostes „Human Acts“ („Inimlikud teod“) ja „Greek Lessons“ („Kreeka keele tunnid“), mida olen lugenud inglise keeles. „Taimetoitlases“ uurib Han Kang, mis juhtub tundliku inimesega – naisega –, kes püüab vägivaldses maailmas vägivallatult elada.

Han Kang käsitleb seda teemat noore introvertse naise Yeong-hye loo kaudu. „Taimetoitlase“ peategelane näeb korduvalt unes, et on kiskja. Unenäo tõttu ei suuda ta enam liha süüa ega öösiti magada: „Lühikesed stseenid tulevad hooti rünnates. Elaja peegelläikivad silmad, vere kujutis, paljas kolp ning taas kiskja silmad“ (lk 26). Inimestel Yeong-hye ümber – nii võõrastel kui ka tema pereliikmetel – on Yeong-hye taimetoitlust raske aktsepteerida: „Süüa kellegagi, kellele see vaatepiltki on jäle, et ma liha söön, kui kohutav see oleks“ (lk 20). Yeong-hye ise sööb üha vähem, kaotab kaalu, muutub ärevaks, ei maga ega leia enam kontakti teistega, hääbudes tasapisi: „Usaldan üksnes oma rinda. Mulle meeldivad mu rinnad. Sest rindadega ei saa tappa“ (lk 26).

II

Mis tingimustel on inimesel võimalik oma vajadusi, soove ja piire selgelt sõnastada ning vabalt väljendada? Ainult turvalisest väliskeskkonnast ei piisa. Vaja on ka sisemist vabadust, et vajadusi, soove ja piire märgata ja iseendale sõnastada, eneseusku, et neid teis(t)ele väljendada, ning sisemist jõudu, et nende eest vajaduse korral seista.

Nõusolekuteemalistes aruteludes, eriti seksuaalsuse puhul, on sageli jäänud domineerima arusaam sellisest nõusolekust, mida saab väljendada pelgalt sõnade „jah“ ja „ei“ kaudu. Sellest tuleneb ka nn jah- ja ei-mudeli vastandus seadusandlikus kontekstis vägistamise definitsiooni mõtestamisel. Liberalistlikus paradigmas annab inimene jah-sõna või mõne muu sama tähendust edastava märgiga nõusoleku teisel inimesel tema kehaga midagi teha, „ei“ aga tähendab nõusolekust loobumist või selle puudumist, s.t teine inimene ei tohi neid asju tema kehaga teha. ¹

Vastukaaluks seesugusele liberalistlikule raamistusele mõtestab Rebecca Kukla nõusolekut kui dialoogi teise inimesega.² Mulle on niisugune arusaam sümpaatne, sest selles on ruumi kõhklustele ja ajutistele tingimustele: „ma ei tea, kas ma tegelikult tahan seda teha“, „ma ei tea, kas mulle see meeldib, aga võime proovida“, „katsetame, aga pigem arvan, et ei taha“ või „võime seda teha siis, kui enne teeme midagi muud“. Rõhuasetus ei ole niivõrd kellelegi loa andmisel oma kehaga midagi teha, vaid koos millegi toreda loomises – selle arusaama keskmes on pidevad läbirääkimised. Teineteise vajaduste, soovide ja piiridega mitte ainult ei arvestata, vaid neid ka kujundatakse ühiselt.

On aga olukordi, mis raskendavad dialoogi pidamist või kus see on võimatu: joobeseisund, tugev väsimus või traumaseisund, ähvardused, aga ka vanusevahest tulenev ebavõrdne võimusuhe. Joobeseisund, väsimus ja trauma toimivad sisemiste takistustena, seevastu kui vanusest tulenev võimusuhe või ähvardused kujutavad endast välist takistust, mis välistab osapoolte vahel võrdsetel alustel dialoogi. Vahekordade märksõna on agentsus – inimese suutlikkus seista oma piiride ja soovide eest. See ei kehti üksnes seksuaalelus, vaid saadab meid kõikjal: peresuhetes, sõpruses, töösuhetes, samuti juhukohtumistes võõrastega.

Han Kangi „Taimetoitlane“ asetab lugeja selle pingevälja keskele. Mida tähendab oma keha ja elu üle otsustamine maailmas, mille ootused, normid ja võimusuhted ei toeta naise agentsust, ei toeta vajaduste, piiride ja soovide väljendamist, nendest arusaamist või isegi nende kujunemist? Ühes peatükis näiteks magab Yeong-hye oma õe mehega. Too on valmis oma ihade ja kunsti nimel ära kasutama ka kõige lähedasemaid inimesi: „Ta ei suutnud käli juttu täpselt mõista, ent ta tugevdas toru hoidva käe haaret. „Hästi,“ pomises ta omaette. Selline inimene võib isegi nõus olla. Võib isegi millegi sellisega nõus olla“ (lk 70). Ka juhul, kui Yeong-hyel võis olla põhjus, miks ta soostus oma õe mehega seksima, teadis mees hästi, kui haavatav Yeong-hye oli – ent ta ei teinud katset seda olukorda temaga ausalt arutada. Just selle tõttu on see stseen moraali seisukohalt problemaatiline. Nõusoleku liberalistlik raamistus, nii mulle näib, ei suuda ära tabada, miks see stseen lugejates kahetisi tundeid tekitab.

III

Poliitikateoreetik Iris Marion Young arutleb, et naise kehalist kogemust iseloomustab oma keha kogemine objektina. Naine on lakkamatult teadlik, et teised teda vaatavad, hindavad ja himustavad, ning sellest tulenevalt on ta õppinud kehastama naiselikkust – kõndides ja istudes „nagu naine“, olles ettevaatlik, et mitte endale haiget või end mustaks teha, ning püüdes naeratada vältimaks muljet, et ta on kurb või kuri.³

Väikestele tüdrukutele antakse varakult märku, et nad peavad õppima vaoshoitust: istu korralikult, põlved koos, käed süles. Samal ajal võivad poisid istuda vabalt, jalad laiali, küünarnukk üle toolileeni. Kui tüdruk jookseb, kõlab manitsus: ära kuku, muidu saad haiget. Poistel aga lastakse vabalt joosta, sest nende kukkumisi ja marrastusi nähakse meheks saamise ja iseseisvumise teekonna osana. Tüdrukuid õpetatakse rääkima vaikselt ja malbel häälel, aga poisse julgustatakse kõnelema enesekindlalt ja valjusti – neis nähakse ju tulevasi poliitikuid ja ettevõtjaid.

Nii vormitakse paljudes tüdrukutes harjumus võtta ruumis ja suhtluses võimalikult vähe ruumi, vältida tähelepanu ja mitte valmistada teistele liigset tüli. Nõnda kujunevadki „tublid tüdrukud“: eeskujulikud õpilased ja hiljem kuulekad töötajad, keda hoolimata tublidusest juhtivale kohale kunagi ei ülendata. Need varase ea kasvatusviisid kujundavad seda, kuidas paljud naised kogevad oma keha ja iseend, ning seda, kuidas astuvad vastu kogetavale vägivallale.

„Taimetoitlase“ peategelane Yeong-hye on üles kasvanud türannist isaga ning on abielus mehega, kes temast ei hooli ega pea lugu. Yeong-hye abikaasa olekut ja abikaasade vahelist suhet iseloomustab hästi järgmine lõik: „Mind on alati tõmmanud kesktee poole. [—] Nõnda oli loomulik valik abielluda naisega, kes näis olevat maailma kõige tavalisem. Naised, kelle kohta võis öelda ilusad, intelligentsed, silmatorkavalt ahvatlevad või rikkast perest pärit, tundusid mulle algusest peale üksnes ebamugavusi valmistavate olenditena“ (lk 7).

Youngi kirjeldatud naise kehaline kogemus aitab mõista, miks Yeong-hye ei seisa enda eest kindlamalt, miks on ta kogu elu vaikides kannatanud. Nagu paljud tüdrukud, nii on ka tema õppinud juba varakult keha pinges hoidma ja oma soove endale jätma, kohanema teiste ootustega ning vältima tülitegemist.

IV

Yeong-hye vastupanu sellele vägivaldsele maailmale on vaikne: ta keeldub kehastamast vägivaldsust, mis on talle endale nii palju haiget teinud. Kuna ta näib uskuvat, et vägivald sünnitab vägivalda ja see on midagi laiduväärset, otsustab ta loobuda lihast, et mitte osaleda lõputus ämblikuvõrguna hargnevas vägivalla ahelas.

On küll üks hetk tema elus, murdepunkt, kui nii võib öelda, mil ta enese tugevamalt kehtestab. Pärast seda, kui Yeong-hye pere oli püüdnud talle jõuga liha sööta, lõikab Yeong-hye endal veenid läbi: „Käli viskus äial vöö ümbert kinni võtma, ent mu naise huulte teineteisest eraldumise hetkel surus äi ikkagi lihatüki sisse. Selle raevupurske peale lõdvenes haare näälu kätes ning mu naine sülitas liha kohe lõrisedes välja. Tema suust vallandus metselaja moodi karje: „… eest ära!“ Mu naine tõmbas end küüru ja näis tahtvat välisukse poole põgeneda, kuid pööras ümber ja haaras pidulaualt puuviljanoa. [—] Minu naise randmest tulvas verd nagu purskkaevust. Punane veri langes vihmana valgetele taldrikutele“ (lk 31). Endal veene läbi lõigata üritades teeb aga Yeong-hye haiget ennekõike iseendale. Teised küll ehmuvad, kuid ehmatus ei tee teda ümbritsevaid tema suhtes tundlikumaks ega hoolivamaks.

Peagi leiab Yeong-hye, et vägivalla­tsüklist väljumiseks lihast loobumisest ei piisa. Täielikult vägivallatut elu elada on võimatu, sest iga hingetõmme on seotud teiste elusolendite ja iga samm põimitud keeruliste vägivalla­süsteemidega. Arvad, et ostad puu­villase kampsuni ettevõttest, kus ei kasutata rõivaste valmistamisel lapstööjõudu. Selle firma õmblusmasinad on aga tehtud Hiinas Xinjiangi piirkonnas, kus lapstööjõudu kasutatakse. Tahtes kindlaks jääda vägivallatuse printsiibile, ei olegi Yeong-hyel muud valikut kui loobuda kõigest: „Nagu tähtsat saladust avaldades vaatas Yeong-hye tühjas palatis ringi ja ütles: „Mul ei olegi toitu vaja. Ma saan nii elada. Kuni vaid päikesevalgust on.“ [—] „Eonni, see on tõsi … Nüüd kohe kaovad ka rääkimine ja mõtlemine““ (lk 109). Vaid taimena ei saa ta ühelegi elavale hingele haiget teha.

Yeong-hye vastupanuakt käändub vägivallaks iseenda vastu. Taimeks kehastudes näljutab ta ennast seni, kuni on täielikult teda sundtoitmisega aidata püüdvate õe ja arstide meelevallas: „Yeong-hye raviarst paneb kindad kätte. Ta võtab vanemõe ulatatud sondi ja kannab pikale peenikesele torule ühtlaselt geeli. Samal ajal hoiab hooldaja kogu jõust kahe käega Yeong-hye pead paigal. Song läheneb ja Yeong-hye, nägu tulipunaselt kuumav, raputab hooldaja käsi maha. Nagu hooldaja oli öelnud, on arusaamatu, kust see jõud tuleb. Ise seda märkamata astub ta sammu ettepoole. Õde peatab ta käsivarrest haarates. Viimaks hoiab hooldaja Yeong-hye auku vajunud põski kahe käe haardes. Samal ajal pistab raviarst sondi Yeong-hyele ninna“ (lk 123). Just siin peitub romaani traagiline paradoks: Yeong-hye soov elada täiesti vägivallatut elu osutub iseenda suhtes kõige brutaalsemaks vägivallaks.

Sel viisil asetab kirjanik Han Kang lugeja ette küsimuse: kas üldse on võimalik vägivallatult seista vastu vägivallale? Han Kang näib arvavat, et mitte.