Üleriigilise raamatuaasta vormistamise kõrval peaks jooksvalt ka jälgima, kuidas on lood sisustamisega, sest vastasel korral võib tulemuseks olla vormitus või, mis veel hullem, sisutus.

Pakendi ja sisu omavaheline suhe on kultuuris üks intrigeeriv mängumaa, kus püütakse leida ideaalne balanss vahest igas kultuurivaldkonnas. Kõigepealt tundub paika pidavat üks alusreegel, mis ju laias laastus pädeb ka raamatuaasta kohta: selleks et kultuuriteksti piisavalt väärtustataks, tuleb talle luua n-ö kõrgendatud kontekst, mille raames kultuuri tarbimine ütleb vähemalt sama palju nii tarbija kui ka tarbitava kohta. Ehk et kõrgendatud kontekstis kultuuri tarbimisega saab tarbija edastada maailmale enda kohta positiivse signaali: loen, järelikult olen. Õigemini, tänapäevane mugandus: loen ja teatan lugemisest, järelikult olen. Kultuurile kõrgendatud konteksti pakkuvaid üritusi on täis kogu aastane kultuurikalender: festivalid, eriüritused, autoriõhtud, perfonksid ja pop-up-poed. Kultuuritarbimisse on siginenud veel üks mõõde – Instagrami-kohasus – nii et lisaks kõrgendava konteksti vormistusele tuleb korraldajale kasuks, kui on pakkuda ka kiirtarbitavaid visuaalmeeme, hetkega haaratavat ikoonilist puru, mille viraalseks minekust postitamiste järel unistab iga keskmisest pädevam turundaja.

Käisin algklasside õpilastele koolis rääkimas lugemise voorustest, mis küll mulle võivad olla ilmselged, aga neile juba üldises pildis mõistetamatud. Põrkasin taas vastu vormi ja sisu vahelist nähtamatut barjääri: minu püüdlustele rääkida sisust, mõttest ja tundest vastati küsimustega vormiliste ja statistiliste näitajate kohta. Põhiline arusaadav asi oli lehekülgede arv: kui palju on raamatus lehekülgi (issand, kui paks!) ja mitu raamatut peaks aastas läbi lugema (issand, kui palju!). Laste kohustusliku kirjanduse puhul – tuleb tõdeda, et see fraas pole tõesti teab kui lugema meelitava toimega – peetakse pidevalt arvet, kui mitu lehekülge on juba läbitud, mitu veel minna. 19 maas, 32 veel. Lugemisest saab nii tegevus, mida võinuks kommenteerida nüüdseks lahkunud Lembitu Kuuse: „Jaaaa, nüüd me näeme, et lugeja on sisenemas viimasesse peatükki! Pärast edukat stardipauku on kahes kontrollpunktis olnud märgata selgeid väsimuse märke, aga lõpusirgel tuleb nüüd ilusti paaristõugetega fraase võttes lõpupoole, lootuses ikkagi enne õhtuse uneaja algust see võit siit täna koju tuua!“ Võidurõõm on ka muidugi suur – „Sain läbi!“ Segu võidurõõmust ja kergendusest. Lõpuks ometi.

Mida kaugemal on inimene lugemisharjumusest, seda ahvatlevamaks tuleb talle see vormistada. Tihti on tähendus­rikas vorm ise. Mõte läks nii-öelda kohvi­lauaraamatu ehk staatuse­sümboli, sisustuselemendi või äärmuslikul juhul vaata et mööblieseme rollile pretendeeriva iluraamatu formaadile. See on selline, et ega see ju hästi riiulisse ei mahu, aga ei mahu seetõttu, et polegi sündinud siia ilma selleks, et konutada mõnes riiulis, kitsikuses ja kasinamate kaimude vahel. Need raamatud on mõeldud olema märgatud, aga nende sisukus on otseselt seotud tarbimisega. Kardan, et paljude kohvilauaraamatutega kaasneb keerukas käskude ja keeldude nimekiri – bürokraatiamüür, mis teeb vähemalt uudishimuliku lapslugeja jõudmisest raamatuni ühe konarliku teekonna. Käed peavad olema seebiga pestud, parem oleks üldse enne duši all ära käia. Raamatut ei tohi vedada mujale sellele kohvilaual määratud pjedestaalikohast. Lehed peavad olema sirged, selg niisamuti. Süüa-juua raamatu lugemise ajal ei tohi, sest plekid tulevad, ja „sa ei kujuta ette, kui kallis see raamat oli“ (kuigi tegelikult pole see ostetud, vaid see oli kingitus). Kui neist reeglitest lahti lasta, võivad sellised raamatud olla aknaks suuremasse ilma, kuhu tihedama tekstitrükiga raamatute kaudu on ehk raskem läbi murda.

Meil kodus oli selliseid suuri ja meeldejäävaid raamatuid põhiliselt üks, mida mäletan tänaseni, uhke pealkirjaga „Das Königreich der Tiere“ ehk „Loomade kuningriik“ – tiiger peal. Saksa keelest ei jaganud me õega just eriti palju, aga loomad sööbisid küll sügavale mällu. Läikivale kriitpaberile trükitud leheküljesuurused hiidämblikud. Eksootilised antikangelased nagu Tarantel, Barrakuuda ja Piraaja tegemas hirmsaid tegusid, aga me soovisime sisimas ikka nendega sõbrad olla, sest neil oli sisu. Ja eks muidugi vormi ka.

Suureformaadilised kallid iluraamatud on mõeldud samuti lugemiseks ka siis, kui seal otseselt väga palju lugeda pole. Raamatu põhiline funktsioon on rääkida lugu ja ergutada kujutlusvõimet ning mõttelendu. Kontakt raamatuga peaks olema loomulik, mitte steriilne või mingil muul moel ebamugavaks tehtud. Kasutamisjäljed annavad raamatutele emotsionaalset väärtust juurde, mitte ei võta materiaalset väärtust vähemaks. Pikksilm tuleb teistpidi kätte võtta. Inglise keeles on järelturul silma hakanud nende kasutusjälgede kohta käibel kaunis ütlemine: mitte used vaid loved, äärmisel juhul isegi well loved. Tore, kui raamatust on näha, et seda on armastatud.

Mõtlen siin omasoodu, miks jutt sinna läks. Eks ilmselt osalt Krista Kaera läinud raamatuaasta kokkuvõtte tõttu Vikerraadios: „Kõige hoiatavam on see, et lastekirjanduse tiraažid on mõningate aastate lõikes kukkunud umbes 60 protsenti ning vastavalt sellele ei ole kasvanud nimetuste arv. Öeldakse, et küll inimesed lastele raamatuid ostavad, aga tuleb välja, et ikka ei osta küll. Teine asi on see, kas lapsed hakkavad lugema või hakka.“

Raamat peab last kõnetama. Kui nüüd tagasi tulla selle kõrgendatud konteksti juurde, siis on selle loomisel abiks nii pjedestaalikoht diivanilaual (kui bürokraatiamüür ära võtta) kui ka märgid armastusest. Kui suitsetamisest rääkides on tõdetud, et inimesel võib nikotiinist sõltuvuse kõrval olla sama suur sõltuvus suitsetamisega seotud liigutuste rutiinist, siis äkki tuleks lastel tekitada algselt lihtsamate raamatutega sõltuvus näiteks lehekeeramisest, millest on neil hiljem väga keeruline vabaneda. Skrollimissõltuvus ju on reaalne asi, miks ei võiks ka lehekülgede pööramine olla samavõrd sõltuvust tekitav harjumus? Ega ma selle efektiivsusse nüüd päriselt lõpuni ei usu ka, aga ehk ongi meil aeg pöörduda juba uskumatumate lahenduste juurde. Kui tähed on tänapäeval suure osa oma võluvõimest piltidele loovutanud, siis kuidas saaksime raamatuaastal tähed taas eriliseks muuta? Kuidas vormistada sisu ja sisustada vormi?