Ei saa öelda, et oleksin alati olnud suur raamatuneelaja või sportlik lugeja, pigem hoolas varuja – ja nii on riiulipind kogu aeg defitsiidis. Loen rahulikus tempos, mitte kuigi korrapäraselt. Sellepärast on mul alati ootel paras virn hõrku valikut, ainuüksi selle nägemine tekitab teatavat rahulolu.  

Külas skaneerin raamaturiiulid silmaga alati sundimatult üle. Enamasti pole see ülekureeritud, vaid pigem praktiline ja tihe isiklike eelistuste alusel moodustunud kooslus, mis annab hea sissevaate võõrustaja maailma ja on lihtsalt põnev. 

Omast kogemusest soovitan väga pidada avariiulit uudiskirjandusega, kusjuures täita see mitte üksnes värskelt ilmunuga, vaid raamatutega, mis on just koju saabunud ja peegeldavad personaalselt aktuaalset. Muidugi on see ka meeldivate vestluste alguspunkt. 

Mul endal on selle kõrval veel passiivsed ja aktiivsed riiulid. Esimestel on klassikaline hoidlafunktsioon: seal on sellised väljaanded, mida läheb vaja harva, aga nende olemasolu on eri põhjustel vajalik. Vahel tuleb need ka kriitilise pilguga üle vaadata. Aktiivsetel riiulitel on osaliselt sagedamini kasutatav erialane kirjandus, mis kasvab kõige kiiremini, sest see maailm pulbitseb, vaatamata kõigele, teise poole täidab ilukirjandus. 

Eraldi sektsiooni moodustavad raamatud, mille lugemine on erinevatel põhjustel eriti meeldinud. Naudin seda, et mul need olemas on ja saan neile aeg-ajalt pilgu heita. Sest sisu kõrval on mõnusad lõhn, kirjatüüp, kujundus, sealhulgas raamatu selg, millest saab riiulis peamine visuaalne vahendaja ja lüli sisuga. Ja siis veel kõik muu oma maailma laiendus, nagu, kes kinkis, kes soovitas, kus lugesin: kodus, reisil, kohvikus, suvilas, talvel, suvel. Väiksed jäljed sellest kõigest. Need on need, mis ma kiire lahkumise sunnil kaasa haaraksin.