Raamaturiiul on tarbeese, mööblitükk, millest sõltub inimese saatuse juures kõige rohkem, sellega võistelda võib ehk ainult söögilaud. Tähtis pole muidugi mitte mööbliese ise, vaid see, mis on riiulil või laual. Elus püsimiseks peame sööma nagu kõik loomad, inimesena elamiseks peame aga olema ka targad – homines sapientes. Esimest võimaldab mitmekesise valikuga söögilaud, teist hästi korraldatud sisuga raamaturiiul. See käib nii üksikisiku kui ka terve rahva kohta.  

Meie võisime oma esimese eestikeelse raamatu riiulisse asetada 500 aasta eest. Ja kuigi esimene trükk tervenisti põletati, jäi sellele sümboolne koht riiulis. Seda tähtpäeva pühitseme eesti raamatu aastana, mis vältab eesti kirjanduse päevast (30. I 2025) kuni järgmise aasta emakeelepäevani (14. III 2026). Kolmteist ja pool kuud on aega mõtisklusteks raamatu osa üle eesti rahva loos.  

Pool tuhat aastat raamatukultuuri ja omakeelset kirjasõna äratab kadedat aukartust mõnegi kultuurrahva juures, ent sellega rahulduda ei või. Sest maailm muutub. 1525. aastaks oli raamatutrükikunst alles 70aastane, rahvuskeelte arengut võimaldanud reformatsiooni algusest oli möödas kaheksa aastat, nii et ega palju varem olekski eestikeelne raamat ilmuda saanud. Oleme oma rahva raamaturiiuli, andme- ja kirjandusekogud, kasvatanud juba 500aastaseks, nüüd tuleb nendele „riiulitele“ raamatute kõrvale mahutada ka moodne meedia. Ammu enam pole mõistatuse „keeletu, meeletu, ise maailma tark“ vastuseks mitte trükitud raamat, vaid nutiseade.  

Nüüd, mil elektronarvuti leiutamisest on möödas 80 aastat ja esimesed Iphone’idki ilmusid juba 18 aastat tagasi, tuleb hoolitseda, et oleksime eestikeelsena olemas oma noorte taskus ja pöialde all. See on meie saatuse küsimus, millest sõltub, kas on põhjust vaadata lootusrikkalt eesti „raamatu“ ehk eesti vaimu tulevikule.